kalaliik From Wikipedia, the free encyclopedia
Kuukala (Mola mola) on kuukalalaste sugukonda kuukala perekonda kuuluv kala.
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kuukala (perekond) |
| Kuukala | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Kerakalalised Tetraodontiformes |
| Sugukond |
Kuukalalased Molidae |
| Perekond |
Kuukala Mola |
| Liik |
Kuukala |
| Binaarne nimetus | |
|
Mola mola (Linnaeus, 1758) | |
Kuukala asustab troopilisi ja parasvöötme, ka Euroopa meresid. Kudemine toimub kõigi ookeanide troopilistes ja ekvatoriaalsetes vetes, aga hoovustest aetuna jõuavad nad sageli parasvöötmesse. Atlandi ookeani põhjaosas on nad jõudnud Newfoundlandi, Islandi ja Golfi hoovuse abil isegi Murmani rannikuni, samuti Läänemere lääneossa.[1]
Teaduslikult kirjeldas kuukala esimesena Linnaeus 1758. aastal.
Kuukala teaduslik nimetus Mola tähendab ladina keeles 'veskikivi'. Teda peetakse maailma raskeimaks luukalaks. Täiskasvanud isendi keskmine kaal on 1 tonn. Ta võib kasvada üle 3 m pikaks ja kaaluda 1410 kg. Kord püüti Atlandi ookeani rannikul New Hampshire'is 5,5 m pikkune isend, kelle mass jäi aga teadmata.[1]
Harilikud luukalad ei kasva nii suureks sellepärast, et luud kaaluvad palju, aga kuukalal on paljud luud mandunud ja asendunud kõhrega, mis on kergem, kuid ühtlasi vähem vastupidav.
Kala keha on külgede suunas kokku surutud, meenutades põhikujult ketast. Tema pikkus on väljasirutatud kõhu- ja seljauime korral lähedane kõrgusele.
Nagu kõigil kuukalaliste alamseltsi liikidel, on ka kuukalal saba ja selgroo tagaosa mandunud. Puuduvad ogakiirtest seljauim ja kõhuuimed, vaagnavööde ja ujupõis on samuti täielikult mandunud. See annab kuukalalistele kummalise välimuse, just nagu oleks neil tagumine ots maha lõigatud. Pehmekiirtest koosnevad selja- ja pärakuuim asuvad teineteise vastas ja on kaugele taha nihkunud. Nad on kitsa alusega, väga kõrged ja üsna terava tipuga. Need uimed on paaritud. Nende tagaosa ulatub keha "amputeeritud" tagaosale ning nende kiired on sabauime kohal tipust tugevasti harunenud ja toetavad laia vetruvat kõhrest plaati, mis toimib aeruna. Nende hambad on liitunud terviklikuks plaadiks, mis eesosas üldse ei katke.[1]
Kõik kuukalalaste liigid läbivad noorena väga keeruka moonde, mis koosneb mitmest osast. Äsjakoorunud vastsed meenutavad kerakalalaste omi (kerakalalased on naaberalamselts ja see tõendab, et nad on sugulased). Kuid juba 6–8 mm pikkuste kuukalade keha kattub laiade luuplaatidega, millel on suured kolmnurksed nukid. See on niinimetatud kohverkala-arengujärk. Ka kohverkalalased on kuukalalaste naaberalamselts. Selles staadiumis on neil veel olemas sabauim, mis aga peatselt kaob.[1]
Kuukala on halb ujuja. Ta ei suuda liikuda vastu tugevat hoovust. Sageli lebab ta lihtsalt külili veepinnal, liigutades laisalt oma selja- ja pärakuuime ja sirutades neid vaheldumisi veest välja. Kuid on ka oletatud, et nii toimivad peamiselt haiged kuukalad, keda selletõttu saab püüda raskusteta ja kelle magu on tavaliselt tühi.[1]
Kuukala maksimaalne täheldatud ujumiskiirus on 2 sõlme ehk 3,2 km/h.
Emaste kuukalade produtseeritud munarakkude arv ühel kudeperioodil on umbes 300 miljonit; tegemist on selgroogsete hulgas kõige suurema munarakkude arvuga liigiga [2].
Kuukala üheks eripärasuseks kalade hulgas on tema termoregulatsiooni võime – kuukala kehatemperatuur võib olla märksa kõrgem ümbritseva vee temperatuurist. On oletatud, et see on seotud tema "päevitamisega" ehk külili veepinnal lebamisega, mille käigus ta akumuleerib päikeseenergiat.
Laialt on levinud arvamus, et suurema osa ajast kuukala lebabki veepinnal ja päevitab. See pole siiski nii. Suure osa ajast veedab kuukala rohkem kui 200 m sügavusele sukeldununa ja ta on võimeline sukelduma 600 m sügavusele.
Kuukala toitub zooplantonist. Tema magu sisaldab põhiliselt koorikloomi, väikesi kalmaare, leptotseefalusi ehk angerjavastseid, kammloomi ja meduuse. Inimesele, kes tema juurde ujub, ei kujuta kuukala endast mingisugust ohtu.[1]
Mõnevõrra ohtlikum on kuukala väikestele veesõidukitele, sest aeg-ajalt on aerupaadid kuukala otsa sõites põhja läinud. On ka juhtunud, et kuukala on takerdunud mootorsõiduki propellerisse või sõukruvisse, mis seepeale on murdunud või muidu rikki läinud.
Kuukala liha pole mürgine, aga pole ka maitsev ja sellepärast teda eriti toiduks ei kasutata.[1]
Lõuna-Aafrika kalurid suhtuvad kuukalasse vahel ebauskliku hirmuga ja pöörduvad merel kuukala kohates sadamasse tagasi. Sellele ebausule võis aluse panna asjaolu, et kuukala kui halb ujuja triivib sinna, kuhu hoovused teda tõukavad, ja mõnes paigas ennustab kuukalade ilmumine ranniku lähedale peatselt saabuvat tormi.[1]
Kuukala on raske okeanaariumis pidada. Asi pole söötmises, mis on väga lihtne: planktonitoidulised loomad pole sööda suhtes valivad, vaid imevad sisse igasuguse piisavalt peenestatud toidu, mis nende suu juurde satub. Kuid nad hukkuvad sellepärast, et vigastavad end vastu akvaariumi seinu.[1]
Sellepärast on okeanaariumides põhiline probleem kuukala pidamisel see, kuidas neid kaitsta iseennast vigastamast. Tema liikumise takistamiseks kasutatakse vinüülist kardinaid. Akvaarium peaks olema nii suur, et kuukalal on seal ruumi ringiratast ujuda. Akvaariumi sügavus peab olema nii suur, et kuukala suudaks end seal veest välja ulatumata vertikaalselt välja sirutada, see tähendab üle 3 meetri. Kuid lõpuks on mõnd kuukala õpetatud isegi käest sööki vastu võtma.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
