Riigivolikogu oli 1938. aasta põhiseaduse järgi kahekojalise Riigikogu 80-liikmeline esimene koda. Teine oli Riiginõukogu.
Riigivolikogu valis rahvas viieks aastaks. Valimisringkondi oli 80. Rahvuskogu esimese koja valimiste eeskujul rakendati isikuvalimist: igast valimisringkonnast valiti üks saadik.
Oma raadiokõnes 31. detsembril 1934 ütles riigivanem Konstantin Päts, iseloomustades põhimõtteid, millele tulevane rahvaesindus pidi tuginema: "Meie tahame anda niisuguse demokraatliku asutuse, mis tema rahvast väärt oleks, nii nagu Inglismaal, kus tuntakse austust ja lugupidamist parlamendi vastu. Meie tulevane Eesti riigi parlament ei pea olema niisugune, millest karikatuuri-ainet saada, vaid tõsine ja väärtuslik rahva esinduskogu, mille kohta keegi ei saa midagi halba ega naeruvääristavat öelda."
Pikemalt artiklis I Riigivolikogu valimised- Pikemalt artiklis 1940. aasta Riigivolikogu valimised
Riigihoidja Konstantin Pätsi otsusega nr 11 määrati Riigivolikogu valimised 24.–25. veebruariks 1938 (RT 1938, 6, 37). Valimised korraldati Rahvuskogu poolt vastu võetud Riigivolikogu valimise seaduse (RT 1937, 71, 592; SK I 1938, 3, 4) alusel.
Riigivolikogu liikmeks võis valida iga hääleõigusliku Eesti kodaniku, kes oli vähemalt 25 aastat vana ja kes oli vähemalt ühe aasta kestel enne valimisi elanud Eesti Vabariigi maa-alal. Kandidaate võisid valimisringkonnas üles seada ainult sama valimisringkonna hääleõiguslikud kodanikud. Kandidaat pidi esitama 150 sama valimisringkonna hääleõigusliku kodaniku toetusallkirja, samuti tuli tasuda kautsjon 250 krooni. Hääle andmiseks lõikas valija valimissedelist välja hääletamissedeli selle kandidaadi nimega, kellele ta hääle annab. Seaduse kohaselt valimisringkondades, kus seati üles ainult üks kandidaat, hääletamist ei korraldatud ja kandidaat tunnistati valituks.
Riigivolikogu I koosseis valiti 24. ja 25. veebruaril 1938. Riigivolikogu liikmete nimekiri avaldati RTL 1938, 31, lk 1293. Valitsuse poolt esitatud ja Konstantin Pätsi poolt toetatud Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde kandidaadid said 54 saadikukohta, opositsioon 26 kohta. Hiljem läksid veel 10 opositsioonisaadikut Rahvarindesse üle. Lisandusid veel kaks sõltumatut venelast - Vladimir Roslavlev ning Aleksander Ossipov, kes koos Rahvarinde kandidaadi Georgi Orloviga moodustasid üldiselt valitsust toetava nn Vene rühma, millega kukkus opositsiooni saadikute arv 14-ni. Nende hulka kuulusid kaks endist keskerakondlast - Jaan Tõnisson ja Ants Piip, kaks endist asunikku - Oskar Köster ja Rudolf Penno ning kaks endist vabadussõjalast - Oskar Lõvi ja Eduard Peedosk. EKP ning vasaksotsialistide ühisrinne läks seekord valimistele koostöös opositsiooniliste parempoolsete sotsialistidega ning said 6 parlamendikohta. Sinna pääsesid vasaksotsialistid Aleksander Aben, Neeme Ruus ja Maksim Unt, opositsioonilised parempoolsed sotsialistid Oskar Gustavson ja Jaan Vain ning EKP-le lähedane Tartu töölistegelane Kristjan-Eduard Jalak. Lisandusid veel nn Metslangi sotsialistid Louis Metsalang ja Leopold Johanson. [1]
Kui valimisringkonnast valiti ainult üks liige, siis puudus tal Riigivolikogu koosseisust väljalangemise korral asendaja. Sel juhul tuli korraldada täiendav Riigikogu valimine. Need toimusid:
- Riigivolikogu täiendav valimine 9. valimisringkonnas 1.–2.10.1939 (Valimiste Peakomitee 5.09.1939 otsus – RT 1939, 76, 609). Põhjuseks Aleksander Abeni väljalangemine Riigivolikogu koosseisust Riigivolikogu Juhatuse otsusega 26.08.1939. Valituks osutus Aleksander Jõeäär.
- Riigivolikogu täiendav valimine 74. valimisringkonnas 28.–29.01.1940 (Valimiste peakomitee 3.01.1940 otsus – RT 1940, 3, 14). Põhjuseks Karl Selteri väljalangemine Riigivolikogu koosseisust Riigivolikogu Juhatuse otsusega 29.11.1939. Valituks osutus Voldemar Jaanus (Valimiste peakomitee 10.02.1940 otsus – RT 1940, 13, 109).
Enne oma kohuste täitmisele asumist andsid Riigivolikogu liikmed 21. aprillil 1938 järgmise pühaliku tõotuse:
"Asudes Riigivolikogu liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele."
Pärast pühaliku tõotuse andmist pidas riigihoidja Konstantin Päts Riigivolikogule kõne, kus ta muuhulgas ütles:
"Lugupeetud Riigivolikogu liikmed! Kõik 80 rahva poolt valitud Riigivolikogu liiget on oma pühaliku tõotuse annud ja viimane takistus kõrgete kohuste täitmisele asumiseks kõrvaldatud. Asute nüüd oma suurte ja vastutusrikaste ülesannete täitmisele. Olen tõsiselt rõõmus, et võin teid tervitada ning teile jõudu ja edu soovida. Meie riik ja rahvas on raskeid aegu üle elanud. Polnud kerge neist ärevatest päevadest üle saada. Kuid neist on meie rahva kaine kaalumise ja mõistliku ettevaatlikkuse juures siiski verevalamiseta ja rahulikult üle saadud. Valitsuse tahtmine on olnud välja jõuda uuesti demokraatliku korra juure. See on meil nüüd korda läinud."
Esimese seadusena võttis I Riigivolikogu vastu amnestiaseaduse.
I Riigivolikogu liikmed said istungjärkude aja eest kuutasu 180 krooni, korteriraha 40 krooni kuus läbi aasta ja tasuta sõidu riigiraudteel ja -laevadel. Riigivolikogu juhatuse liikmed said lisatasu 70 krooni kuus läbi aasta. Riigivolikogu esimees sai tasu ühistel alustel ministritega (500 krooni kuus ja sõiduraha 100 krooni kuus).
Viimane Riigivolikogu istungjärk lõpetati Vabariigi Presidendi otsusega 19. aprillist 1940.
I Riigivolikogu liikmetest viimasena elus olnud Mihkel Hansen suri 20. novembril 2004.
Riigivolikogu liikme lühend on rvkl.
II Riigivolikogu liikmete nimekiri avaldati Valimiste peakomitee otsusega 17. juulil 1940. Vastvalitud Riigivolikogu võttis 21. juulil 1940 vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (RT 1940, 74, 733). Alates 25. augustist 1940 nimetati Riigivolikogu ümber Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ja alates 7. aprillist 1941 Eesti NSV Ülemnõukoguks.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
