From Wikipedia, the free encyclopedia
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Neitsi Maarja ja Püha Markuse kirik (saksa keeles Sankt Maria und Markus in Mittelzell või Münster Maria und Markus Mittelzell) on kirik Bodeni järve Reichenau saarel, kunagine Reichenau kloostri peakirik, praegune katoliku kirik. Ehitis on saarel asuvast kolmest romaani kirikust suurim.
.jpg)
.jpg)
Paavst Franciscus andis 2024. aastal kloostri 1300-aastase ajaloo tähistamisel kirikule tiitli basilica minor[1]. Alates 2000. kuulub kirik ühena Reichenau kloostrisaare ehitistest UNESCO maailmapärandi nimistusse; 2003. aastast alates on Reichenau kloostris loodud käsikirjapärand arvatud UNESCO maailma mälu registrisse[2].
724. aastal asutas Pirminus Karl Martelli ja Alemannia hertsogi Lantfridi toetusel Reichenau kloostri[3]. Asutamisdokumendi sõnul 25. aprillist 724. aastal tõi ta kloostrisse elama 40 munka. Tema ajal ehitati esimene puust kloostrikirik[4].
Abt Haito lasi ehitada selle asemele kivihoone, umbes 40 m pikkuse ristikujulise põhiplaaniga karolingi basiilika[5], mille müüriosi on säilinud nelitises ja idapoolses transeptis. Kivikirik pühitseti 16. augustil 816. aastal Jumalaemale.
830. aastal tõi alemannist piiskop Radolt Veronast kloostrile Itaaliast mõned reliikviad, mille hulgas olid evangelist Markuse säilmed. Haito järglane abt Erlebald (823–838) laiendas kiriku pikihoonet ja lisas sellele läänepoolse transepti ning kahe torniga lääneehitise. Walafrid Strabo kirjutistes on nimetatud kiriku arhitekt sellest perioodist, preestermunk Einmuot.
Veel ühe reliikvia sai klooster 925. aastal ja selleks oli väike Bütsantsi abtisau või -rist Püha Vere reliikviaga. Reliikvia jaoks ehitati 946. aastaks basiilika idaotsa kooriruumi taha Jeruusalemma püha Haua kiriku eeskujul rotundikujuline pühamu.[6]
Püha Markuse austamine kloostris hakkas siiski levima alles aastatuhande vahetuse paiku ja samal perioodil sai kirik abt Berno ajal põhijoontes oma tänaseni säilinud kuju. Pikihoonet pikendati lääne suunas ja ehitati uus läänepoolne transept vana lääneehitise kohale; samuti püstitati läänepoolse nelitise kohale kõrge nelitistorn. Läänetransept kujunes püha Markuse reliikvia austamise kohaks. Altar pühitseti 24. aprillil 1048. aastal piiskop Theoderichi poolt keiser Heinrich III osavõtul[5].
Aamvõlvitaoline tammepuust katusetalastik ehitati aastail 1236/1237 ja on tänapäevani säilinud ja alates 1970. aastatest ka eksponeeritud.
Kloostri lühikese järelõitsengu perioodil 15. sajandil ehitati idaseina hilisgooti hulknurkne kooriruum[5] ja lammutati Püha Vere reliikviale püstitatud rotund[6].
