From Wikipedia, the free encyclopedia
Pantomiim on sõnatu kehalise väljenduse kunst, mis rajaneb jäljendamisel ja imaginaarsel kujutamisel.
 |
See artikkel räägin üldmõistest; stuudio kohta vaata artiklit Pantomiim (stuudio) |
Kunstiala nimetus tuleneb Vana-Kreekast, kus nii nimetati näitlejat või tantsijat, kes muusika saatel "kõike jäljendas" (kr. παντόμιμος pantómimos). Kindla koha Euroopa kultuuris leidis pantomiim commedia dell'arte õitseajal. Klassikalises euroopa pantomiimis on näitleja (tantsija) sageli rõivastatud trikoosse, tihtipeale on nägu valgeks värvitud, käes on valged kindad. Faabula või poeetilise sõnumi edasiandmisel on pantomiimis oluline osa taustamuusikal ning muud laadi helidel ja ka valgustusel.
Esimesed kindlad teated pantomiimi kohta pärinevad umbes 5. sajandist eKr. Pantomiimi elemente leidub paljude rahvaste rituaalsetes tantsudes ja neid kasutatakse ka argiste suhtlemisraskuste ületamiseks. Pantomiimis imiteeritakse liigutustega tegevust ja objekte, grimassidega väljendatakse emotsioone. Oluline on kogu keha plastika. Pantomiimi võidakse esitada teatris, estraadil või ka koguni pargis või tänaval. Esituse ja etenduse iseloom võib olla erinev: tal võib olla üldtegevuslik või ka tantsuline kallak, ta võib olla filosoofilise laadiga või burleskne jm.
Pantomiimi füsiotehnika lahutab keha 13 osaks. Suurt tähelepanu pööratakse žestile – rõhutatud liigutusele. Mõõdupuuks on žesti ökonoomsus ja puhtus. Teine oluline element on miimika. Kõige eredama miimika kutsub esile emotsioon. psüühiline protsess, mis peegeldub näos. Eesmärgiks on miimika kui žest, mitte miimika kui grimass. Pantomiimi füsio-psühhotehnika sulam teostub elementide liitumisel ning väljendub mängus, kehaosade eraldi ja koos tegutsemises. Kujuneb kehakeel, millele lisandub emotsionaalne/psüühiline taust. Pantomiim väljendub igas märgis, žestis, liigutuses, liikumises, miimikas, poosis. Liigutusi juhib temperament kui käitumislaad.
19. sajandil prantsuse teatris valitsenud anekdootlik loojutustamine, mis baseerub kindlal süžeel, aitas kaasa sellele, et juba varem tänavaetendustel, tsirkuses ja salongietendustel välja kujunenud lavakujud (Pierrot, Arlekiin jt) kinnistusid. Omamoodi aitas selleks kaasa fotograafiaga kaasnenud "elavate piltide" ja tummfilmide (Charlie Chaplin jt) loomine. Pantomiimi alusepanijad olid Joseph Grimaldi, Jean-Gaspard Deburau ja Jean-Louis Barrault.
Lavalise liikumise alal, sealhulgas pantomiimi olemuse mõistmises ja arengus on olnud oluline figuur François Delsarte (1811–1871), kes sõnastas ja põhjendas žesti olemust. Tulemust arendas edasi ja süstematiseeris Sergei Volkonski (1860–1937) printsiibil miimika-pantomiimika. 19. sajandil kujunes pantomiim Euroopas iseseisvaks kunstialaks. Lähtepunktiks on olnud semiootika, märkide keel, staatilisus kui plastilisuse vastand, teisalt dünaamika, rütm, meloodia; žesti/liigutuse vormiline tugi, dünaamika kui harmoonia (seesmise ja välise ühtsus). Dünaamikast kasvab välja mimeesile iseloomulik katkendlik või sujuv või neid kaht ühendav liigutus ning plastiline diapasoon.
20. sajandi moodsa pantomiimi eri suundade arenguks lõid eeldused Étienne Decroux, François Delsarte, Émile Jaques-Dalcroze, Rudolf von Laban. Pantomiim kujunes selgelt omaette kunstialaks, kui see ühelt poolt tungis teatrisse, teisalt aga eristus soolomiimide numbrikunstina. Sellesse väljakujunemisse andsid suure panuse Marcel Marceau Prantsusmaal, juudi päritolu Samy Molcho Austrias, Ladislav Fialka omaaegses Tšehhoslovakkias, Henryk Tomaszewski Poolas ja Jean Soubeyran Saksamaal.[1]
Tänapäeva pantomiimil on mitmeid eri stiile ja otsingusuundi. Pantomiim võib olla tantsuelementidega liikumisetendus, tummnäidend, estraadinumber jm. Euroopas on pantomiimi arengu seisukohalt oluline roll olnud eriti prantsuse ja tšehhi vabalaval ning teatril. Pantomiimikunst on sisult ja vormilt, žanrilt ja stiililt ning tõlgenduselt väga võimalusterikas. Olgu nimetatud mõned suunad:
1960. aastatel jäi pantomiim Nõukogude Liidus peamiselt entusiastidest harrastajate mängumaaks. Kuigi amatöörlus tähendas erialalisi arenguprobleeme ja organisatsioonilisi raskusi, võimaldas selline seisund samas suuremat iseseisvust, tõlgendusvabadust ja vaimset vabameelsust. Ametliku kultuuripoliitika taustal on too mõneti tõrjutud seisund, mis ajendas tegutsema võimalust mööda vabalaval, võrreldav 1960. aastate džässmuusika omaga, mida arendati klubitaolistes kinnistes ringides ja restoranimiljöös. Ametliku kultuuripoliitika tõrjuvuse üheks eredamaks näiteks on Kaunase kutseliseks arendatud pantomiimiteatri "mahamaterdamine", nii et kollektiiv koos oma juhi Modris Tenisonsiga ei tõusnudki enam teovõimeliseks. Tõrjuvuse pitsat löödi ka stuudio Pantomiim 1969. aasta lavastusele "Homo Sapiens".
Sellele vaatamata pantomiim mitmekesistus eri rahvuskultuuride otsingute omapära kaudu ja hakati eristama olulisi suundi. Tartu Vanemuise "Mimeskide" ja Vjatšeslav Polunini juhitud Leningradi teater-stuudio "Litsedei" etenduste põhjal festivalil "Mim-parad 82" eristati kaht pantomiimi selget arenguteed teatri suunal: üks neist põhineb sümbolistlikul kujundlikkusel, teine psühholoogilise teatri elementidega rikastatud rahvalikul palaganikultuuril.[2] Teatrite ja ansamblite kõrval jätkasid oma kunsti arendamist ka soolomiimid, kes juhul, kui õnnestus tööd saada mõnes kontserdiorganisatsioonis, nagu Anatoli Jelizarov, said laiemaltki tuntuks.
Tugevad pantomiimikeskused olid Leedus, Eestis, Moskvas ja Peterburis, kus pantomiim arenes kas klassikalise pantomiimi poole, andes estraadi- või tsirkusenumbreid, või emantsipeerus teatris, andes tantsulisi (nagu oli Eestis) ja klounaadlikke lahendusi (viimase suuna esindajaist on tuntuim vene klouni Vjatšeslav Polunini juhtimisel tegutsenud teater "Litsedei"). Professionaliseerumist taotlevad miimid tegutsesid tihti mõne kontsertorganisatsiooni juures, kuid tekkis ka päriselt pantomiimile pühendunud poolprofessionaalseid truppe ning isegi spetsialiseerunud pantomiimiteatreid. 1967. aastal loodi läti päritoluga mitmekülgse kunstiinimese Modris Tenisonsi (Muodris Tenisonas) eestvedamisel Leedus Kaunase Pantomiimiteater.
1961. aastal loodi Lätis ansambel Riia Pantomiim Robert Līgersi juhtimisel. Omapoolse osa pantomiimižanri arengule endises Nõukogude Liidus andsid R. Slavski (Leningrad], A. Rumnev (Moskva), I. Rutberg (Moskva), J. Markova (Leningrad), Kęstutis Adomaitis (Kaunas) jmt nii teoreetiliste publikatsioonide, kriitiliste analüüside kui ka õpetustööga. Pantomiimile teiste kunstide seas kindlama koha leidmist kinnitas I Balti vabariikide pantomiimikunsti festival 1967. aastal Riias, kus oli külastajaid üle kogu Nõukogude Liidu. Festivali eestvedajateks olid Riia Pantomiim Lätist, stuudio Pantomiim Adolf Traksi juhtimisel Eestist ja Kaunase pantomiimitrupp Modris Tenisonsi juhtimisel Leedust. Lisaks etendustele toimusid ka arutelud ja kohtumised.
Pantomiimi elemente kasutati eesti teatris juba enne Teist maailmasõda, ekspressionistlikku laadi lavastustes oli sellel vahel kesknegi koht. Mitmeid Estonia teatri ja Gert Neggo tantsustuudio etteasteid afišeeriti pantomiimina.[3] Kõige enam vajasid pantomiimile omast lava- ja tantsuteatriartistid. Uute väljendusvahendite poole püüdleva harrastustrupi Hommikteater[4] lavastatud draamas "Inimesed" (1923) oli sõnaline element marginaalne ja keskne pantomiimilik element. Eesti esimeseks kutseliseks tantsijannaks kujunes Ella Ilbak (1895–1997). Saanud algõppe Eestis (E. Partsi tantsustuudios), täiendas ta ennast välismaal, töötades seal ka tantsijana.[5] Ilbaku lemmikuteks olid impressionistliku kallakuga lühikompositsioonid. Domineeris klassikalisele muusikale toetuv plastiline skulptuursus.
Samal ajaperioodil tegutses Eestis Gert Neggo (1891–1974) tantsustuudio.[3] Stuudios viljeleti plastilis-pantomiimilist suunda – tantsija/ näitleja liitumist – väljundiks stuudiolaste avalikud pantomiimilised etteasted. Gert Neggo stuudiost kasvasid välja mitmed Eesti teatriajalukku jäänud nimed. Nende hulgas hilisemad ballettmeistrid Helmi Tohvelmann ja Ida Urbel. Helmi Tohvelmann lavastas näiteks 1948. aastal Estonia teatris folkpantomiimile toetuva tantsudraama "Kalevipoeg".[3] Pärast Teist maailmasõda rakendati pantomiimi elemente ja stiilivõtteid eesti balletiteatris.
Eestis tärkas suur huvi klassikalise pantomiimi vastu 1960. aastatel ning Tallinnas ja Tartus kujunes välja mitu huviliste truppi. Moodsa pantomiimi otsingute ja tutvustamisega Eestis oli otseselt seotud 1963. aastal alustanud stuudio Pantomiim, seda eelkõige süstemaatilise õppetööga, ansamblimängu spetsiifikaga ja esinemistega Eestis. Esimene kirjutis nüüdisaja pantomiimi suundadest maailmas ("Stuudio, miniatuurid, pantomiim") ilmus aastal 1967 ajalehes Edasi, autoriks Kalle Kurg; kirjutises esitleti ka stuudiot Pantomiim.[6] Nõukogude Eesti kultuurijuhid ei pidanud pantomiimi arengut oluliseks, leiti, et see kunstiala ei esinda teatri "peajoont" ning sellele ei tekkinud vajalikku materiaalset baasi ega ka koolituskeskust.[7]
1977. aastast hakkas pantomiimiõpetuse põhialusete õpetamisega tegelema stuudioteater Tallinna Pantomiim, mis pedagoogi ja lavastaja Adolf Traksi käe all pakkus algupärandit draamas ja tragöödias ning kogu õhtut täitvaid terviklavastusi. Professionaliseerumist siiski ei toimunud. Huvi kaasaegse pantomiimi rakenduse vastu sõnateatris näitas Ugala 1967. aasta lavastusega "Mees on mees" (lavastaja Heino Torga, pantomiimiseade Adolf Traks) ja mitme hilisema tööga. 1969. aastal kasutati pantomiimielemente küll Draamateatri luuleteemalises lavastuses (liikumisjuht Adolf Traks)[8], kuid pantomiimitruppide tegevus jäi aastateks kutselisest teatrist väljapoole. Ka Moskva tsirkusekoolis pantomiimi ja GITIS-es massiliikumise erialal õppinud Maret Kristal tõi oma etendused "Surmatants" (1971 Tallinnas Kiek in de Köki tornis), "Hingemaa" (1988 Eesti Filharmoonia baasil, aga vabalaval) jm välja asjaarmastajate trupiga, mitte kutselises teatris.
Esimene kogu õhtut täitev moodsa pantomiimi võtetega loodud lavastus eesti kutselises teatris oli "Mimeskid" Vanemuises aastal 1981. "Mimeskide" stsenarist, lavastaja ja ka lavakujunduse eskiisi autor oli Kalle Kurg, kolmeosalise lavastuse kahe osa ("Valgus" ja "Rändlinnu lend") muusika autor oli Sven Grünberg, ühe osa ("Pärjaballaad") muusika kirjutas Lepo Sumera. Peaosa täitis Maret Kristal, ülejäänud osades olid Vanemuise balletitrupi tantsijad Aivar Kallaste, Gennadi Korotkin, Mare Tommingas, Jelena Tšaulina, Sirre Oengo, Rita Õunapuu, Eva Ots, Anu Kanarik). Eksistentsialistliku kallakuga "Mimeske" etendati 1980. aastate jooksul ka Leedus, Venemaal, Belgias, Soomes jm. 1985. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel pantomiimifestivalil pärjati lavastus kõrgeima tunnustuse, diplomiga.[9] Uudissõna "mimesk" autor on Ain Kaalep, kes lõi selle lavastuse tarbeks.[10]
2000. aastatel, kui huvi eri liikumisvormide vastu elavnes, pöördusid huvilised ajuti ka pantomiimi poole. Pantomiim on olnud teatrikoolis näitlejate ettevalmistuse õppekavas.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
