Lesnaja lahing
From Wikipedia, the free encyclopedia
Lesnaja lahing oli Põhjasõja käigus 9. oktoobril (vkj 28. septembril, Rootsi kalendri järgi 29. septembril) 1708 Rzeczpospolita aladel Lesnaja küla all Vene tsaaririigi sõjaväe ja Rootsi sõjavägede vahel toimunud lahing, mille tulemusel Vene väed sundisid taganema A. Lewenhaupti juhitud Baltikumi aladelt pärit väesalga.
| Lesnaja lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhjasõjast | |||
 Vägede paiknemise skeem Lesnaja lahingu eel. Venelaste väed on punased, rootslaste väed sinised, moonavoori vankrid kollakad | |||
| Toimumisaeg |
9. oktoober ukj 28. september vkj 29. september rkj 1708 | ||
| Toimumiskoht | Lesnaja küla juures (tänapäeva Valgevenes) | ||
| Tulemus | Vene vägede võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Lahingus purustasid Venemaa väed tsaar Peeter I juhtimisel rootslaste väesalga, millele Karl XII oli andnud korralduse rootslaste peajõududega liitumiseks. Rootslaste väesalka juhtis Adam Ludwig Lewenhaupt.
1706. aastal olid rootslased suutnud August II Poola troonist loobuma sundida. Vilniuses ja Smarhońis talvitunud Rootsi vägedel oli seejärel plaanis rünnata oma tugevaimat vastast Venemaad. Vene väed olid talvitunud Minski ja Čašniki all. Kuuldes, et rootslased ei liigu mitte otse Moskva peale, vaid suunduvad Biarezina jõe suunas, otsustasid Venemaa vägede juhid Šeremetev ja Menšikov Dnepri jõe ääres kaitsele asuda. Juuli alguseks olid Vene väed jõudnud Škłoŭ linna alla, seal toimunud Hołowczyni lahingu järel taganesid Vene väed Horki ümbruskonda, rootslased hõivasid aga Mahiloŭ linna.
Lewenhaupt oli aprillikuus Radaškovičys Karl XII-ga kohtudes saanud korralduse toimetada peavägede juurde kolme nädala jagu moona, ühtlasi koguda oma kontrolli all olevatelt aladelt kokku nõnda palju sõdureid, kui vähegi võimalik, ja liituda augusti alguses Rootsi peajõududega.[1] Meeste ja moona kogumine ei läinud aga sugugi nii nagu kavandatud, kuna Baltikum oli sõjast laastatud. Väed pidid teele asuma juuni alguses, aga tegelikult asusid need teele alles juuli alguses. Ka oli väesalgas kavandatud 20 000 sõduri asemel vaid 13 000 meest.[2]
Kuna aasta oli vihmane ja teed mudased, liikus kolonn aeglasemalt kui oli kavandatud. Septembri lõpus oli Karl XII moonapuudusel sunnitud suunduma lõunasse, viljarikkamatele Ukraina aladele. Lewenhaupt oli selleks ajaks jõudnud Mahiloŭ linnast vaid 135 kilomeetri kaugusele. Ka tema alustas marssi lõunasse, suundudes Prapojski suunas. Uueks kohtumispaigaks oli määratud Starodubi linn. 3. oktoobril ületas ta Dnepri jõe. Peeter I oli konvoi liikumisega kursis ja nii saatis ta suure väesalga Boriss Šeremetevi juhtimisel Karl XII peajõudude vastu, viies ise ülejäänud väed Lewenhaupti vastu. Otsuse põhjuseks oli see, et tema käsutuses oleva informatsiooni kohaselt oli Lewenhaupti vägedes vähemalt 16 000 sõdurit. Ka ei olnud ta kursis Rootsi peajõudude liikumisega ja arvas, et need asuvad Soži jõe taga.[1]
Alates kuuendast oktoobrist kohtusid Rootsi väed Venemaa sõduritega. Seitsmendal oktoobril toimus väike kokkupõrge mõlema poole ratsavägede vahel. Rootslased kuulsid võetud vangidelt, et nende vastu on tulemas tsaar ise ja et nende vastas on 20 000 ratsaväelast, 12 000 jalaväelast ja neli kahurit. Tegelikult oli venelastel 11 340 jalaväelast, 12 768 tragunit ja veel 2500–5000 ratsaväelast, 30 kahurit ja 60 mortiiri. Ka järgmisel päeval jätkusid venelaste rünnakud rootslaste konvoile. Sama päeva õhtul jõudsid Lewenhaupti väed Lasnaja külla. Lewenhaupt otsustas Soži jõeni läbi murda, arvates õigustatult, et selle taga on tema väesalgal turvalisem.[1]
Üheksandal oktoobril asusid kõik lahinguväljale jõudnud Vene väed rünnakule. Rootsi väed olid seotud aeglaselt liikuvate vankritega ja nende positsioon oli väga haavatav. Nad ei teadnud, et 1400–1900 Vene ratsaväelast Rudolph Felix Baueri juhtimisel oli hõivanud Prapojski, et takistada rootslastel Soži jõge ületamast. Kui rootslaste luuresalga 800 meest linnani jõudsid, avati nende pihta tuli.[3] Väesalk otsustas jääda ootama Lewenhaupti korraldusi.
Samal ajal algas Vene vägede peajõudude rünnak Lasnajale. Rootslased olid jäänud kahe väesalga vahele ja Peeter I eesmärgiks oli see väesalk täielikult purustada.
Rootslaste väes oli sel ajal ligikaudu 8000 jalaväelast, 2000 ratsaväelast, keda juhatas Wolmar Anton von Schlippenbach, ja 2500 tragunit. Neist 2900 pidid kaitsma 4500 vankrist koosnevat moonavoori. Suurem osa Rootsi vägedest jäid samuti vooride lähedusse, kuid 900 meest paigutas Lewenhaupt eelpostina venelaste pealetungiteele. Peeter I väed olid märgatavalt suuremad, kuigi Nikolai von Werdeni juhitud 6191 jalaväelast ei olnud veel lahinguväljale jõudnud.[4] Peeter jagas Vene väed kaheks: 7040 sõdurit alustasid Aleksandr Menšikovi juhatusel rünnakut mööda teed, 5910 meest Peeter I ja Mihhail Golitsõni juhatusel aga läbi metsa.
Lahing algas kell 11 päeval. Menšikovi juhitud salk kohtus rootslaste 900-mehelise eelväega, ent need ei taganenud, vaid alustasid karoliinide stiilis rünnakut. Vene väed sattusid segadusse, sellal kui rootslaste peaväed said kahuripaukude ja püssitule järgi teada, et lahing on alanud. Lõpuks oli enamik rootslastest haavatud ja nad taganesid, ent viis Lasnaja alt saabunud värsket pataljoni Stackelbergi juhtimisel ei lasknud Vene vägedel neid jälitada. Veidi hiljem saadeti teele veel kuus pataljoni.
Samal ajal jõudsid lahingupaigale kohale ka Peeter I väed. Rootsi pataljonid sattusid kahe tule vahele, ent asusid siiski edukalt rünnakule. Nende rünnak oleks Vene väed peaaegu purustanud; vaid kaardiväelased suutsid nende edasitungi peatada. Kuigi rootslastel ei olnud oma suurtükiväge, suutsid nad oma valdusse võtta neli venelaste kahurit ja nendega venelaste pealetungi takistada.
Menšikovi väed sooritasid samal ajal tiibhaarangu, sundides rootslasi metsa varju taganema. Oodatud pealetung sai viimaks alata, kuna venelased said ligipääsu Krivli ojal olnud sillale. Stackelberg, kes oli vähemuses ja keda ähvardas ümberpiiramine, oli sunnitud oma positsioonidelt taganema. Taganema asusid ka kuus appi saadetud pataljoni. Taganemise käigus oleks teistest eraldatud Hälsinglandi rügement peaaegu hävitatud.
Lewenhaupt üritas ratsaväge oma meestele appi saata, ent samal ajal ründas teda Vene ratsavägi. Esialgu saatis neid edu, ent üllatusest toibunud rootslased suutsid eduka vasturünnakuga selle ohu likvideerida.
Samal ajal olid venelased metsa lõunaserva hõivanud. Stackelbergi ebaedus pettunud Lewenhaupt saatis Rootsi väed suurtükkide toetusel vasturünnakule, ent kuna venelastel oli selleks ajaks seal juba 30 kahurit, luhtus see rünnakukatse.
Seejärel taganesid rootslased Lasnaja küla alla ja venelased asusid üle selle ees oleva välja rünnakule. Et aga mõlemad pooled olid lahingust kurnatud, lõppes lahingutegevus kella kolme ajal päeval, ilma et otsustav kokkupõrge oleks aset leidnud. Selle pausi ajal sai siiski Vene kindral Friedrich von Hessen-Darmstadt haavata ja suri neli päeva hiljem. Paus lahingus kestis kella neljani, mil kohale jõudsid Rudolph Baueri juhitud 4000 Vene ratsaväelast. Rootsi kahurväelased avasid värskete lisajõudude pihta tule, need aga asusid ilma korraldusi ootamata rünnakule, neile järgnes suurem osa Vene vägedest. Lagedal väljal suutsid rootslased aga venelaste rünnakuid jalaväe karoliinide stiilis rünnakute ja ratsaväe tiibmanöövritega korduvalt tõrjuda.
Venelaste parem tiib Golitsõni juhtimisel üritas samal ajal vallutada üle Lasnaja küla taga asuva jõe viivat silda vallutada ja takistada nii Rootsi abijõudude saabumist. Silla kaitsjad avaldasid aga meeleheitlikku vastupanu ja nii taganesid lõpuks raskeid kaotusi kannatanud venelased silla juurest. Uuesti elavnenud lahingut hakkas aga takistama lumetuisk. Kella viie ajal andis Lewenhaupt korralduse rünnakut alustada, ent venelaste pidev püssituli (taktika, mille nad olid kavandanud karoliinide vastu võitlemiseks) tõi kaasa rünnaku nurjumise ja rootslased taganesid, sealjuures oli nende ridades arvukalt langenuid. Nende väesalk jagunes kaheks ja tekkinud segaduse käigus oleks venelastel peaaegu õnnestunud hõivata sild, kui mitte jõe teisel kaldal asunud 900 Rootsi traguni vasturünnak poleks nende rünnakut peatanud. Kell seitse õhtul lõpetasid venelased viimaks Lasnaja ründamise ja taganesid metsa varju. Rootslased olid veel mitu tundi valvel, oodates öist rünnakut, mis jäi aga tulemata. Seejärel otsustas Lewenhaupt öö vajus tagasi tõmbuda ja edasi Prapojski suunas liikuda.[5] Põhjuseks oli see, et ta kuulis vene vangidelt von Werderi abivägede lähenemisest. Kuna mitmed vankrid silla kohal purunesid ja rootslased ei suutnud kõiki oma suurtükke üle jõe viia, uputati need mutta. Viimaks oli Lewenhaupt kogu oma väesalga üle jõe viinud ja jätkas teekonda Prapojski suunas.[1]
Prapojski all avastasid rootslased, et sild on hävitatud ja maha jäänud Baueri sõdurid on tõkestanud tee jõe teisele kaldale. Ka polnud rootslastel materjali, millest uut silda ehitada. See tõi kaasa Lewenhaupti meeste moraalilanguse. Lewenhaupti korraldusel võeti vankritest kaasa niipalju varusid, kui mehed kanda suutsid, ülejäägid aga põletati koos vankritega. Selle käigus otsustasid paljud sõdurid vooris leiduvad vägijoogid lihtsalt ära juua, mistõttu nad jäid maha või otsustasid omapäi koduteele asuda.[6] Seejärel kogus Lewenhaupt kokku 3451 jalaväelast ja 3052, kes suutsid veel võidelda, ja alustas teekonda, et liituda rootslaste peavägedega. Edasist teekonda jätkasid kõik tema sõdurid ratsa, sest Lewenhaupt võttis haavatud ratsaväelastelt nede hobused. Ligi 1500 haavatud sõdurit jättis ta Prapojski alla maha. Ülejäänud osa tema sõjaväest, arvata 4000 meest, olid kaduma läinud.[7]
Järgmisel hommikul alustasid venelased rünnakut Prapojskile. Linna kaitses nüüdseks juba 3000 Rootsi sõdurit. Tund aega kestnud rünnaku järel taganesid rootslased asulast; venelased piirdusid aga edaspidi desertööride jälitamisega.
Veel päev hiljem suutis Lewenhaupt Soži ületada ja hiljem (23. oktoobril) Karl XII vägedega liituda. Ta tõi kaasa vaid väikese koguse moona ja 6000 sõdurit, kes läksid vastu Poltaava lahingule.
Lahingu ohvrite arv erineb erinevates allikates tunduvalt. Lewenhaupt ise väitis, et kaotas lahingus 1000 meest, koos Prapojski sündmustega kokku 3000 meest. See hinnang on ilmselgelt liiga väike, arvestades seda, kui palju sõdureid ta Starodubini toimetas. Tema vägedes teeninud leitnant Friedrich Christoph von Weihe väitis, et rootslased kaotasid lahingus 2000 meest, koos Prapojski sündmustega kokku 3800 meest. Hälsinglandi rügemendi sõduri Robert Petre hinnangutel olid rootslaste kogukaotused 4549 meest. Venelaste ametliku teadaande kohaselt tapsid nad lahingus 8000 rootslast ja hiljem tabasid veel 3500 meest. Arvestades Lewenhaupti sõjaväe algset suurust on see hinnang ilmselgelt ebatäpne.
Hiljem on üritatud rootslaste kaotusi välja arvestada. Lewenhaupt ise väitis, et tema käsutuses oli lahingu alguses 10 914 meest, tänapäeval hinnatakse tema väe suurust pigem 12 500 meheni. Väejooksikutest jõudis ligi 1500 meest (ligi pooled) tagasi oma kodukanti. Einar Lyth ja Pavel Konovaltšuk on arvestanud, et kui rootslaste väesalgas oli 13 000 meest ja nad kaotasid lahingu ning hilisemate sündmuste käigus 4000 sõdurit, siis ei saanud rootslaste kaotused lahingus olla suuremad kui 2500 meest. Seega on kõige õigem Weihe hinnang. Vene ajaloolane Vladimir Artamonov on võtnud aluseks Petre hinnangu, mille tulemusel ta leidis, et venelased suutsid pärast lahingut tabada vaid 877 rootslast.[4]
Venelased kaotasid ametlike teadaannete kohaselt 1111 meest langenute ja 2856 haavatutena. Vene väes teeninud šotlasest ohvitser Alexander Gordon on hinnanud kaotuste suuruseks 3000 langenut ja 4000 haavatut.[8]
Rootslaste ametliku teadaande kohaselt kaotasid venelased 20 000 sõdurit. Lewenhaupt ise hindas algselt langenud ja haavatud venelaste arvu kuuele tuhandele, aga hiljem, kui oli sõjavangina Moskvas, muutis ta oma hinnangut. Lahingus osalenud Vene ohvitseridega peetud vestluste järel hindas ta venelaste kogukaotuste suurust üheksale tuhandele mehele. Karl XII õueajaloolane Gustaf Adlerfelt kinnitab, et tabatud Vene ohvitseri Schultzi hinnangul kaotasid venelased 6000 meest langetuna, lisaks veel palju mehi haavatuna.[9]
Ehkki algselt kuulutati Lesnaja lahingus venelaste suurt võitu, on tänapäeval hinnang lahingu tulemustele muutunud. Vene vägede kaotused olid suured ja nad ei suutnud saavutada oma peamist eesmärki, milleks oli Lewenhaupti väesalga purustamine. Selle asemel, et taganevaid rootslasi jälitada, marssisid nad hoopis teises suunas, rahuldudes desertööride küttimisega. Peeter I korraldusel levitati üle kogu maa uudist Vene vägede võidust ülekaalukate Rootsi vägede üle. Kuigi hiljem avastati, et see võit ei olnud sugugi nii suur, kui algul arvati (Vene väed olid märgatavas ülekaalus ja suur osa Rootsi vägedest pidi hoolt kandma hinnalise moonavoori eest), mõjutasid algsed ametlikud teadaanded siiski venelaste suhtumist sellesse lahingusse.[1]
Lahingus langenud Vene sõdurid maeti küla kalmistule, ellujäänud sõdurid ehitasid sinna nende mälestuseks aga kiriku.[10]
Aastal 1908 otsustas tsaarivalitsus Lesnaja all saadud võidu tähistamiseks rajada külla mälestusmärgi. See kujutas endast kivirahnu, mille tippu seati skulptuur, mis kujutas oma küüniste vahel Rootsi madu hoidvat pronksist kotkast. Skulptuuri autor oli Artemi Ober. Lisaks püstitati külakalmistule hukkunute mälestuseks graniidist mälestuskivi ning rajati külla kivist pühakoda. Kirik tegutses aastani 1930, seejärel anti see kohaliku kolhoosi käsutusse ja muudeti laoks.
Aastal 1958, Lesnaja lahingu 250. aastapäeval, muudeti kirik muuseumiks. Muuseum suleti 1990. aastatel ja hoonest sai taas kirik. Aastal 2008, lahingu 300. aastapäeval, võeti ette kirikuhoonete ja mälestusmärkide rekonstrueerimine.[11]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
