Jätkusuutlik areng
From Wikipedia, the free encyclopedia
Säästev areng ehk jätkusuutlik areng (vahel ka kestlik areng või tasakaalustatud areng) (inglise keeles sustainable development) on mõiste, mida tavaliselt määratletakse kui arenguteed, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadusi ja püüdlusi, seadmata seejuures ohtu tulevaste põlvkondade samalaadseid huve.[1]
Enamasti peetakse mõiste sustainable development kasutuselevõtjaks Brundtlandi komisjoni, kelle 1987. aasta aruandes "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future") see mõiste esines.[2] Siiski on ka väidetud, et Briti keskkonnategelane Barbara Ward oli seda mõistet kasutanud juba 1968. aastal.
Ülemaailmse kõlapinna sai see mõiste aga 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil ja sellele järgnenud tegevustega.[3]
Jätkusuutlikkus on võimalik vaid siis, kui täidetakse ökosüsteemi tasakaalutingimusi.