From Wikipedia, the free encyclopedia
Martin E. P. Seligman (sündinud 12. augustil 1942) on Ameerika Ühendriikide psühholoog, õpetaja ja eneseabiraamatute autor. Tema loodud on teaduslike ja kliiniliste psühholoogide seas populaarne õpitud abituse teooria.[1]
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Martin Seligman | |
|---|---|
cropped.jpg) Lisa pildiallkiri. | |
| Sünniaeg |
12. august 1942 Albany, Ameerika Ühendriigid |
| Haridus | Pennsylvania Ülikool, PhD (psühholoogia) |
| Alma mater | Princetoni Ülikool |
Vastavalt Haggbloomi jt poolt läbi viidud uurimusele, mis püüdis selgitada välja 20. sajandi kõige väljapaistvamaid psühholooge, oli Seligman 13. kõige sagedamini tsiteeritud psühholoog sissejuhatavates psühholoogiaõpikutes ning ta sai väljapaistvate psühholoogide edetabelis 31. koha.[2]
Seligman on Pennsylvania Ülikooli psühholoogia osakonna professor ning sealse Positiivse Psühholoogia Keskuse juhataja. Varem oli ta sama osakonna Kliinilise Väljaõppe Programmi juhataja.[3] Ta valiti 1998. aastal Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) presidendiks.[4] Ta asutas ajakirja Prevention and Treatment Magazine (APA elektrooniline ajakiri), mille peatoimetaja ta on, ning lisaks kuulub ta ka ajakirja Parents konsultatiivnõukokku.
Seligman on kirjutanud sellistel positiivse psühholoogia teemadel nagu "Optimistlik laps" ("The Optimistic Child"), "Lapsemäng" ("Child's Play"), "Õpitud optimism" ("Learned Optimism"), "Ehe õnn" ("Authentic Happiness") ja "Õitseng" ("Flourish").
Seligman sündis New Yorgi osariigis Albany linnas. Ta õppis riigikoolis ning seejärel ülikoolis õppimiseks ettevalmistavas Albany Akadeemias (The Albany Academy). Ta sai bakalaureusekraadi aastal 1964 Princetoni Ülikoolist, lõpetades kõrgeima kiitusega (Summa Cum Laude). Viimasel kursusel pidi Seligman valima kolmest ülikoolide tehtud pakkumise vahel. Need kolm pakutud stipendiumit olid analüütilise filosoofia õppimine Oxfordi Ülikoolis, loomadega tegelev eksperimentaalpsühholoogia Pennsylvania Ülikoolis ning viimaks pakkumine liituda sama ülikooli bridžimeeskonnaga. Seligman otsustas minna Pennsylvania Ülikooli psühholoogiat õppima.[5] Oma doktorikraadi sai ta psühholoogia alal samast ülikoolist.
Pikemalt artiklis Õpitud abitusSeligmani teedrajavad eksperimendid ning "õpitud abituse" teooria said alguse Pennsylvania Ülikoolist aastal 1967 pärast seda, kui ta laiendas oma huvi kliinilise depressiooni vastu. Üpris juhuslikult avastas Seligman koos oma kolleegidega, et koerte klassikaline tingimine viis tulemusteni, mis olid vastupidised tollase juhtiva psühholoogia alase teooria, B. F. Skinneri biheiviorismi, prognoosidele.[6]
Seligman arendas teooriat veelgi edasi ning leidis, et õpitud abitus on psühholoogiline seisund, mille korral on kas inimene või loom õppinud teatud olukorras abitult käituma (tavaliselt pärast mingit liiki võimetuse kogemist mõnes negatiivses olukorras) ja seda isegi siis, kui tal on võime enda ebameeldivat või isegi kahjulikku olukorda muuta. Seligman nägi sarnasusi raskes depressioonis patsientidega ning väitis, et kliiniline depressioon ja sellega seotud psüühikahäired tulenevad osaliselt näilisest kontrolli puudumisest teatud situatsiooni tagajärgede üle.[7] Hiljem sõnastas Seligman koos Lyn Yvonne Abramsoniga oma õpitud abituse teooria ümber nii, et see hõlmas ka omistavat stiili (selle käsitluse järgi kogevad asjadele negatiivseid omadusi omistavad inimesed millegi negatiivse juhtumisel tõenäolisemalt depressiooni).[8]
Ajakirjanik Jane Mayeri[9] andmetel pidas Seligman 2002. aastal San Diegos mereväekoolis kõne, mis Seligmani jutu järgi põhines tema arusaamisel õpitud abitusest ning mille eesmärk oli aidata Ameerika sõduritel piinamisele vastu panna.
Pikemalt artiklis positiivne psühholoogiaSeligmani ja psühholoog Christopher Petersoni koostööst sündis see, mida nemad kirjeldavad positiivse vastena "Diagnostilisele ja statistilisele psüühikahäirete käsiraamatule" ("Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders", DSM). Kui DSM keskendub sellele, mis võib minna valesti, on nende raamat "Iseloomu tugevused ja voorused" ("Character Strengths and Virtues") loodud vaatama seda, mis võib õigesti toimuda. Oma uurimistöös vaatasid nad läbi erinevad kultuurid ja aastatuhanded, püüdes välja sõeluda loetelu väärtustest, mida on kõrgelt hinnatud alates muistsest Hiinast ja Indiast, läbi Kreeka ja Rooma kuni tänapäevase lääne kultuurini välja. Nende nimekirjas on kuus iseloomulikku tugevust: tarkus/teadmine, julgus, inimlikkus, õiglus, mõõdukus ja transtsendentsus. Neist igaühel on ligikaudu kuus alamjaotust: näiteks mõõdukus sisaldab andestust, alandlikkust, ettenägelikkust ja enesekontrolli.[10] Üks selle teooria autorite olulisemaid seisukohti on, et nad ei arva, et on olemas nende kuue väärtuse hierarhia – ükski neist ei ole põhjapanevam kui teised ja ükski neist ei ole teiste eelkäija.
Esitledes Kuninglikus Kunstide Ühingus oma teost "Fluorish"[11], rääkis Seligman "heast elust", mis koosnes viiest elemendist ja mida ta kutsus akronüümiga PERMA:
Positiivse Psühholoogia Keskuse esimene hariduslik algatus Seligmani juhtimise all oli Pennsylvania Ülikoolis loodud MAPP-programm: positiivse rakenduspsühholoogia magister (Master of Applied Positive Psychology ehk MAPP).
Veebiajakirjale Prevention and Treatment antud intervjuus ütles Seligman, et tema lemmikvärv on fuksiinpunane (magenta), kuna sellel on inimese kehale hämmastavalt rahustav mõju. Ta mängib bridži. Tal on seitse last.
Enda kognitiivsete tehnoloogiate ja harjutuste täiustamisel inspireeris Seligmani psühhiaater Aaron Temkin Becki töö Pennsylvania Ülikoolis.[12]
Eesti keeles on ilmunud vaid üks Martin Seligmani raamat: 2008. aastal andis kirjastus Pilgrim pehmes köites välja tema raamatu "Authentic Happiness" (eesti keeles "Ehe õnn"; tõlkija Henn Käämbre).[13]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
