Riisipere mõis

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis oli mõis Harjumaal Nissi kihelkonnas, tänapäeva Vilumäe küla lähedal^[1] Saue vallas Harju maakonnas.

Praegu jääb mõis Harju maakonna Saue valla territooriumile.

Esimest korda on Riisiperes mõisa mainitud 1394. aastal (saksa keeles Riesenberg). Eesti kultuurilukku on läinud Riisipere mõisnik Johann von Uexküll, kelle Tallinna raad lasi endise talupoja tapmise eest hukata 1535. aastal Tallinnas.

1669. aastal ostis ooberst Johann von Roseni pärijatelt Vana-Riisipere, Rootsi kindralmajor ja Eestimaa maanõunik Georg (Jürgen) von Bistram (1624–1687) ja ühendas seega mõlemad mõisad. 19. sajandi algusaastateni oli mõisa keskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas.

1810.–1820. aastatel tõi mõisa omanik Peter Gustav von Stackelberg (1762–1826)^[2] keskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (Neu-Riesenberg). Mahukate mullatööde abil loodi paistiik, mille kaldale ehitati mõisale esinduslik Riisipere mõisa peahoone^[3]. Tiigi ümbrusesse rajati park.

Peter Gustav von Stackelbergi pärija oli tema lesk Magdalena Christine Auguste von Stackelberg (sünd Ungern-Sternberg), kes loobus Vana- ja Uue-Riisipere mõisatest Karl Otto von Stackelbergi kasuks. Ainult Putkaste jättis endale. Karl Otto von Stackelbergi surma järel (1865) omandas mõisa Karl Otto Konstantin von Ungern-Sternberg ja tema järel Friedrich Karl Otto Adam von Stackelberg^[4].

1821. aastal valmis mõisa peahoone. See on väga hea näide Eesti kõrgklassitsismist nii sise- kui ka väliskujunduse poolest. Endise tiigi vastas asub kuue sambaga astmikfrontoon, mida on rikkalikult kaunistatud.

Mõisale ehitati palju kõrvalhooneid, enamik neist jäi peahoonest lääne poole.

Uue-Riisipere mõisa maa peal asusid ka: Liiva posti- ja telegrafikontori elumaja, Liiva hobupostijaama elumaja ja selle juurde kuulunud kõrvalhooned — teenijate (postipoiste) elumaja, hobuste tall, ait ja kaks vankrikuuri, Liiva vaksali pood-elumaja ja sealjuures olev ait ja laut, Nissi apteek-elumaja ja sealjuures olev saunamaja ja laut, Nissi pood-elumaja ja selle juurde kuulunud ait ja kuur ja vesiveski-elumaja^[5].

1919. aastal võõrandati mõis Karl Otto von Stackelbergilt (sünd. 1894). Von Stackelbergide aadliperekonnale jäi Vana-Riisipere.

1921. aastal loodi mõisa juurde piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik. 1984. aastani tegutses see mõisahoones lastekoduna, siis viidi Riisipere lastekodu lapsed Murastesse üle.

Pärast seda seisis peahoone kasutuseta ja lagunes. 1990. aastate lõpus läks hoone eravaldusse, praegu restaureerimisel. 1999. aastal ostsid Riisipere mõisa 250 000 krooni eest Ave Rusi, Aavo Leetsalu, Pille Nightingale ja James Nicholas Benjamin Nightingale ning Ostu-müügilepinguga ja pandilepinguga võtsid ostjad kohustuse kolme aasta jooksul remontida, vajadusel välja vahetada hoone katuse, välisuksed ja aknad, ning alustada alates 1999. aasta sügisest hoone kütmist tavapärasel kütteperioodil. Kohustuste mitte täitmise eest määratud leppetrahv summas 750 000 tasuti endise poksija Jevgeni Kolesnikovi Bankend Group OÜ poolt, mis sai nõnda ühtlasi Riisipere mõisa uueks omanikuks. 2015. aastal ostis Riisipere mõisa aga aknaid, uksi ja seinaelemente tootva Plasto ASi juhataja Valeri Pärs^[6].

Ülejäänud mõisakompleksist on muinsuskaitse all veel Riisipere mõisa kelder^[7] (XIX sajandist, avariilises seisus), paekivist, osalt ka tellistest Riisipere mõisa abihoone^[8] (XIX sajandist, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa tall-tõllakuur (XIX sajandi algus, 1920. aastatel põhjalikult ümber ehitatud), Riisipere mõisa töökoda^[9] (1841–1917, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa ait-kuivati^[10] (1841–1917, avariilises seisukorras), Riisipere mõisa palmimaja^[11] (XIX sajandi teine pool, rahuldavas seisus).