From Wikipedia, the free encyclopedia
Roostepääsuke (Cecropis daurica) on pääsulaste sugukonda roostepääsukese perekonda kuuluv lind.
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Roostepääsuke (perekond) |
| Roostepääsuke | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Pääsulased Hirundinidae |
| Perekond |
Roostepääsuke Cecropis |
| Liik |
Roostepääsuke |
| Binaarne nimetus | |
|
Cecropis daurica Laxmann (1769) | |
Teaduslikult kirjeldas roostepääsukest esimesena soomerootsi vaimulik, maailmarändur ja loodusteadlane Erik Laxmann 1769 nimega Hirundo daurica Altai kraist Zmeinogiorski linna lähedalt leitud isendi põhjal. Linnu liiginimi tuleb Taga-Baikalimaa paralleelnime Dauuria järgi – seal roostepääsukesi elab. Esimesena paigutas roostepääsukese eraldi perekonda sakslane Friedrich Bole 1828. Need kaks perekonda on lähedased ja sellepärast ühendavad mõned ornitoloogid nad tänapäevani samasse perekonda.
Liigi levila asub Lõuna-Euroopas, Aasias ning Põhja- ja Kesk-Aafrikas. India ja Aafrika linnud on paiksed, ülejäänud talvituvad Aafrikas või Indias. Lõuna pool võib neid kohata isegi Põhja-Austraalias.[1]
Eestis on roostepääsukest eksikülalisena kohatud ainult üks kord. Euroopas elab roostepääsukesi 100–430 tuhat paari.[1]
Roostepääsukese välimus varieerub suhteliselt suures ulatuses. Kirjeldatud on mitu alamliiki. Neid ei erista üksteisest elupaik, vaid samas piirkonnas võib elada mitme alamliigi linde.
Roostepääsukesel on sinakasmust selg, sabatüvik ja lagipea. Tiivad ja saba on mustad, kukal ja päranipuala esiosa on roostepruunid. Alakeha ja päranipuala tagaosa on kahvatukreemjad, alakehal on selged pikitriibud.[1]
Roostepääsukese moodi on suitsupääsuke, aga viimasel on pruun laik kurgu all, mitte kuklas, ja must vööt pugul.[1]
Roostepääsukesi saab kohata avatud kaljustes paikades, kuna ta asustab kaljusid, järsakuid ja mäeseinu. Talle meeldivad ka tehisrajatised, mis neid meenutavad, näiteks sillad ja tunnelid. Mõnel pool võib suur osa asurkonnast pesitseda sildadel. Ta väldib inimasustust rohkem kui suitsupääsuke ja kui ta siiski hoonetes pesitseb, siis eelistab varemeid või hüljatud hooneid.[1]
Roostepääsuke sarnaneb pesitsuskommete ja käitumise poolest väga suitsupääsukesega. Ta lendab rahulikult, liugleb tihti ja pikalt. Ta sööb peamiselt putukaid, keda püüab õhust: liblikaid, mesilasi, rohutirtse ja sipelgaid. Kuigi ta ei ela kolooniatena, koguneb ta väljaspool pesitsushooaega parvedesse.[1]
Pesitsemiseks on vaja sobivaid koopaid, õõnsusi või eendeid. Pesitsuskohta saabib roostepääsuke enamasti märtsis või aprillis. Enamik roostepääsukesi pesitseb eraldi paaridena, aga võib kohata kuni 4 paarist koosnevaid kolooniaid.[1]
Roostepääsukese pesa kinnitub kalju või seina külge, sageli eendi alla. Pesa on valmistatud mudast ja see ei toetu millelegi. Seega sõltub tema püsimine üksnes ehitusmaterjali ja ehitamise kvaliteedist. Roostepääsuke viimistleb oma pesa rohkem kui teised pääsukesed. Ta ehitab seda pool kuud ja kasutab siis seda kogu suve, vahel järgmistelgi aastatel. Teiste pääsukeste pesadest eristab roostepääsukese pesa lehterjas sissekäik. See valmib viimasena ja sageli pärast kurna täissaamist. Pesad on tavaliselt hästi kaitstud ja selles osas neil vaenlased peaaegu puuduvad. Üksnes täiskasvanud linnud on saagiks pistrikulistele.[1]
Kurnas on 4–7 muna. Haub ainult emaslind, 11–16 päeva. Pojad kooruvad paljastena. Mõlemad vanalinnud toidavad poegi kolmveerand kuud. Roostepääsukestel on enamasti suvel teinegi kurn ja igal neljandal paaril kolmaski.[1]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
