Päikeseenergia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Päikeseenergia on päikesekiirguse energia. Põhiliselt kasutatakse seda soojuse ja elektri tootmiseks aga ka loomulikus valgustuses. Tehnoloogia areng viimastel aastakümnetel on võimaldanud päikeseenergia järjest paremat kasutamist.
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2023) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2023) |
Päike eraldab pidevalt 385 × 1024 W energiat. Sellest jõuab Maale 175 × 1015 W, mis vastab 1360 W-ile ruutmeetrile. Päikeseenergia vabaneb päikese tuumas toimuvates termotuumareaktsioonides, mille protsesse nimetatakse p-p-ahelateks (prooton-prooton-ahelad).[1] Nende käigus muundub 600 miljonit tonni vesinikku heeliumiks 9,2 × 1037 korda sekundis. Sellest eraldub 4 miljonit tonni kiirgusena väljapoole. Kiirgus jõuab päikese südamikust pinnani 10 000 – 170 000 aastaga, millest edasi jõuab Maale umbes 8 minutiga. Termosfääris on satelliidid mõõtnud päikesekiirguseks 1,36 kW ruutmeetri kohta, Maa pinnal selge taeva all on see aga umbes 1 kW ruutmeetrile.[2][3]
Saadaoleva suure energiahulga tõttu on päikeseenergia oluline elektritootmisallikas. ÜRO Arenguprogrammi 2000. aastal tehtud maailma energiavarude ülevaate kohaselt oli päikeseenergia aastapotentsiaal hinnanguliselt mitu korda suuremaks kogu maakera energiavajadusest[4], mis oli 2012. aastal 559,8 eksadžauli (1 eksadžaul = 1018 džauli).[5][6]
Rahvusvahelise Energiaagentuuri[7][8] väitel (2011. aastast) on jätkusuutlike päikeseenergia tehnoloogiate arendamine üliperspektiivikas. Päikeseenergia kasutamisega saab suurendada riikide energiaturvalisust ja jätkusuutlikkust, vähendada keskkonnasaastet, see aitab majanduslikult võidelda kliimasoojenemise vastu ning hoiab madalal fossiilkütuste hindu. Need hüved on ülemaailmsed. Seetõttu on edasised sammud selliste tehnoloogiate arendamisel ja nendesse investeerimisel väga tähtsad.