Rootsi sissetung Venemaale

Rootsi sissetung Venemaale kuningas Karl XII juhtimisel oli Põhjasõja ajal toimunud konflikt. Rootsi vastasteks selle konflikti jooksul olid Venemaa tsaaririik, Rzeczpospolita ning Taani. Sissetung algas, kui Karl XII ületas 1. jaanuaril 1708 Wisła jõe ja lõppes faktiliselt Rootsi kaotusega Poltava lahingus järgneva aasta 8. juulil, kuigi Karl XII püüdis Osmanite riigi kaitse all olles veel aastaid Venemaale sõjalist ohtu tekitada.

Rootsi sissetung Venemaale
Osa Põhjasõjast
"Poltava lahing". Pierre-Denis Martini maal aastast 1726
Toimumisaeg	1708–1709
Toimumiskoht	Venemaa
Tulemus	Venemaa kindel võit Karoliinide väe hävitamine Rootsi impeeriumi langus Põhjasõja murdepunkt
Osalised
Rootsi Venemaa tsaaririik Kasakate hetmanaat Kalmõki khanaat
Väejuhid või liidrid
Karl XII Carl Gustaf Rehnskiöld Adam Ludwig Lewenhaupt Peeter I Aleksandr Menšikov Boriss Šeremetev Ivan Mazepa Ayuka Khan
Jõudude suurus
43 035 karoliini 110 000 venelast[1] 30 000 kasakat[1]
Kaotused
Suuremates lahingutes: 5690 surnut 7367 haavatut 15 676 vangistatut 13 759 külmus surnuks Suuremates lahingutes: 10 464 surnut 15 502 haavatut Tuhanded külmusid surnuks

Algus

Venemaale tungimisele eelnenud aastatel oli Karl XII saanud oma vägedega olulisi võite Taani ja Poola sõjavägede üle ja trooninud Poola kodusõja ajal Poola kuningaks oma marioneti Stanisław I Leszczyński. Olles seal oma võidud kindlustanud, pööras Karl XII oma tähelepanu Venemaale.

Ta sisenes 40 000 mehest koosneva väe, millest ligikaudu poole moodustasid ratsaväelased, eesotsas Venemaa aladele üle külmunud Wisła jõe. See taktika iseloomustas hästi kuninga sõjalist stiili, mis toetus sõjavägede suure kiirusega üle ootamatute maastike liigutamisele. Sõjaretke sellise kiire alguse tõttu jäi väga vähe puudu sellest, et Karl XII väed oleksid Peeter I vägedega kohtunud juba siis, kui sõjaretke algusest oli möödas alles üks kuu: rootslased jõudsid tänapäeva Valgevene territooriumil asuvasse Hrodna linna napilt kaks tundi pärast seda, kui venelased selle maha jätnud olid.

Karl XII oli vilunud väejuht ja ilmselt pidas ka tema sissetungi riskantseks ettevõtmiseks. Pärast 1700. aastal rootslaste jaoks edukalt lõppenud Narva lahingut soovitasid kuninga teenistuses olnud kindralid tal talvisel ajal Venemaale tungida, ent Karl XII oli sellele vastu. Kuna kuningas eeldas Rootsi abivägede saabumist ja liitu Ivan Mazepa juhitud kasakatega, otsustas ta aastal 1708 viimaks Venemaale tungida. Venelased korraldasid Rootsi abivägedele aga varitsusrünnaku ja Venemaa tsaaririigi sõjavägi hävitas Aleksandr Menšikovi juhtimisel Mazepa pealinna ning jälitas viimast seni, kuni too oma napi kolmesaja mehega Karl XII väeni jõudis.

Raskused jätkuvad

Sissetungi muutis veelgi raskemaks Peeter I ja tema kindralite poolt välja töötatud põletatud maa taktika. Vene vägi taganes vahetpidamata, ajades läbitud linnades laiali kariloomad ja peites ära vilja. Et mitte jätta rootslastele varusid, mille toel nad Venemaa külma talve üle elada võiksid, põletasid venelased isegi põldudelt koristamata vilja. 1708. ja 1709. aasta talve lõpus olnud tavapärasest külmemad ilmad mõjusid Rootsi sõjaväele laastavalt ja armee kahanes 24 000 meheni. 1709. aasta maikuus said Rootsi väed Vene väed kätte ja sõjaväed kohtusid Poltava lahingus. Rootslased alistati ja suurem osa Karl XII armeest ehk ligikaudu 19 000 meest olid sunnitud alla andma.

Pärast Poltava lahingut

Karl XII ise põgenes koos 543 mehega lõunasse Osmanite riigi türklaste kaitse alla. Kuna türklased olid tavapäraselt Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud, suutis kuningas viimaks veenda sultan Ahmed III Venemaa tsaaririigile sõda kuulutama. Karl XII juhtis 200 000 mehest koosneva türklaste sõjaväe sõtta Venemaa vastu, kuid konflikt lõppes enne kui Karl XII lahinguni jõudis: Peeter I suutis Türgi vesiiri ära osta ja osapooled leppisid kokku rahus. Sellega lõppesid Karl XII Venemaale tungimise ambitsioonid.

Tagajärjed

Nurjunud sissetungi tagajärjed olid kaugeleulatuvad. Pärast Poltava lahingut ei suutnud Rootsi impeerium endaga enam ühtegi uut ala liita ja veidi pärast lahingut kaotati oluline osa oma valdustest. Suurbritannia ja Iirimaa kuningas George I juhtis seejärel Suurbritannia ja Preisi kuningriigid sõtta Rootsi vastu ning peagi ründas Rootsit taas ka Taani.

Venemaa tsaaririik säilitas võidetud valdused Ingerimaal ja Balti kubermangudes ning suutis kindlustada oma võimu Ukraina ja Poola aladel. Lisaks sai Venemaa võimaluse rajada Peterburi linn, millega saadi enda valdusse ülitähtis lüli mööda Läänemerd kulgevas kaubanduses. Peeter Suure prestiiž Euroopas kasvas veelgi ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV näol leidis ta endale ka liitlase.

Lahingud

Sissetungi ajal aset leidnud lahingud

Lahing	Rootsi vägede suurus	Venemaa vägede suurus	Rootsi kaotused	Venemaa kaotused	Tulemus
Grodno	800[2]	9000[2]	Teadmata	Teadmata	Rootsi võit
Hołowczyn	12 500[3][4]	39 000[4]	265 tapetut 1028 haavatut	5000[5][6][7][8][9][10]	Rootsi võit
Neeva	2000[11]	8000[12]	380[13]	900[12]	Rootsi võit
Malatitze	4000[14]	13000[14]	260 tapetut 750 haavatut[15]	1500 tapetut 2000 haavatut[16]	Rootsi võit
Rajovka	2400[17]	10 000[18]	Kerged[18]	375[19]	Rootsi võit
Lesnaja	11 500[20]	23 076[21][22]	4000 tapetut 5000 haavatut 1200 vangistatut[20]	4000 tapetut 5000 haavatut[20]	Venemaa võit
Desna	2000[23]	4000[23]	50 tapetut 150 haavatut[24]	356 tapetut 1000 haavatut[25][24]	Rootsi võit
Veprik	3000	1500	400 tapetut 600 haavatut	1500	Rootsi võit
Opošnja	2000[26]	6000[26]	19[26]	450[26]	Rootsi võit
Krasnokutski–Gorodnoje	2500[27]	10 000[27]	132[28]	1200[29][30]	Rootsi võit
Poltava	16 500[31]	42 100[31]	6 900 tapetut/haavatut 2 800 vangistatut[32][33]	1345 tapetut 3290 haavatut[34][35]	Venemaa otsustav võit
Perevolotšna	12 000	9 000	12 000 vangistatut	0	Rootsi alistumine

Viited

1. Boris Grigorjev & Aleksandr Bespalov. "Kampen mot övermakten. Baltikums fall 1700-1710". 2012. pp 52.
2. Peter From. "Katastrofen vid Poltava". Lund, Historiska media. 2007. pp. 77.
3. Liljegren, B. "Karl XII: En Biografi", 2000, p. 156
4. Nationalencyklopedin.
5. Ericson, Lars (ed) (2003). Svenska slagfält (rootsi). Wahlström & Widstrand. Lk 280. ISBN 91-46-21087-3. {{cite book}}: parameetris |first= on üldnimi (juhend)
6. Kuvaja, Christer (2008). Karolinska krigare 1660–1721 (rootsi). Helsingfors: Schildts Förlags AB. Lk 181. ISBN 978-951-50-1823-6.
7. Ullgren, Peter (2008). Det stora nordiska kriget 1700–1721 (rootsi). Stockholm: Prisma. Lk 169. ISBN 978-91-518-5107-5.
8. Englund, Peter (1988). Poltava (rootsi). Stockholm: Atlantis. Lk 38. ISBN 91-7486-834-9.
9. Cooper, Leonard (1968). Many Roads to Moscow: Three Historic Invasions. London: Hamish Hamilton. Lk 42. ISBN 0-241-01574-X.
10. Charles XII and the Collapse of the Swedish Empire, 1682- 1719 - R. Nisbet Bain
11. Dorrell, Nicholas. "The Dawn of the Tsarist Empire: Poltava & the Russian Campaigns of 1708—1709". Partizan Press. 2009. pp 121
12. Ett kort dock tydeligit utdrag utur then öfwer konung Carl den Tolftes lefwerne och konglida dater, Jöran Andersson Nordberg (1745). pp 585
13. Peter From. "Katastrofen vid Poltava". Lund, Historiska media. 2007. pp. 174.
14. Clodfelter, Micheal (2002). Warfare and Armed Conflict. McFarland. Lk 94, 97.
15. Peter From. "Katastrofen vid Poltava". Lund, Historiska media. 2007. pp. 196.
16. Rootsikeelne Vikipeedia.
17. Bengt Liljegren. "Karl XII: En biografi". Lund, Historiska media. 2000. pp 159. ISBN 91-85377-14-7
18. Dorrell, Nicholas. "The Dawn of the Tsarist Empire: Poltava & the Russian Campaigns of 1708—1709". Partizan Press. 2009. pp 98
19. Тарле Евгений Викторович. "Северная война и шведское нашествие на Россию". Сочинения. Москва: Издательство Академии Наук СССР. 1959. — Т. 10. — С. 363—800. — 841 с.
20. Massie. 2001.
21. Nicholas Dorrell (2009)
22. Moltusov, Valerij Aleksejevitj (2009). Poltava 1709: Vändpunkten (rootsi). SMB. Lk 83. ISBN 978-91-85789-75-7.
23. Jöran Andersson Nordberg. "Ett kort dock tydeligit utdrag utur then öfwer konung Carl den Tolftes lefwerne och konglida dater". 1745. pp 593.
24. Peter From. "Katastrofen vid Poltava" Lund, Historiska media. 2007. pp. 240.
25. Hans Villius. "Karl XII:s ryska fälttåg: källstudier". 1951. pp 60.
26. Dorrell, Nicholas. "The Dawn of the Tsarist Empire: Poltava & the Russian Campaigns of 1708—1709". Partizan Press. 2009. pp 155.
27. Lanciai Christian. "Segern och nederlaget". 1974. p. 107.
28. Nordisk Familjebok
29. Anders Fryxell. "Berättelser ur svenska historien, Volym 15". 1861. p.166.
30. Peter Frost. "Katastrofen vid Poltava". 2007. p. 259.
31. Moltusov, Valerij Aleksejevitj (2009). Poltava 1709: Vändpunkten (rootsi). SMB. Lk 93. ISBN 978-91-85789-75-7.
32. Peter Englund. "Poltava". Atlantis. 1988. p. 215. ISBN 91-7486-834-9.
33. Christer Kuvaja. "Karolinska krigare 1660–1721". Schildts Förlags AB. 2008. p.192. ISBN 978-951-50-1823-6.
34. Encyclopedia of Ukraine
35. Istorīia Petra Velikago. p. 355.