From Wikipedia, the free encyclopedia
Lyndon B. Johnsoni Kosmosekeskus (inglise keeles Lyndon B. Johnson Space Center) on NASA mehitatud kosmoselendude juhtimiskeskus ja astronautide koolituskeskus Houstonis.
Lyndon B. Johnson Space Center | |
Vaade õhust 1989. aastal | |
Lühend | JSC |
---|---|
Asutatud | 1. november 1961 |
Asukoht | Houston, Texas, Ameerika Ühendriigid |
Peadirektor | Vanessa Wyche |
Emaorganisatsioon | NASA |
Töötajaid | 3200 |
Veebileht | JSC koduleht |
Kosmosekeskus asub Texase kaguosas Houstoni kesklinnast umbes 40 km kaugusel kagus asuvas Clear Lake'i piirkonnas Galvestoni lahe ääres. Keskuse geograafilised koordinaadid on 29° 33′ 47″ N, 95° 5′ 28″ W. Kosmosekeskusele kuulub 656 hektarit maad, millel paikneb sada hoonet.
Esialgu oli keskuse nimi Manned Spacecraft Center. Praeguse nime sai kosmosekeskus 17. veebruaril 1973, hiljuti surnud Lyndon B. Johnsoni 65. sünniaastapäeval.[1][2]
Johnsoni keskus on üks kümnest peamisest NASA kosmoseuurimiskeskusest. Keskuses õpetatakse välja nii Ameerika Ühendriikide kui ka partnerriikide astronaute. Teine keskne ülesanne on mehitatud kosmoselendude maapealne juhtimine. Houston on koordineerinud muu hulgas nii Gemini, Apollo, Skylabi kui ka kosmosesüstikute lende. Praegu juhitakse rahvusvahelise kosmosejaama tegevust. Kolmas tegevusvaldkond on kosmosealased teadusuuringud.
Kui NASA 1958. aastal loodi, asuti kohe ka mehitatud kosmoselende kavandama. 5. novembril 1958 moodustati selle korraldamiseks kosmosetöörühm (Space Task Group), mis alustas tegevust Virginias Langley aeronautikakeskuses Robert Gilruthi juhtimisel. Töörühm sai ülesande hakata Mercury programmi ette valmistama. Esialgu allus töörühm ainsale tollasele kosmosekeskusele Goddardi kosmoselendude keskusele. Kui president John F. Kennedy 1961. aastal Kuu-lendude programmi välja kuulutas, hakati eelkõige seda silmas pidades otsima kohta uuele ja suuremale kosmosekeskusele, kus saaks läbi viia nii testimist, väljaõpet kui ka uuringuid.[3] Augustis 1961 sai Amesi uurimiskeskuse asedirektor John F. Parsons ülesande hakata kohta otsima.[4] Koha valikul peeti kõige olulisemaks maa-ala suurust, tööstusettevõtete, ülikoolide ja teadusasutuste lähedust; korraliku taristu, eelkõige elektri- ja veevarustuse ning telekommunikatsiooniühenduste olemasolu; aasta ringi soodsat kliimat, töötajate majutusvõimalusi, ligipääsu merele ja lennujaamale ning kohalikku kultuurikeskkonda.[5] Houstoni kasuks rääkis muu hulgas lähedalasuv maavägede baas ja mitme ülikooli, sealhulgas Houstoni Ülikooli ja Rice'i ülikooli lähedus. Houstoni külje alt leiti sobiv kasutamata maatükk, mis saadi Rice'i ülikoolilt kingituseks.[6][7] 19. septembril 1961 teatas tollane NASA juht James E. Webb, et uus kosmosekeskus ehitatakse Texasesse Galvestoni lahe äärde. Ta nimetas kosmosetöörühma uue kosmosekeskuse meeskonnaks. Sellele järgnenud aasta jooksul asus algne töörühm koos lisandunud tööjõuga ümber Houstonisse renditud kontoritesse.[4] Veel 1961. aasta lõpus oli tulevase kosmosekeskuse koha peal peaaegu puutumatu loodus, kus üksikud kauboid oma lehmi karjatasid.[5]
Kosmosekeskuse asukoha valik rõõmustas Houstoni kohalikku kogukonda, kuid tõi kaasa ka pahameelt ja kriitikat. Valikuprotsessi ei peetud erapooletuks, sest asjaga oli seotud kaks mõjuvõimsat Texasest pärit meest. Üks neist oli asepresident Lyndon B. Johnson, kes oli riikliku aeronautika- ja kosmosenõukogu esimees, ja teine Esindajatekoja rahanduskomisjoni alamkomisjoni esimees Albert Thomas.[5]
Kosmosekeskuse projekteeris arhitekt Charles Luckman ja selle planeeritud maksumus oli 60 miljonit dollarit. Ehitama hakati aprillis 1962.[5] Uus keskus avati ametlikult septembris 1963.[8][9] Eelkõige pidi sellest saama alates Gemini programmist kõigi mehitatud lendude lennujuhtimiskeskus.[6][7] Esimene lend, mida keskusest juhiti, oli Gemini 4 lend 3. juunil 1965.[2] Kõiki varasemaid lende, sealhulgas Mercury lende ning mehitamata Gemini 1 ja Gemini 2 ning mehitatud Gemini 3 oli juhitud Floridast Canaverali neeme õhujõudude baasist.
Alates Gemini 4 lennust on Houstoni keskus juhtinud kõiki Ameerika Ühendriikide mehitatud kosmoselende alates nende õhkutõusmisest Floridas kuni astronautide turvalise jõudmiseni Maale. Kui meeskond on kosmoses, töötab juhtimiskeskus 24 tundi ööpäevas, enamasti kolmes vahetuses.
Kõik kosmosekeskuse sada hoonet on nummerdatud ja neid tuntaksegi ainult numbri järgi. Hoones 30 asub nüüdseks ajaloomälestiseks tunnistatud kuulus Apollo programmi juhtimiskeskus, mis taastati 1990. aastatel enam-vähem oma algsel kujul. 14. aprillil 1970 võttis keskus Apollo 13 astronautidelt vastu hiljem kogu maailmas tuntuks saanud sõnumi "Houston, we've had a problem". Samas hoones asub ka nüüdisaegne juhtimiskeskus (Christopher C. Krafti juhtimiskeskus).
Esimeses hoones on juhtkonna ruumid. Hoonesse 5 on paigaldatud simulaatorid, sealhulgas rahvusvahelise kosmosejaama ja Orioni (varem ka kosmosesüstikute) simulaatorid. Hoones 9 on väljaõppeks mõeldud kosmoseaparaatide täissuuruses mudelid, nende seas rahvusvahelise kosmosejaama ja poolelioleva Orioni koopiad.
Hoones 31-N on ülisteriilne kuuproovide labor, kus on hoiul umbes 75% Kuult toodud 382 kg kivimiproovist.[10]
Keskuses on ka meditsiiniasutused, fotolaborid, multimeediakeskus, kosmosetoidulabor, tarkvara testimisüksused, kosmosekeskkonna simulatsioonilabor. Apollo lendude ajal olid keskuses ka Kuu-lendudelt saabunud astronautide karantiiniruumid.
Aastal 1992 avati külastuskeskus Space Center Houston.
Kosmosekeskuse lähedal asuvasse Sonny Carteri väljaõppekeskusesse on rajatud maailma suurim sisebassein (Neutral Buoyancy Laboratory), kus astronaudid saavad harjutada tegutsemist mikrogravitatsioonile lähedases olukorras.[11] Basseinis on rahvusvahelise kosmosejaama moodulite ja mitme teise kosmoseaparaadi elusuuruses tõetruud mudelid.
Johnsoni keskuse alluvuses on ka New Mexicos asuv White Sands Test Facility, kus muu hulgas testitakse rakettmootoreid ja mitmesuguseid materjale.[12] Seal oli ka kosmosesüstikute pilootide lennutreeningu koht ja süstikute varumaandumispaik.[13]
Keskus tegeleb nii astronautide valiku ja väljaõppe kui ka lennumeeskondade koostamisega. Kosmosekeskuses resideerib kogu Ameerika Ühendriikide astronautide korpus. Tervisekontrolli, testide ja vestluste põhjal valitakse soovijate hulgast välja astronaudikandidaadid, kes läbivad kaheaastase baasväljaõppe, mille käigus nende edusamme hinnatakse ja perioodi lõpul valitakse neist parimad välja. Algõppes keskendutakse muu hulgas ujumis- ja sukeldumisoskuse arendamisele, ala- ja ülerõhu ning mikrogravitatsiooni taluvuse treenimisele, aga ka näiteks vene keele õppimisele. Seejärel treenitakse simulaatorite peal ja vees aparaatide juhtimist ja hooldust. Elusuuruses mudelite abil õpitakse orienteeruma ja kõike tarvilikku kiiresti üles leidma. Astronaudid harjutavad ka toidu valmistamist kosmosetingimustes, varustuse paigutamist, jäätmekäitlust, kaamerate kasutamist ja mitmesuguste katseaparaatide käsitsemist. Piloodid teevad regulaarseid lennutreeninguid.[14]
Aastatel 1963–1972 kuulus kosmosekeskusele laev Retriever, millega Gemini ja Apollo astronaudid käisid Galvestoni lahel ja kaugemal Mehhiko lahel veestpäästmist harjutamas.[15]
Johnsoni kosmosekeskuses on umbes 3000 töötajat, sealhulgas umbes 110 astronauti. Enamik töötajatest on insenerid ja teadlased.[18] Lepingulist allhanget pakub umbes 50 ettevõtet, kelle töötajatest osaleb kosmoseprojektides umbes 12 000.[18]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.