Lõuna-Itaalia

Lõuna-Itaalia (Il Mezzogiorno – 'keskpäev') on traditsiooniline nimi Itaalia lõunapoolsele osale, mis hõlmab Apenniini poolsaare lõunaosa ning kaks suurt saart – Sitsiilia ja Sardiinia. See langeb kokku administratiivsete regioonide Basilicata, Campania, Calabria, Apuulia, Molise, Abruzzo, Sitsiilia ja viimaks Sardiiniaga, mida peetakse Lõuna-Itaalia osaks rohkem majanduslikel kui kultuurilistel, ajaloolistel või geograafilistel põhjustel. Mõnikord lisatakse Mezzogiornole ka kõige lõuna- ja idapoolsemad Lazio osad (Sora, Cassino, Gaeta, Cittaducale ja Amatrice), kuna need territooriumid olid koos kõigi juba loetletud regioonidega (väljaarvatud Sardiinia) ajaloolise Mõlema Sitsiilia kuningriigi osad.

Lõuna-Itaalia kannab omapärase looduse, arheoloogia ja kultuuri ainulaadset pärandit. See pakub palju suuri turismiatraktsioone, nagu Palazzo Reale di Caserta, Amalfi rannik, Pompei, Herculaneum ja muud arheoloogilised paigad (paljusid neid kaitseb UNESCO). Mitmed rannikud, metsad ja mäed on paljudes rahvusparkides kaitse all. Lõuna-Itaalias leidub mitu keskajast pärit linna. Lõuna-Itaalia ajalugu on kirev arvukate kuningate, kuningannade, vürstide, paavstide, kirjanike, poeetide, filosoofide, rüütlite, kunstnike, arhitektide, meistrite, muusikute, õpetlaste, teadlaste, poliitikute ja farmerite poolest.

Istituto Nazionale di Statistica (ISTAT) kasutab nime Italia meridionale (Lõuna-Itaalia) selle kui statistilise regiooni (ühena viiest regioonist) eristamiseks oma aruannetes, kuid arvab välja nii Sitsiilia kui ka Sardiinia, mis moodustavad eraldi statistilise regiooni Italia insulare (Saarte Itaalia). Need samad alljaotused on Itaalia Euroopa Liidu esmatasandi NUTS ja Itaalia valimisringkondade aluseks Euroopa Parlamendi valimistel.

Nimi Mezzogiorno tuli kasutusele 18. sajandil ja on itaalia tõlgendus sõnast meridies (ladina vaste sõnale 'lõuna', päikese asukoha tõttu keskpäeval põhjapoolkeral). Nime tutvustas hiljem Giuseppe Garibaldi ja see läks viimaks moodi pärast Itaalia ühinemist. Seda seostati mõnikord mõistetega "vaesus", "kirjaoskamatus" ja "kuritegevus" – need on sealsed stereotüübid, mis sageli säilinud tänapäevani. Mõnikord mainitakse seda, et üldiselt esile tõsta äärmuslikke erinevusi piirkondade vahel riigi sees, nagu endise Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel, mis ikka veel rabelevad oma "sisemise taasühinemisega".

Pikemalt artiklis Itaalia geograafia

Lõuna-Itaalia moodustab Apenniini poolsaare "saapa" alumise osa, sealhulgas pahkluu (Abruzzo, Molise, Campania ja Lõuna-Lazio), varvas (Calabria) ja konts (Apuulia) koos suurte saartega (Sitsiilia ja Sardiinia). "Kontsa" ja "talda" eraldab Taranto laht, mis on nime saanud Taranto linna järgi, mis paikneb kontsa ja talla vahelises nurgas. See on Joonia mere käsi. Ülejäänud Apenniini poolsaare lõunakolmandik on täis väikseid lahti ja abajaid.

Idarannikul on Aadria meri, mida ühendab ülejäänud Vahemerega Otranto väin (saanud nime suurima linna järgi kontsal). Aadria meres on saapa "kannuseks" Monte Gargano poolsaar; Türreeni meres on Salerno laht, Napoli laht, Policastro laht ja Gaeta laht nimetatud suure rannikulinna järgi. Salerno lahe põhjakaldal ja Sorrento poolsaare lõunarannikul on Amalfi rannik. Poolsaare tipu lähedal on Capri saar.

Kliima on peamiselt vahemereline (Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi Csa), väljaarvatud kõrgemad piirkonnad (Dsa, Dsb) ja poolkõrb idas Apuulias, Joonia mere rannik Calabrias ja Sitsiilia lõunarand (BSw). Lõuna-Itaalia suurim linn on Napoli, nimi on tulnud kreeka keelest ja on ajalooliselt sajandeid säilinud. Bari, Taranto, Reggio Calabria, Foggia ja Salerno on teised suuremad linnad piirkonnas. Palermo oleks suuruselt teine linn, kui Sitsiilia oleks osa Lõuna-Itaaliast. Piirkond on geoloogiliselt väga aktiivne (väljaarvatud Sardiinia) ja eriti seismiline: 1980. aasta Campania suur maavärin tappis peaaegu 3000 inimest ja tegi 300 000 kodutuks.

Pikemalt artiklis Magna Graecia

Pikemalt artiklis Nuraghi tsivilisatsioon

Esiajalugu ja antiik

8. ja 7. sajandil eKr hakkasid kreeklased mitmesugustel põhjustel, sealhulgas demograafiline kriis (nälg, ülerahvastatus jme.), uute turgude ja sadamate otsimine ning kodumaalt väljasaatmine, asustama Lõuna-Itaaliat. Sel perioodil rajati kreeka kolooniaid väga laialdaselt, nagu Musta mere idarannikul, Ida-Liibüas ja Massalias (Marseille). Nende hulka kuulusid asulad Sitsiilias ja Apenniini poolsaare lõunaosas. Roomlased kutsusid Sitsiilia ja Itaalia saapa kontsa ala Magna Graecia (ladina "Suur-Kreeka"), kuna see oli nii tihedalt kreeklastega asustatud. Antiik geograafid eristasid, kas tegu oli Sitsiilia või lihtsalt Apuulia ja Calabriaga - Strabon oli kõige tuntum laiemate definitsioonide eestkõneleja.

Selle kolonisatsiooniga eksporditi Itaaliasse antiik-kreeka kultuur, vanakreeka keele murretes, selle religioossetes riitustes ja selle sõltumatu polise traditsioonides. Algne hellenistlik tsivilisatsioon arenes varsti edasi, suheldes põliste itali ja ladina tsivilisatsioonidega. Kõige tähtsam kultuuriline siire oli kreeka tähestiku Chalkída/Kyme erim, mille võtsid omaks etruskid; vana itali tähestik arenes seejärel ladina tähestikuks, mis muutus kõige laiemalt kasutatavaks tähestikuks maailmas.

Paljud uued hellenistlikud linnad said väga rikkaks ja võimsaks, näiteks Neapolis (Νεάπολις, Napoli, "Uus linn"), Syrakoúsai (Συρακοῦσαι, Sürakuusa), Acragas (Ἀκράγας) ja Sybaris (Σύβαρις). Teised Magna Graecia linnad olid Taras (Τάρας), Lokroi Epizephyrioi (Λοκροί Ἐπιζεφύριοι), Rhegion (Ῥήγιον), Croton (Κρότων), Thurioi (Θούριοι), Elea (Ἐλέα), Nola (Νῶλα), Ankon (Ἀγκών), Syessa (Σύεσσα), Bari (Βάριον) ja muud.

Pärast Pyrrhose ebaõnnestumist Rooma hegemoonia laienemise peatamisel aastal 282 eKr langes lõuna Rooma mõju alla ja jäi selliseks barbarite sissetungini (Spartacuse ülestõus on märkimisväärne Rooma kontrolli peatamine). See langes Bütsantsi võimu alla pärast Rooma langemist läänes ja isegi langobardid ei suutnud seda konsolideerida, kuigi lõuna kese oli nende oma Zotto vallutusest saati 6. sajandi viimasel veerandil.

Keskaeg

Pikemalt artiklis Itaalia katepanikion

Pikemalt artiklis Sitsiilia kuningriik

Pikemalt artiklis Napoli kuningriik

Pikemalt artiklis Sardiinia kuningriik

Pikemalt artiklis Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse

Pärast Gooti sõda (535–554) ja enne normannide saabumist oli enamus Lõuna-Itaalia saatusest seotud Idaimpeeriumi eduga, kuigi Bütsantsi ülemvõimu ähvardasid 9. sajandil langobardid, kes annekteerisid Cosenza piirkonna oma Benevento hertsogkonnale. Järelikult mõjutas langobardi ja Bütsantsi alasid idamunklus. Järelikult koges enamus Lõuna-Itaaliast aeglast orientaliseerumise protsessi religioosses elus (riitused, kultused ja liturgia), millega kaasnes idakirikute ja -kloostrite levik, mis säilitasid ja levitasid kreeka ja hellenistlikku traditsiooni (Cattolica peakirik Stilos on kõige tüüpilisem Bütsantsi monument). Sellest ajast kuni normannide vallutusteni 11. sajandil oli poolsaare lõunaosa pidevalt kistud sõdadesse Kreeka, Lombardia ja Islami Kalifaadi vahel. Viimane rajas Lõuna-Itaalias mitu Islami riiki, nagu Sitsiilia emiraat ja Bari emiraat. Amalfi, iseseisev vabariik 7. sajandist aastani 1075, ning vähemal määral Gaeta, Molfetta ja Trani, konkureerisid teiste Itaalia mere-vabariikidega oma riigi heaolu ja merelise tähtsuse pärast.

11. sajandil okupeerisid normannid kõik langobardi ja Bütsantsi valdused Lõuna-Itaalias, lõpetades mõlema võimu kuue sajandi pikkuse kohaloleku poolsaarel, ja tõrjusid lõpuks moslemid Sitsiiliast välja. Normannide Sitsiilia kuningriiki Roger II juhtimisel iseloomustati pädeva valitsemise, paljurahvuselise olemuse ja usulise sallivuse poolest. Normannid, juudid, moslemi araablased, Bütsantsi kreeklased, langobardid ja "põlised" sitsiillased elasid suhtelises harmoonias. Siiski kestis normannide ülemvõim vaid mõned kümnendid, enne kui see aastal 1198 Costanza valitsemisega ametlikult lõpetati ja Švaabimaa Hohenstaufenite dünastiaga asendati.

Sitsiilias toetas keiser Friedrich II suurt seaduste reformi, mis kulmineerus Melfi konstitutsioonide avaldamisega (1231, tuntud ka kui "Liber Augustalis"), mis oli seadustekogu tema valduste jaoks ja see oli sel ajal tähelepanuväärne ja oli inspiratsiooniallikaks veel pikaks ajaks. See tegi Sitsiilia kuningriigist tsentraliseeritud riigi ja rajas kirjutatud seaduse ülimuslikkuse. Suhteliselt väikeste muudatustega jäi "Liber Augustalis" Sitsiilia õiguse aluseks aastani 1819. Kuninglik õukond Palermos, umbes aastast 1220 kuni keisri surmani, nägi seaduskogu esimest kasutamist kirjutatud kujul romaani keelte sitsiilia keeles, millel oli märkimisväärne mõju sellele, millest hiljem sai moodne itaalia keel. Sel ajal ehitas keiser ka Castel del Monte, ja aastal 1224 asutas ta Napoli ülikooli, mida nüüd tema järgi kutsutakse, Università degli Studi di Napoli Federico II.

Aastal 1266 viis konflikt Hohenstaufenite ja paavsti vahel Sitsiilia vallutamiseni Anjou hertsogi Charlesi poolt. Vastuseis Prantsuse ametnikele ja maksustamisele kombineerituna mässule õhutamisega Bütsantsi ja Aragoni krooni agentide poolt viis Sitsiilia vespri rahutusteni ja Aragoni kuninga Pedro III eduka sissetungini aastal 1282. Sellele järgnenud Sitsiilia vespri sõda kestis kuni Caltabellotta rahuni aastal 1302, jagades vana Sitsiilia kuningriigi kaheks. Sitsiilia saar, mida kutsuti "Sitsiilia kuningriik tuletorni taga" või Trinacria kuningriik, läks Aragoni valitsejale Federico III-le, kes oli seda valitsenud. Poolsaare territooriumid, mida jätkuvalt kutsuti Sitsiilia kuningriigiks, kuid uuemas teaduses kutsuti Napoli kuningriigiks, läks Anjou dünastia Carlo II-le, kes oli ka seda valitsenud. Seega oli rahu rahutu status quo ametlik tunnustamine. Vaatamata sellele, et Hispaania kuningas suutis alates XVI sajandist hõivata mõlemad kroonid, jäid Sitsiilia kuningriigi mõlema poole administratsioonid eraldatuks aastani 1816, kui need taasühendati Mõlema Sitsiilia kuningriiki.

Varauusaeg

Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Pikemalt artiklis Hispaania pärilussõda

Aastal 1442 vallutas Alfonso V siiski Napoli kuningriigi ning ühendas Sitsiilia ja Napoli taas kord Aragoni krooni sõltlasteks. Tema surmaga aastal 1458 eraldati kuningriik taas ja Napoli päris Alfonso vallaspoeg Ferrante. Kui Ferrante aastal 1494 suri, tungis Charles VIII Itaaliasse, kasutades ettekäändena Anjou nõudeid Napoli troonile, mille tema isa oli pärinud kuningas René vennapoja surmaga aastal 1481, alustades seega Itaalia sõdu. Charles VIII ajas aastal 1495 Alfonso II Napolist välja, kuid pidi varsti välja tõmbuma Fernando II toetuse tõttu oma nõole, Alfonso II pojale Ferrandinole. Ferrandino sai troonile, kuid suri aastal 1496 ning tema järglaseks sai tema onu Federico IV. Prantslased ei andnud siiski järele ja leppisid aastal 1501 kokku kuningriigi jagamises Aragoni Fernandoga, kes tagandas oma nõo kuningas Federico. Tehing kukkus siiski varsti läbi ning Aragoni kroon ja Prantsusmaa jätkasid sõda kuningriigi pärast, mille lõpptulemuseks oli Aragoni võit, mis jättis Fernandole kontrolli kuningriigi üle aastal 1504.

Kuningriik jätkas olemist Prantsusmaa ja Hispaania vahelise vaidluse tulipunktis mitmel järgmisel kümnendil, kuid prantslaste jõupingutused saavutada kontroll selle üle muutusid kümnendite möödudes üha jõuetumaks ning Hispaania kontroll ei olnud kunagi tõeliselt ohustatud. Prantslased loobusid lõpuks oma nõudmistest kuningriigile Cateau-Cambrésis rahuga aastal 1559. Londoni lepinguga (1557) loodi uus vasallriik "Stato dei Presidi" (Garnisonide riik), mida valitseti otse Hispaaniast Napoli kuningriigi osana.

Pärast Hispaania pärilussõda 18. sajandi alguses vahetas kuningriik jälle omanikku. Utrechti rahu järgi aastal 1713 anti Napoli ja Sardiinia Saksa-Rooma keisrile Karl VI-le (Sardiinia loovutati aastal 1718 lõpuks Savoia dünastiale). Ta saavutas aastal 1720 kontrolli ka Sitsiilia üle, kuid Austria võim ei kestnud kaua. Nii Napoli kui ka Sitsiilia vallutati hispaanlaste poolt Poola pärilussõja ajal aastal 1734 ja kuningas Felipe V noorem poeg Parma hertsog Carlo sai Napoli ja Sitsiilia kuningaks aastast 1735. Kui Carlos päris aastal 1759 oma vanemalt poolvennalt Hispaania trooni, jättis ta Napoli ja Sitsiilia oma nooremale pojale, Ferdinando IV-le. Vaatamata sellele, et kaks kuningriiki olid personaalunioonis Bourbonide võimu all aastast 1735, jäid nad põhiseaduslikult eraldi.

19. sajandi algus

Pikemalt artiklis Mõlema Sitsiilia kuningriik

Pikemalt artiklis Sardiinia kuningriik

Bourbonide suguvõsa liikmena oli kuningas Ferdinando IV Prantsuse revolutsiooni ja Napoleon I loomulik vastane. Jaanuaris 1799 vallutas Napoleon Bonaparte Prantsuse vabariigi nimel Napoli ja kuulutas kuningriigi järglasena välja Prantsusmaa vasallriigi Parthenope vabariigi. Kuningas Ferdinando põgenes Napolist Sitsiiliasse sama aasta juunini. Aastal 1806 tõukas Bonaparte, siis Prantsusmaa keiser, jälle kuningas Ferdinando troonilt ja nimetas oma venna Joseph Bonaparte Napoli kuningaks. Bayonne'i ediktiga aastast 1808 viis Napoleon Josephi Hispaaniasse ja nimetas oma väimehe Joachim Murat' Mõlema Sitsiilia kuningaks, kuigi see tähendas kontrolli ainult kuningriigi mandriosas. Napoleoni sekkumise ajaks jäi kuningas Ferdinando Sitsiiliasse, Palermosse.

Pärast Napoleoni kaotust taastati kuningas Ferdinando IV Viini kongressil aastal 1815 troonile kui Mõlema Sitsiilia kuningas Ferdinando I. Ta sõlmis konkordaadi Kirikuriigiga, kes oli varem maid nõudnud. Sitsiilia saarel oli kuningas Ferdinando II vastu mitu mässu, kuid kuningriigi lõpu tõi alles Tuhande ekspeditsioon aastal 1860, mida juhtis Itaalia ühendamise sümbol Giuseppe Garibaldi ja toetas Savoia dünastia ning nende Sardiinia kuningriik. Ekspeditsiooni tulemuseks oli silmapaistev seeria kaotusi Sitsiilia armeele Garibaldi kasvavate vägede vastu. Pärast Palermo ja Sitsiilia vallutamist randus Garibaldi Calabrias ja liikus Napoli suunas, samas tungisid Sardiinia väed kuningriiki Marchest. Viimased lahingud olid Volturno lahing 1860. aastal ja Gaeta piiramine, kuhu kuningas Francesco II oli varjunud, lootes Prantsuse abile, mida kunagi ei tulnud. Viimased Garibaldi ekspeditsioonile vastupanevad linnad olid Messina (mis kapituleerus 13. märtsil 1861) ja Civitella del Tronto (mis kapituleerus 20. märtsil 1861). Mõlema Sitsiilia kuningriik lõpetati ja annekteeriti uude samal aastal asutatud Itaalia kuningriiki.

Pärast aastat 1861

Üleminek ühendatud Itaalia kuningriigile ei kulgenud Lõuna-Itaalias sujuvalt. "Mezzogiornot" tabas arvukalt ränkraskeid majanduslikke ja sotsiaalseid kohustusi. Transport oli kehv, mulla viljakus oli suure erosiooni tõttu väike, metsaraie oli raske, paljud ettevõtted tegutsesid ainult kõrgete kaitsetollide tõttu, suurmõisad olid sageli halvasti majandatud, enamikul talupoegadest olid ainult väga väikesed maalapid, oli krooniline tööpuudus ja väga levinud oli kuritegevus. Cavouri arvates oli põhiprobleemiks halb valitsemine ja ta uskus, et probleemi saab lahendada Piemonte õigussüsteemi range kohaldamisega. Peamiseks tulemuseks oli röövide plahvatuslik kasv.

Lõuna majandus kannatas oluliselt pärast Itaalia ühendamist ja industrialiseerimise protsessi katkemist. Vaesus ja organiseeritud kuritegevus, kuigi olid ka varem püsivad probleemid Lõuna-Itaalias, muutusid pärast ühendamist halvemaks. Selle tõttu koges Lõuna suuri majanduslikke raskusi, mille tulemuseks oli massiline väljaränne, mis tekitas ülemaailmse Lõuna-Itaalia diasporaa, eriti Ühendriikides ja Lõuna-Ameerikas. Paljud kohalikud kolisid ka tööstuslinnadesse Põhja-Itaalias, nagu Genova, Milano ja Torino. Industrialiseerimise suhteline protsess arenes mõnes "Mezzogiorno" piirkonnas pärast Teist maailmasõda. 1946. aasta referendumil pärast sõda hääletas piirkond monarhia säilitamise poolt, suurim toetus anti Campanias. Poliitiliselt on see sageli vastuolus Põhja-Itaaliaga, kes võitis referendumi vabariigi loomiseks. Tänapäeval jääb Lõuna-Itaalina majanduslikult vähem arenenuks, kui põhja- ja keskpiirkonnad, kes nautisid "majandusimet" 1950. ja 1960. aastatel ning muutusid tööstuslikeks.

Alates Itaalia ühendamisest aastatel 1861–1870 sai ilmseks kasvav majanduslik lõhe Itaalia põhja- ja lõunaprovintside vahel. Uue kuningriigi esimestel kümnenditel suurendas tõhusa maareformi puudumine, kõrged maksud ja muud lõunaosas kehtestatud majanduslikud meetmed koos kaitsetollide kaotamisega põllumajanduskaupadele põhjaosa tööstust, tegi olukorra paljudele rentnikele, väikeettevõtetele ja maaomanikele peaaegu võimatuks. Paljud valisid emigreerumise selle asemel, et püüda raskest elust välja rabeleda, eriti aastatel 1892–1921. Lisaks tekitas maanteeröövide ja maffia tegevuse kasv ulatusliku vägivalla, korruptsiooni ja seadusetuse. Peaminister Giovanni Giolitti möönis kord, et on koht, "kus seadus üldse ei toimi".

Pärast Benito Mussolini võimule saamist püüdis "raudne prefekt" Cesare Mori mõningase eduga võita Lõunas õitsvaid võimsaid kuritegelikke organisatsioone. Siiski, kui tekkisid sidemed maffia ja fašistide vahel, Mori eemaldati ja fašistlik propaganda kuulutas maffia võidetuks. Majanduslikult oli fašistlik poliitika suunatud Itaalia koloniaalimpeeriumi loomisele ja Lõuna-Itaalia sadamad olid strateegilised kogu kaubandusele kolooniate suunal. Napoli nautis demograafilist ja majanduslikku taassündi peamiselt kuningas Vittorio Emanuele III huvi tõttu, kes oli siin sündinud.

Alates 1950. aastatest loodi Cassa per il Mezzogiorno kui suur avalik koondplaan Lõuna-Itaalia industrialiseerimiseks, mille eesmärgiks oli teha seda kahel viisil: maareformiga, luues 120 000 uut väikefarmi, ja "Kasvustrateegia" kaudu, mille järgi 60% kõigist valitsuse investeeringutest pidid minema Lõunasse, tugevdades seega Lõuna majandust uue kapitali meelitamisega, kohalike ettevõtete ergutamisega ja töökohtade tekitamisega. Siiski jäid eesmärgid suuresti täitmata ja tulemuseks oli Lõuna kiirenev subsideerimine ja riigisõltuvus, võimetus luua eraettevõtete kasvu. Isegi tänapäeval püsivad suured piirkondlikud erinevused. Lõuna-Itaalia on jätkuvalt vaene ja arenematu. Probleemiks on ikka veel ulatuslik poliitiline korruptsioon, organiseeritud kuritegevus ja väga suur töötus.

Lõuna-Itaalia piirkonnad said mõnevõrra erinevaid ajaloolisi mõjutusi kui ülejäänud poolsaar, alates kõige enam kreeka kolonisatsioonist. Kreeka mõju Lõunas oli määrav kuni latiniseerimise lõpetamiseni Rooma printsipaadi ajal. Kreeka mõjud tulid tagasi Rooma riigi lõpuperioodil, eriti pärast Justinianus I ja Bütsantsi tagasivallutusi.

Sitsiilia, eristuva kultuuriga läbi kogu keskaja, vallutati moslemite poolt ja muudeti mõneks ajaks emiraadiks, ning progressiivse islami kultuuri, arhitektuuri ja teaduse Sitsiilia elementide kaudu võeti omaks Itaalias ja Euroopas. Ülejäänud mandriosa oli bütsantslaste, langobardide ja frankide võimuvõitluse subjekt. Lisaks rajasid veneetslased kaubanduspunkte Bütsantsi ja Lähis-Itta.

Kuni normannide vallutusteni 11. ja 12. sajandil järgis enamus Lõunast idakristlust. Normannid, kes asusid Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse keskajal, mõjutasid tähelepanuväärselt piirkonna arhitektuuri, religiooni ja kõrgkultuuri. Hiljem valitsesid Lõuna-Itaaliat uued Euroopa rahvusriigid, algul Aragoni kroon, siis Hispaania ja Austria. Hispaanlastel oli suur mõju Lõuna kultuurile, kuna valitsesid seda üle kolme sajandi.

Juudi kogukonnad elasid Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias üle 15 sajandi, kuid aastal 1492 andis kuningas Fernando II välja väljasaatmise edikti. Oma kõrgajal moodustasid juudi sitsiillased tõenäoliselt umbes kümnendiku saare rahvastikust. Pärast edikti pöördusid nad osaliselt kristlusse ning teised läksid Osmanite riiki ja teistesse kohtadesse Lõuna-Itaalias, Roomas ja Euroopas. Viimastel aastatel on Lõuna-Itaalia kogenud oma tavade ja muusika, nagu Napoli laul ja Tarantella, ärkamist.

Mõlema Sitsiilia kuningriik
Napoli kuningriik
Sitsiilia kuningriik
Aragoni kroon
Hispaania koloniaalimpeerium
Põhja-Itaalia
Lõuna-Itaalia autonoomialiikumised
Itaalia maffia
Itaalia diasporaa