Mink

Mink ehk ameerika naarits (Neovison vison) on kiskjaliste seltsi kärplaste (Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik.

See artikkel räägib loomaliigist; jumestamisvahendi kohta vaata artiklit Mink (kosmeetika)

---

Mink
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Kärplased Mustelidae
Perekond	Kärp Mustela või Mink Neovison
Liik	Mink
Binaarne nimetus
Mustela vison (Schreber, 1777)
Sünonüümid
Neovison vison

Süstemaatika

Traditsiooniliselt on mink arvatud kärbi (Mustela) perekonda. Et viimaste uurimuste järgi on euroopa naarits lähemal kolonokile (Mustela sibirica), mink aga nugistele (Martes), siis arvab osa uurijaid ta koos väljasurnud merimingiga (Neovison macrodon) perekonda mink (Neovison) ja nimetab ladinakeelse nimetusega Neovison vison.

Levila

Looduslikult on mingid laia levikualaga Põhja-Ameerikas, kus ta puudub ainult mandri kirde- ja lõunaosas. Euroopasse toodi mink algselt karusloomafarmidesse, ent mitmel pool lasti ka loodusesse. Tänaseks on mink kogu Euroopas laialt levinud ja oma levila pidevalt laiendav liik, kusjuures tema tõttu on ohtu sattunud euroopa naarits, kohalik kärplane. Mink elutseb ka peaaegu kõikjal Eestis.

Välimus

Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvi on 35–45 cm ja saba 15–25 cm pikk. Mink on väga sarnane Euroopa naaritsaga. Kui naaritsal on valged nii alalõug kui ka mokad, siis mingil on valge ainult alalõug.

Elupaik

Elupaigaks valib mink vaikse vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Kaldale rajavad nad uru, mille väljapääs viib tavaliselt vee alla. Peale ühe peamise uru kasutavad mingid muidki ajutisi peatumispaiku. Mingid elavad üksi ja on öise eluviisiga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad.

Toitumine

Mingid söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke ja limuseid. Ära ei ütle nad aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Toidukülluse perioodil soetavad mingid endale toiduvarusid. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani.

Sigimine

Jooksuaeg on minkidel märtsis ja aprillis. Pojad sünnivad pärast 40–90 päeva kestvat tiinust mais. Pesakonnas on tavaliselt 4–6, kusjuures uude elupaika siirdunud asurkonnal võivad pesakondades olla isegi 9-10 poega^[1] poega. Pojad on sündides abitud, pimedad ja paljad. Nägema hakkavad pojad umbes kuu aja vanuselt, lõpetades samal ajal emapiimast toitumise. Noored loomad on sügiseks juba iseseisvad ja järgmisel kevadel hakkavad juba ise sigima.

Mingil esineb hilinenud implantatsioon, superfetatsioon ja emaste polüandrilisus, ehk kui tiinestunud emasloom paaritub hiljem teise isasega, siis võib see esile kutsuda uue ovulatsiooni ning tänu hilinenud implantatsioonile arenevad looted sünkroonselt. See annab mingile euroopa naaritsaga võrreldes selge paljunemiseelise ning liigina ka parema kohastumisvõime, mis on ka üheks põhjuseks, miks ameerika naarits uute paikade hõivamisel ja euroopa naaritsa väljatõrjumisel nii edukas on^[2].

Mink - euroopa naaritsa paljunemiskonkurent?

Minki on proovitud tehistingimustes ristata ka euroopa naaritsaga, kuid järglasi ei saadud, sest looted hukkusid (embrüod resorbeerusid)^[3]. Sellest järeldati, et euroopa naaritsa kadumise üheks põhjuseks on sigimiskonkurents ameerika mingiga. Sealt ka praegu laialt levinud väärarvamus, et see on põhiline põhjus, miks mink euroopa naaritsa välja tõrjub (nn Ternovski hüpotees). Täielikult välistada sellise ristumise võimalikkust looduses ei saa, kuid kõige olulisem tegur see kindlasti ei ole. Mingi-euroopa naaritsa suhted looduses on pigem agressiivsed sõltumata kummagi osapoole soost ja lõpevad euroopa naaritsa põgenemisega^[4][5]. Seda seisukohta toetavad ka tehistingimustes tehtud käitumisuuringud^[6]

Ternovski hüpoteesile räägib vastu ka Valgevenes läbi viidud uurimus, kus üheksa paljunemisperioodi lõpus (mais) püütud euroopa naaritsa emaslooma lahkamisel leiti, et kõigil olid normaalselt arenenud embrüod, kuigi nad püüti paigas, kus ameerika naarits oli juba üsna tavaline^[7]

Viited

1. Tiit Maran, Madis Põdra (2004/10). "Naarits koju tagasi". Eesti loodus. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
2. S Amstislavsky, H Lindeberg , J Aalto and MW Kennedy „Conservation of the European Mink (Mustela lutreola): Focus on Reproduction and Reproductive“ 2007  
3. Терновский, Д.В; Терновская Ю.Г (1994). Экология куницеобразных. Lk 122,123.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
4. Sidorovich V 2000: The on-going decline of riparian mustelids (European mink, Mustela lutreola, polecat, Mustela putorius, and stoat, Mustela erminea) in eastern Europe: a review of the results to date and an hypothesis. In: Griffiths HI (ed.), Mustelids in a Modern World. Management and Conservation Aspects of Small Carnivore: Human Interactions. Backhuys Publishers, Leiden, pp. 295–319.
5. Sidorovich V 2006: The European Mink (Mustela Lutreola in Belarus: Past and Present, the Population Decline, Urgent Questions, Conservation Initiatives and Problems. International Conference on Conservation of European Mink, 5–8, 2003, Logron˜o Spain, Proceedings Book. Gobierno de la Rioja, pp. 231–252
6. Maran, T., MacDonald, D. W., Kruuk, H., Sidorovich, V. & V.V. Rozhnov 1998. The continuing decline of the European mink, Mustela lutreola: evidence for the intra-guild aggression hypothesis. Behaviour and Ecology of Riparian Mammals. Symposia of the Zoological Society of London, Cambridge, 71: 297–32 Conservation Biology of the European Mink, Mustela Lutreola (Linnaeus 1761): Decline and Causes of Extinction (PDF Download Available). Available from: https://www.researchgate.net/publication/237011401_Conservation_Biology_of_the_European_Mink_Mustela_Lutreola_Linnaeus_1761_Decline_and_Causes_of_Extinction [accessed May 12, 2017].
7. SIDOROVICH V., 2001. Study on the decline in the European mink Mustela lutreola population in connection with the American mink M. vison expansion in Belarus: story of the study, review of the results and research priorities. In: Säugetierkundliche Informationen, 2001, 5(25): 133–154

Välislingid

• Mink andmebaasis eElurikkus