From Wikipedia, the free encyclopedia
Mosaiik on kompositsiooniline pinnakaunistus pinnale kinnitatud värvilistest kivi-, klaasi- või mõne muu materjali tükkidest.
 |
See artikkel on kunsti mõistest; raamatusarjast vaata artiklit Mosaiik (raamatusari). |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2022) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
.jpg)
Vanimad näited pärinevad u 3000 eKr. Silmapaistvaim tase saavutati Vana-Kreekas ja Roomas. Bütsantsis eelistati kuldse taustaga mosaiike.
Mosaiigi ajalugu algas 4. aastatuhande teisel poolel – ajast, kuhu on dateeritud lossid ja templid Mesopotaamia sumerite linnades.
Mosaiik oli koostatud põletatud koonusekujulistest savipulkadest suurusega 8–10 cm ja läbimõõduga 1,8 cm, mida pandi savimördi sisse. Kujund kujunes välja nende koonuste otstest, mida värviti, tavaliselt punase, musta ja valge värviga. Olid kasutatud geomeetrilised motiivid: romb, kolmnurk.
Inkrustatsioonitehnika, mis kandis antiikajal mosaiigitehnika nimetust opus sectile varasemaks näiteks võib pidada tehist, mida tingimisi nimetatakse "Sõja ja rahu standardiks" (vene keeles Штандарт войны и мира või штандарт из Ура) (2600–2400 aastat eKr).
8. sajandisse eKr peetakse kirjutatuks mosaiigitehnika kasutuse varasemaid näiteid, mis olid tehtud töötlemata veerisest, mida roomlased põlglikult nimetasid opus barbaricum. Väljakaevamiste käigus on avastatud ornamenteeritud veerispõrandaid Väike-Aasias Idas ja lossis Assüürias, aga kõige suuremaks toonase mosaiigikunsti mälestiseks on Gordioni tellismosaiigid Väike-Aasias.
Esimesed antiikmosaiigid töötlemata veerisest on leitud Korintosest ja dateeritud 5. sajandi lõppu eKr. Need on kontuurkujutised inimestest, loomadest ja mütoloogia olenditest, mis on dekoreeritud geomeetrilise ja taimornamendiga ning tavaliselt tehtud valgena mustale pinnale, stiililiselt lähedased punasemustrilisele vaasimaalile. 4. sajandist eKr on sarnaseid näiteid leitud Olynthusest, Sikyonast ja Eretriast. Oluline samm realistlikkuse poole oli tehtud Pella mosaiikidel (4. sajandi lõpus eKr).
Antiikmosaiigi õitseaeg langeb hellenismi ajastule, mil tekkis kivide lahtikaevamise (uuristamise) tehnika ning sai kättesaadavaks värviline klaas, millega saavutati kujutiste maaliline realistlikkus ja sai võimalikuks praktiliselt piiramatu värvigamma kasutamine. Muistsemaks ausambaks, kus oli kasutatud lahtikaevamise ja tesseleerimise tehnikat, peetakse Sitsiilia linna Morgantina mosaiike (3. sajandil eKr).
Vana-Roomas laoti mosaiigiga villade, losside ja termide põrandaid ja seinu. Rooma mosaiik oli tehtud väga kompaktse klaasi (smaldi) väikestest kuubikutest, kuid üsna sagedane oli ka väikeste kivikeste ja veerise kasutamine.
Materjalina hakati mosaiikide jaoks laialt kasutama meremolluskite karpe. Selliste mosaiikidega kaunistati interjööre. Euroopas said sel perioodil väga populaarseks mosaiigid helmetest. Helmeid kanti vaha abil paberi ja kartongi peale, kasutades selleks ristpistetikandi skeeme. Selliseid töid on aga säilinud üsna vähe. Saksamaal töötas selle materjaliga aastatel 1750–1770 van Zelovi manufaktuur ning hiljem kadus täpne teadmine tehnoloogia olemusest. Dekoreeriti nii lamedaid mööblidetaile (näiteks lauaplaate) kui ka ruumilisi esemed (pudeleid, lindude kujusid). Enamik selle manufaktuuri töödest asub Saksamaa muuseumides.
Mosaiik oli väga laialt kasutuses Idamaade valitsejate losside kujundamisel.
Šekini khaanide loss (vene keeles дворец шекинских ханов) on suurim Aserbaidžaani keskaegse arhitektuuri näide. Šekini khaanide loss, mida peetakse Aserbaidžaani 18. sajandi arhitektuuri üheks väärtuslikest ausammastest, oli ehitatud 1762. aastal. Loss, mis omal ajal oli osa lossiehitiste kompleksist ning oli ka Šekini khaanide residents, kujutab endast kahekorruselist hoonet. Lossi fassaad kujutab endast tõstetavaid restraame šebeke (kirjude väikeste klaasidega) kogumiga. Mitmevärviline šebeke pilt täiendab maalinguid, mis katavad lossi seinu.
18. sajandi teisel poolel arenes Šekini khaaniriigis kõrgelt maalikunst, mis on otseselt seotud arhitektuuri ja ehitamisega. Kõik suured arhitektuurilised ehitised Šeki linnas olid rikkalt kaunistatud seinamaalinguga, mis tol ajal oli kõige populaarsem maalitehnika liik. Selle tunnistuseks on Šekini khaanide lossi maali näidised, mis on säilinud meie aegadeni ega ole minetatud oma maalilist väljendusrikkust. Seinamaalingud käsitlesid mitmesuguseid teemasid, seal leidus metsloomade jahti ja lahingustseene, taime- ja geomeetrilisi ornamente, pilte, mis olid tehtud "Hamse" (vene keeles «Хамсе» või Пятерица), geniaalse Aserbaidžaani luuletaja Nizami Gändževi, motiividel, stseene lossielust, talupoegade igapäevaelust jne. Rohkem kasutati selliseid värve nagu sinine, punane, kuldne, kollane. Šekini khaanide lossi saali plafoonil on šifreeritud andeka maalija Abbasi Kuli nimi. Tasub mainida, et lossi seinad olid mitu korda restaureeritud, mistõttu võib sealt leida maalinguid, mille on teinud eri aegadel elanud meistrid.
Üheks üsna tuntud Prantsuse mosaiikidest oli Emaux de Briare mosaiik. Briari portselanist helmeste ja hiljem ka mosaiigi valmistamise tehas oli avatud 1837. aastal. On olemas palju Briari mosaiigist tehtud kunstiteoseid. Tuntud kunstnik, maalija Eugène Samuel Grasset, üks suuremaid Prantsuse modernistliku voolu figuure, kasutas seda oma mitmesuguste tööde loomisel. See mosaiik on toodetud tänapäevani ning on üks vähestest täielikult säilinud Prantsuse tootmistest.
Mosaiigi taassünniga Venemaal tegeles M. Lomonossov. Kuid Lomonossovi mosaiigitöö pärast oma looja surma jätku ei leidnud. Mosaiigikunst unustati taas.
Seepärast 1840. aastatel, kui tekkis Iisaku katedraali maaliikoonide mosaiigiks ümbertegemise küsimus, pidi Venemaa valitsus lähetama Peterburi Kunstide Akadeemia vilistlasi Rooma, et nad õpiksid ametit Vatikani mosaiigistuudio meistritelt. Teisest küljest, Roomast Peterburi olid kutsutud smaltide tootmise korraldamiseks tehnoloogid-klaasisulatajad.
1851. aastal naasid vene üliõpilased kodumaale ja selleks ajaks itaallastega oli nende jaoks organiseeritud smalti tootmine. Seda aastat peetakse Peterburi Kunstide Akadeemia Mosaiigistuudio avamise ajaks.
Kuigi stuudio oli spetsiaalselt asutatud Iisaku mosaiikide loomiseks, mis kestis 66 aastat ning polnud revolutsiooniliste sündmuste pärast lõpetatud, täitis see ka teisi tellimusi: mosaiike Verelunastaja katedraali ikonostaasi jaoks Peterburis, Veelunastaja katedraali ikonostaasi mosaiike, Kristuse Lunastaja Katedraali ornamentaalmosaiike Moskvas, kuningapere liikmete mosaiikportreid ja eratellimusi.
Stuudio praktiseeris lao nn otsest viisi, mis lasi saavutada piltide maalilist realistlikkust, aga oli üsna ajakulukas ning loomulikult ka teede poolest.
Sell pärast üritas akadeemia leida viise selle probleemi lahendamiseks. Selleks komandeeriti 1888. aastal töötajaid, kelle hulgas oli ka A. Frolov, Veneetsiasse, kus Antonio Salviatiga oli loodud ning edukalt kasutatud teine, majanduslikult kasulikum viis mosaiigilaoks. Tema ajal mosaiigid olid laotud peegelpildil esiküljega ajutise aluse peale, millel neid transporditi neile ettenähtud koha peale, kus neid ka laoti. Selline viis sai "vastupidise" või "Veneetsia" nimetuse.
Kuna selline kogemus polnud akadeemia poolt vastu võetud, A. Frolov avas oma stuudio, mis juba tema venna ajal sai kõige edukamaks ennerevolutsioonilise Venemaa mosaiigi stuudioks, ning edaspidi paneb aluseid nõukogude mosaiigikunstile.
Otsesel ladumisel surutakse mosaiigi elemendid krundi sisse. Vastupidisel ladumisel mosaiigi kogutakse kartongi või riie peal, seejärel kantakse krunditud pinna peale.
Mosaiigi ladumine: tehnika sarnaneb pliidiladumise omaga, liim ja mört mosaiigi vuukide jaoks on saadaval iga ehituspoes.
Aluse tugevust testitakse, otsitakse defekte: pragusid, kaverne, kruusapesasid, armatuuri ja muid võõraineid, mis polnud projekti lisatud, ja samuti ka probleemseid alasid, näiteks, õliplekke, kohev või mitte piisavalt tugev alus, tühikud. Alus peab olema tugev, kandev, kuiv, samuti ka sirge ning puhastatud vahenditest, mis vähendavad haakimist (näiteks, lisanditest, mis vähendavad adhesiooni ning hõlbustavad raketiste demontaaži), ilma tsementpiima, tolmu, pori, värvi jääkide, kulunud kummita jne. Vajadusel võib sooritada aluse mehaanilist puhastust, näiteks, liivajugatöötluse abil. Enne mosaiigi ladumist pind peab visuaalselt olema sirge, ilma pahkude, õnarate ja pragudeta, samuti kuiv ja krunditud.
Ladumist alustatakse liimi kandmisest valminud pinnale, mille pärast ta jaotub ühtlaselt kogu pinna peal. Enamikul juhtudest soovitatakse kasutada liimisegusid lateksi põhjal. Mosaiik liimitakse paberile tagaküljega. Ladumine peab olema korralik, sellepärast vahe lehtede vahel peab ühtima vahega pliitide vahel, üleliigne surve on vastuvõetamatu. Ladumise lõpus lehti peab kinnitama kummialusega platsi kergete löökidega. Ühe päeva pärast võib paberi ära võtta – niiske käsnaga märjaks tehtult tuleb see ära. Enne vuukide viimistlust mosaiigipinda tuleb puhastada paberi ning liimi jääkidest, seejärel saab viimistleda kummist krohvikellu abil. Vuukide viimistluseks on otstarbekas kasutada segu, mida soovitab mosaiigi tootja. Kui viimistlus on lõpetatud, võib sooritada mosaiigi puhastust ning poleerida selle pinda.
Erinevalt mosaiigist paberilehtedel pannakse võrgu peale liimitud mosaiik esipinnaga üles. Selle ladumise tehnoloogiale on iseloomulik see, et kohe pärast liimi kuivamist võib hakata vuuke viimistlema.
Mosaiikide jaoks kasutatakse traditsioonilisi materjale: looduslikku kivi, smalti, keraamikat ja metalli. Suhteliselt hiljuti lisandus sellesse valikusse keraamograniit. Sellegipoolest jääb smalt peamiseks materjaliks klassikaliste dekoratiivsete arhitektuuripannoode loomisel, eeskätt interjöörides. Kõige populaarsemad on klaas ja keraamika nende tugevuse ning terve rida teisi tehnilisi iseloomustusi ja ka kättesaadavuse pärast, lõpuks ka kunstilise potentsiaali – värviliste lahenduste mitmekesisuse, võrreldavalt lihtsa viimistluse ja suure moodulparameetrite diapasooni pärast (mõõtmete ja konfiguratsioonide osas). Kivi kasutatakse peamiselt põrandapealsete kompositsioonide loomiseks, metalli-mosaiigitööde ilmekate vahendite laiendamiseks, keramograniiti – fassaaditöödeks, kõnniteede, pargiteede ja ühiskondlike ehitiste põrandate kujundamisel.
Tänu selle materjali funktsionaalsete ja esteetiliste omaduste summale, vastupidavusele ilmastikunähtuste suhtes, kuuma- ja külmakindlusele, väikesele veeimamistegurile ning teistele omadustele on seda laialt kasutatud mitmesugustes hoonetes, mille ekspluatatsioon ja kestvus sõltub mainitud teguritest: aia-, pargi- ja vee-ehitistes, kaminate ja ahjude kujundamises.
Uuesti on tärganud ja areneb huvi helmesmosaiigi vastu.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mosaiik |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mosaiik |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
