Korporatsioon Rotalia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Korporatsioon Rotalia on 10. novembril 1913 Peterburis asutatud ning praegu Tartus, Tallinnas, Torontos ja Brüsselis tegutsev üliõpilasorganisatsioon.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Korporatsioon Rotalia | |
|---|---|
 | |
 Korporatsioon Rotalia vapp | |
| Asutatud | 10. november (ukj 23. nov) 1913, Peterburi |
| Värvid | rukkilillesinine-must-rukkioraseroheline |
| Deviis | Ausus, kindlus, iseteadvus, ühistunne |
| Lipukiri | Eestimaa, mu isamaa |
| Liige | rotalus |
Proloog
Juba 20. sajandi alguses asus tolleaegses keiserliku Venemaa pealinnas Peterburis eesti soost üliõpilasi, kelle arv esimese maailmasõja eelseil aastail ulatus ligi kolmesajani. Nõrk side kodumaaga, Vene kultuuri mõjutused ja ahvatlevad väljavaated karjääri tegemisel ähvardasid sulatada neid vene kultuuri ja rahvaga. Selle vältimiseks peeti vajalikuks omavaheliste kindlate ja tihedate sidemete loomist, sest ainult distsiplineeritud ja tõsiselt kokkuhoidvas kogukonnas võis säilida eestlus Peterburi sattunud eesti üliõpilaste hulgas, mille tarvis asutatigi Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts.[1]
Seal valitseva vasakäärmuslusse kalduva mõtteviisiga, mis oli mõistetav maailmasõjaeelse Venemaa ülikooli kasvandike juures, ei suutnud mõõdukam osa üliõpilastest leppida. Nad asutasid 1909. aastal Peterburi Eesti Üliõpilaste Abiandmise Seltsi (PEÜAS, hilisem EÜS Põhjala), kelle peaülesandeks materiaalse abiandmise kõrval kujunes seltskondlik töö ja omavaheliste sidemete loomine eesti üliõpilaste vahel. Ometi just viimase ülesande täitmiseks ei osutunud PEÜAS küllalt suuteliseks, kuna ta ei loonud oma liikmete hulgas Peterburi oludes eriti vajalikku distsipliini ega andnud neile tarvilikul määral rahvuslikule põhimõtetele rajanevat ning liikmeid ühiseks koguks liitvat kasvatust.[2]
Tundes vajadust eesti üliõpilaste seas tihedamate sidemate loomise järele, hakkasid peamiselt nooremad üliõpilased 1911. aasta lõpul ja 1912. aasta alguses kogunema kitsamasse ringkonda ning oma mõtteid propageerima ka PEÜAS-is. Vanemad üliõpilased, kes olid passiivsemad, eelistasid siiski vabamat korda, kuna nägid seltsis peamiselt abiandmise kassat. Ent vaatamata sellele viidi 1912. aasta sügissemestril osa noorte nõudmisi siiski läbi, kuigi vaid osaliselt. Ühtlasi oli see lahkhelide tekkimise aluseks seltsi PEÜAS-i liikmeskonnas, mis üha süvenedes 1913. aasta alguseks juba täiesti avalikult nähtavaks sai ning kajastus isegi Peterburi eesti ajalehtede veergudel. Sama aasta 3. ja 11. märtsi peakoosolekud selgitasid nägemuse lahkumineku selles sihis, et noortegrupi kõik ettepanekud kukutati läbi, mis tingis grupi (12 isikut) seltsist lahkumise.
Lahkuvad noored tundsid selgesti vajadust kindlama ja tihedama organiseerumise järele, mille eest nad olid senini võidelnud. Samas oldi ka teadlikud sellise organiseerumisega seotud raskustest. Sellal Peterburis olemasolevad üliõpilasorganisatsioonide vormid ei vastanud täiel määral nendele nõuetele, mida noortegrupp oli PEÜAS-is taotlenud. Pikkade ja põhjalike kaalutluste järel jõuti üksmeelsele otsusele, et Peterburis tuleb asutada eesti rahvuslik üliõpilaste korporatsioon.
Hakati põhikirja koostama, võttes eeskuju olemasolevatest korporatsioonidest. Nimeks valiti Eesti mandriosa kõige läänepoolsema piirkonna vanast ladinakeelsest nimetusest tuletatud "Rotalia", et seega sümboolselt demonstreerida erinevusi idaga ning rõhutada katkematud sidet kodumaaga ja kainet rahvuslikku meelsust. Värvideks võeti sinine-must-roheline.[3] Peterburi ülikooli üliõpilaste Otto Tiefi, Robert Treikelderi ja Jüri Uluotsa allkirjadega esitati põhikiri 1913. aasta kevadel kinnitamiseks Vene keisririigi haridusministrile. Kinnitamisprotseduur aga venis – Jüri Uluots pidi mitu korda käima ministeeriumis selgitusi andmas ning alles sügisel saabus haridusministri kinnitav otsus.
Samaaegselt põhikirja koostamisega asuti välja töötama korporatsiooni siseelu ja liikmete omavahelise suhtlemise kohta käivat eeskirja kodukorra näol. Korporatsiooni deviisiks määrati "ausus, kindlus, iseteadvus ja ühistunne" ning lipukirjaks "Eestimaa, mu isamaa". Kodukorras määrati, et:
- "Korporatsiooni siht on luua kindlat, vennalikku ühendust Peterburis õppivate eesti üliõpilaste vahel, vaatamata nende vanaduse, majandusliku ja sotsiaalse seisukorra peale, lähendada oma liikmeid tugeva sisemise distsipliini abil, kasvatada oma liikmeid vaimselt, kehaliselt, kui ka seltskondlikult, arendades nende kohusetunnet, aidates neid edasiharimises, kasvatades neid tublidena, ausatena eesti poegadena, et nemad pärast stuudiumi lõppu, vennalikku ühendusse jäädes, oma kodumaale heade kodanikkudena kasulikud võiksid olla."
Need ilusad sõnad ei jäänud mitte deklaratiivseteks hüüdlauseteks, vaid nad said aluseks korporatsiooni kogu edaspidisele tegevusele. Suve jooksul koostati kodukorra põhipeatükid, mille peamiselt valmistas ette Paul Mägi. Oktoobris kinnitati põhikiri ja saadi valmis kodukord.
Esimene konvendi ametlik koosolek peeti 10. novembril, millest võttis asutajatena osa 10 üliõpilast.
Rotalia Peterburis
Edasist tegevust valiti juhtima presiidium ning üüriti ka kahetoaline korter Vassili saarel, mis jäi konvendi korterina püsima kuni Rotalia Peterburi ajajärgu lõpuni. 29. novembril oli pidulik koosolek, kus iga asutajaliige andis pühaliku tõotuse ja sai värvid kandmiseks. Enne seda olid nad lihtliikme õigustes. Esimeses eestseisuses olid Otto Tief (esimees), Mihkel Luht (laekur), Daniel Tiks (kirjatoimetaja), Paul Mäggi (oldermann).
Nüüd sai võimalikuks pühenduda rahulikule sisemisele tööle kooskõlas püstitatud eesmärkidega ja põhimõtetega. Peeti referaaditunde (mag! referendi Jüri Uluots), seati sisse raamatukogu ja arendati lauluoskusi. 1. märtsil peeti esimene kommerss, mis möödus hoogsalt ja ülevas meeleolus.
Korp! Rotalia kuni 1940. aastani
Tegevuse alates hakkas kasvama ka liikmete arv. Konvendi liikmete arv suurenes juba samaks semestriks 16-ni, 1916. aasta I semestriks oli Rotalias 26 liiget. Sama suureks jäi liikmeskond pea kogu Peterburis olemise ajaks.
1915. aastal oli Rotalia Eesti Korporatsioonide Liidu (E!K!L!) asutajate hulgas.[4]
1914. aastal puhkenud maailmasõda ei jätnud oma mõju avaldamata ka Rotalia tegevusele. Juba sõja esimesel aastal astus väeteenistusse viis korporatsiooni liiget. Teisest küljest tõi sõda kaasa ka uusi ülesandeid, mille täitmisele rakendus ka korporatsioon Rotalia. Näiteks aidati kaasa Peterburi üliõpilaskonna asutatud organisatsioonidevahelises toimkonnas tegeleda langenud, kadunud ja haavatud eesti sõjameestega. Peale selle võttis Rotalia oma liikmete kaudu osa mitmesugustest töödest Peterburi eesti seltskonna poolt ülalpeetava laatsareti kasuks, aidati korraldada haridusseltsi suurpidusid, näitusmüüke jne.
Edasised sõja-aastad mõjutasid Rotalia tegevust veel tugevamalt. 1917. aastaks oli sõjavägi rahuliku töö juurest ära kiskunud 19 liiget 26-st. 1915. aasta 12. juulil langes lahingus esimene rotalus Mihkel Mats.[5] Sellele vaatamata ei katkestanud Rotalia oma tegevust. Alles enamlik riigipööre tõi järsu pöörde konvendi ellu. Konvendi korter ühes varandusega võeti 1917. aastal üle ja 1918. aasta alguses olid rotalused laiali paisatud üle kääriva Venemaa. Rotalia oli kaotanud kogu oma maise varanduse: mööbli, raamatukogu, kirjavahetuse jne. Kuid nagu hilisem ajalugu näitab, ühte kõige väärtuslikumat ei kaotanud nad ometigi – ühtekuuluvustunnet üksteisega.
1918. aastal taastus Rotalia tegevus Tallinnas kodumaale koondunud liikmete hulgas ning 18. juuli peeti esimene konvendi koosolek ja 10. novembril kommerss Tallinnas.
Seoses Eesti Vabadussõja algusega astusid suurem osa kodumaal viibivatest korporatsiooni liikmetest väeteenistusse. Esimesena langes kodumaa eest 31. detsembril 1918 Lehtse jaama juures Soomusrong nr. 2 kuulipildujate komando ülem Richard Reiman.
1918. aasta lõpul oli liikmete nimestikus 29 liiget. Vabadussõja lõppedes lahkus aga suurem osa konvendi liikmeid Tallinnast. Tartu edasi õppima asus vaid paar liiget, kuid nendestki elas Tartus ainult üks. Selle tagajärjel hakkas konvendi elu Tallinnas raugema, eriti 1921. aasta lõpust alates. Konvendi üleviimine Tartusse ei tulnud sellises olukorras tõsiselt kõne alla. Samal ajal arvati korporatsioon Rotalia kui Tartust eemalolev ja registreerimata korporatsioon EKL-ist välja.
Rotalia Berliinis
Sõjajärgne olukord, eriti inflatsiooniajajärk Saksamaal, avas seal eestlastele soodsad edasiõppimise võimalused. Neid võimalusi kasutati üsna usinalt ning näiteks 1922. aastal õppis ainuüksi Berliinis juba 40–50 eesti soost üliõpilast. Osa neist, ligi 20 isikut, koondus Berliini Eesti Üliõpilaste Seltsi ümber. Kujunes välja mõneti analoogne situatsioon sellega, mis omal ajal oli Peterburis. Tõusid üles ka samalaadsed probleemid. Berliinis oli samasugune vajadus tihedama ja kompaktsema sideme järele eesti üliõpilaste vahel, mida selts oma organisatsiooni laadilt ei suutnud pakkuda. Osa üliõpilasi lahkus Berliini Eesti Üliõpilaste Seltsist, et ellu kutsuda korporatsioon.
7. veebruaril 1923 said Rotalia tegevliikme Maximilian Grasbergi (hiljem Uriko) korteris kokku Johannes Liibant ja Johan Toomes, et teha katset luua Berliinis eesti korporatsioon. Grasbergi algatusel tõstatati küsimus Rotaliasse astumise kohta. Selle võimaluse selgitamiseks astuti ühendusse kodumaal Paul Mägiga, kes esitaski vastavad tingimused, olles läbi rääkinud vahepeal teiste kaasvilistlastega. Need tingimused võeti vastu, olulisemad neist olid värvide, kodukorra ja põhimõtete omaksvõtmine. Märtsi alguses otsustati ühineda Rotaliaga, mis tähendas tegelikult Rotalia uuesti ellukutsumist Berliinis. Lihtliikmeteks astusid esimestena Ralf Adams, Arnold Ahman, vennad Beckmannid, Johannes Liibant ja Juhan Toomes. Kodukorra saatis Berliini Paul Mägi, andes ühtlasi juhatust ja nõu.
Korporatsioon Rotalia registreeriti Berliinis Amtsgerichtis 26. juulil 1923. Põhikirjale kirjutasid esimestena alla Ralf Adams, Arnold Ahman, Valentin ja Valerian Beckmann, Maximilian Grasberg, Jaak Jäärats, Johannes Liibant ja Juhan Toomes.
Aprillis 1923 oli saadud kolmest ruumist koosnev korter, mis asus osaliselt keldri- ja osalt esimesel korrusel. 2. augustil peeti Berliinis konvendi esimene korraline ja 3. augustil erakorraline koosolek, kus siis viimasel võttis kodumaise koondise volitusel Max Grasberg vastu Berliini konvendi esimesed tegevliikmed. Samal päeval peeti ka esimene kommerss Berliinis, mis üldjärjekorras oli kaheteistkümnes. Üritus möödus ülevas meeleolus, kus peeti traditsioonilisi kõnesid oma rahvale ja kodumaale.
1923. aasta teisel semestril oli korporatsiooni nimekirjas 12 vilistlast, 12 tegevliiget, 4 lihtliiget ja rebast. Samas ei elanud kõik nimekirjas olnud kaasvennad Berliinis. Sama aasta 10. novembril peeti Rotalia 10. aastapäevale pühendatud kommerss, mis samas jäi ka Berliini perioodi viimaseks. 22. mail 1924 otsustas konvent anda ära oma korteri ja 1. juunil lõpetati oma tegevus ametlikult.
Rotalia Berliinis tegutsemise perioodi lühidus oli tingitud samadest põhjustest, mis omal ajal kutsusid esile tema ellukutsumise – selleks oli Saksamaa elu kallinemine kohaliku valuuta stabiliseerimise tagajärjel. Hoolimata oma lühikesele tegutsemise ajale, oli see siiski märkimisväärselt intensiivne. Selle aja jooksul peeti 12 korralist ja 8 erakorralist konvendi koosolekut, peeti 2 kommerssi ja 8 referaaditundi. Korporatsiooni liikmed puutusid iga päev üksteisega kokku nii konvendi korteris kui ka ülikoolis. See lähendas neid tugevasti ning Rotalia võis täie õigusega lugeda teostunuks need eesmärgid ka Berliinis, mis olid üles seatud tema asutamisel Peterburis ja olid tõukejõuks uuesti ellukutsumisel Berliinis.
2017. aasta kevadel peeti taas Brüsseli koondise juhtimisel Berliinis kommerss.
Rotalia Tartus
Samal ajal hakkas Rotalia kosuma ka kodumaal. 10. novembril 1923 peeti ka Tallinnas 10. aastapäevale pühendatud kommerss restoranis "Kuld Lõvi", mis oli tõukeks konvendi tegevuse alustamiseks Tartus. Kuna sellel ajal õppis Tartus vaid kaks Rotalia tegevliiget (Arved Rikman – jur. ja Fred Tomingas – med.), siis ei saanud mõte teoks enne kui 23. mail 1924, mil Tartu Ülikooli Valitsus registreeris korporatsioon Rotalia põhikirja Tartu Ülikooli juures.[6]
Mitteametlikult oli selleks ajaks Rotalia konvent tegutsenud Tartus alates jaanuarist 1924, kus siis jaanuaris toimusid nõupidamised professor Peeter Kõpu juures Maarjamõisas, mille käigus kavandati hoolikalt Rotalia Tartu konvendi taasasutamisega seonduvaid küsimusi. Kuna Tartu Ülikoolis immatrikuleeritud liikmetest elas Tartus vaid kaks tegevliiget, siis oli võimatu ellu kutsuda konventi kõikide tarvilike ametitega. Veebruaris kutsus Berliini konvent ellu vaid oldermanni[7] ameti. Esimeseks oldermanniks valiti arstiteadust õppiv Fred Tomingas, kes oli oma rebase ja noore tegevliikme aja kaasa elanud Peterburi konvendis ning seega osutus kõige sobivamaks Rotalia mentaliteedi edasiandjaks kujuneva konvendi liikmeskonnale.
Veebruaris üüriti ajutine korter Narva tänav 137 asuvasse hoonesse ning Berliinis otsustatud sooviavalduste põhjal võeti vastu uued lihtliikmed: Voldemar Bachmann (hiljem Ojamaa), K. Einer, August Eslas, Gleb Jakobson (hiljem Peet Jaagupsaar), Abel Käbin, Peeter Kind, Tõnis Kind, A. Oja, Aleksander Onno, Jüri Rebane, Elmar Roger, Nikolai Roosa (hiljem Enn Terasmäe), Robert Ruus, Jakob Velitar ja J. Viilup.
29. aprillil 1924 otsustas Berliini konvent vastavalt oldermanni esildisele kõik lihtliikmed vastu võtta tegevliikmeteks, mis sai teoks Tartu tegevliikmete ja vilistlaste osavõtul 24. mail – seega vahetult pärast Tartu Ülikooli poolset põhikirja kinnitamist. 31. mail ja 1. juunil 1924 peeti Tartu hotellis Livonia esimene kommerss, millele eelnenud erakorralisel koosolekul otsustati korporatsioon Rotalia Tartu konvendi loomine ning valiti ka esimesed ametnikud. Esmakordselt lehvis sinine-must-roheline lipp Eesti ülikoolilinnas – ajaloolises Tartus.
Kõige aktiivsemaks muutuski Rotalia tegevus Tartus, kus liikmeskond asus kohe jõudsalt kasvama. 1. oktoobril 1924 koliti uude konvendikorterisse Lille 3, mis oli Rotalia koduks kaheksaks edukaks aastaks. Eelnevalt asus seal baltisaksa korporatsioon Fraternitas Rigensis, kes liikmete vähesuse tõttu Tartus, lahkus Riia Polütehnikumile lähemale.[8]
Samal aastal taastati ka oma koht EKL-is[9], kuna oli kadunud ainuke väljaarvamise põhjus – Tartu konvendi puudumine. Edasises tegevuses EKL-is võib esile tõsta uute liikmete, korporatsioon Revelia (1928) ja Fraternitas Liviensise (1930) vastuvõtmise korporatsioon Rotalia presideerimise ajal. Paljud väiksemad korporatsioonid, mis ei suutnud EKL-i usaldust võita, likvideeriti või inkorporeeriti suuremate poolt 1930. aastate jooksul. Näiteks 1931. aastal inkorporeeris Rotalia korp! Vicinia (liikmeid samuti varasemast korp! Vigiliast) ja 1935. aastal korp! Kaljola. Viimane suurendas tunduvalt inseneriteaduskonna üliõpilaste arvu, mille tõttu kasvas konvendi tegevus eriti Tallinnas, kuhu asutati 1936. aastal eraldi osakond.
Kuna liikmeskonna hoogne kasv muutis Lille tänaval asunud ruumid kitsaks, kolis Rotalia 1. juulil 1932 baltisaksa korp! Estonialt üüritud majja Tähe tänaval (Tähe tn 29), mis osteti jõukuse kasvades päriseks 1936. aastal. 1933. aasta lõpus oli Rotalias liikmeid 255-le: nendest 155 olid vilistlased, 76 tegevliikmed ning 24 lihtliikmed ja rebased. 11. ja 12. novembril 1933. aastal tähistati Rotalia 20. aasta juubelit.[10] Tähe tänava maja sisustati selleks puhuks uue mööbliga, anti välja Rotalia senist tegevust käsitlev album.[11] Samal aastal pandi alus sõprussuhetele Varsinaissuomalaise osakunnaga (VSO) Helsingist.
24. veebruaril 1934 avati Varssavis korp! Rotalia koondis, mille liikmed olid Varssavi politehnikumis õppivad eesti üliõpilased.[10]
Veel 1940. aasta kevadsemestril elas Rotalia oma tavapärast elu. Seoses suviste sündmustega tuli aga nii Rotalia kui ka teiste "töölisvaenulike organisatsioonide" avalik tegevus Eestis katkestada. 18. juunil nõudis Tartu linnavalitsus maja üleandmist vene sõjaväele 20. juuni hommikuks – tühjana, kuid kasutamiskõlblikus korras. Rotalia arhiiv, arvepidamine ja vallasvara anti üle Tartu Ülikoolile; karikad, rapiirid jms. anti üle Eesti Rahva Muuseumile. Kõigile oli selge, milliseks ähvardab kujuneda rahvuslike korporatsioonide lähim saatus. Konvendi volinikuks valiti confr! Heikki Leesment sen. presiidiumi, K!K!K! (konvendi koosolek) ja E!K!K! (tegevliikmete koosolek) õigustes ning need õigused kehtestati kuni järgmise korralise konvendi koosolekuni, mis toimus alles üheksa aastat hiljem võõral pinnal.
Algas Rotalia põrandaalune tegevus Eestis ja pagulasaastad võõrsil.
Korp! Rotalia alates 1940. aastast
Kommunistliku okupatsiooni ajal toimus sidepidamine ainult isikliku kontakti alusel ning olukord paranes mõnevõrra alles Saksa okupatsiooni ajal. Alates 1941. aasta sügisest käidi koos vil! Peeter Kõppu juures Maarjamõisas. 1943. aastal peeti koguni Rotalia 30. aastapäevale pühendatud kommerss, millest võttis osa 113 rotalust.
Samal ajal tekkis Helsingi koondis, mille tegevuse alguseks võib lugeda 18. detsember 1943. Rotalia Helsingi konvendist oli Soome sõjaväes 18 rotalust, nendest 8 ohvitseridena ja 10 sõduritena. Suur osa nendest liitus soomepoistega ning pidas lõpplahingud Eesti pinnal.
Pärast Eestist lahkumist järgnes Rotalia tegevuses paguluse ajajärk. Esimene rotaluste kogunemine toimus vil! Jüri Uluotsa viimsele teekonnale saatmisel, 13. jaanuaril 1945 Stockholmis. Sellele järgnes Rotalia Rootsi koondise asutamine aprillis 1945. Ka Saksamaal koondasid rotalused oma ridu ning 1945. aastal asutati koondised Augsburgis ja Geislingenis, kus asusid põgenike laagrid. 1948. aasta aprillis registreeriti Erlangeni ülikooli juures Rotalia konvent, millega algas Rotalia ajaloos uus ja tegevusrikas ajajärk.
1949. aastal algas tugev emigratsioon USA-sse, Kanadasse ja Austraaliasse, millega kaasnes Rotalia tegevuse kandumine nendesse maadesse. Peagi asutati koondis New Yorgis (7. mail 1949), kus jätkab oma tegevust Erlangenis asutatud konvent.
Paralleelselt asutati 28. jaanuaril 1950 Kanada koondis Torontos (konvendihoone 198 Beverley St, Toronto) ja 14. juunil 1953 Austraalia koondis Sydneys. Hiljem asutati konvente üle maailma ka teistesse piirkondadesse (Lund, Chicago, Los Angeles, Seattle, Vancouver, Montreal jne). Praeguseks on Rotalia tegevuse koordineerivaks keskuseks Ülemaailmne Vilistlaskogu, mille juhatus vahetub eri koondiste vahel.
1969. aastal allkirjastati sõprusleping Soome Turun Yliopiston Varsinaissuomalainen Osakuntaga ja 1975. aastal loodi New Yorgis sõprusleping Läti Korporatsioon Lettgalliaga.
Rotalia registreeriti Tartu Riikliku Ülikooli juures 30. detsembril 1988. Mõni päev hiljem kinnitati ka Tallinna osakond TPI ja TpedI juures. 26. aprillil 1989 anti esmakordselt pärast 50-aastast vaheaega kodumaal noortele üliõpilastele Rotalia värve kanda. Mais peeti esimene kommerss pärast okupatsiooni algust.
Alates 1993. aasta sügisest on Rotalia valduses ka ajalooline konvendihoone Tartus, uue aadressiga Tähe 3.
2002. aastal allkirjastati sõprusleping Poola korporatsioon Respublicaga Varssavis.
2013. aastal peeti suurejooneliselt Tartus, Tallinnas, Torontos[12] ja mujal korporatsiooni 100. aasta juubelit asutamisest. Juubeliüritustena külastati teisi tegevkoondisi üle maailma, külastati Peterburi ja esimest konvendihoonet. Tallinnas toimus kontsertaktus[13] Estonia kontserdisaalis, välispoliitika teemaline konverents "Que vadis, Eesti välispoliitika?"[14] ning pidustused kulmineerusid suure kommersiga Tartus.[15]
Korporatsioon Rotalia ühendab eestimeelseid ja eesti keelt valdavad meesüliõpilasi sõltumata nende vanusest, majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast ning poliitilistest vaadetest.
Rotalia kasvatab oma liikmeid vaimselt kui ka seltskondlikult kindla ja lähedase ühenduse ning tugeva distsipliini abil. Rotalia eesmärgiks on luua eluaegsed sõprussidemed erinevate ülikoolide ja teaduskondade üliõpilaste ja vilistlaste vahel ning aidata kaasa nende eneseharimispüüdlustes, mis võimaldaks neil oma elusihte saavutada nii enda, oma rahva kui ka kodumaa hüvanguks.
Korp! Rotalia liikmeskond jaguneb:
- tegevliikmeteks
- vilistlasteks
- lihtliikmeteks
- rebasteks
Tegevliikmed on ülikoolis õppivad korporatsiooni täieõiguslikud liikmed. Neil on õigus kanda Rotalia värve ja osaleda konvendi juhtimises. Vilistlased on korporatsiooni liikmed, kes on oma õpingud ülikoolis lõpetanud. Kuna korporatsioon ühendab liikmeid eluaegselt, siis osalevad vilistlased üritustel ning on konvendile igapäevases tegevuses toeks.
Enne tegevliikmeks saamist tuleb läbi teha kolme kuu (nõutud miinimum) kuni nelja semestri (lubatud maksimum) pikkune rebaseaeg. Vanemaid üliõpilasi võib vastu võtta ka lihtliikmeks. Rebastel tuleb võimalikult kiirelt tutvuda korporatsiooni põhimõtete ja reeglitega ning täita kõiki vilistlaste ja tegevliikmete käske, mis ei tohi olla võimatud täita või solvavad oma sisult. Auvahekordades on Rotalia rebased värvikandjatega võrdsed. Tegevliikmeks saamiseks tuleb rebasel kaitsta referaat ja õppida selgeks Rotalia ametlikud laulud. Keskmiselt kestab rebasaeg Rotalias üks aasta.
Kuna Rotalia liikmed asusid okupatsiooniajast tingituna laiali üle maailma, on nad kohapeal koondunud konventidesse ja koondistesse. Konvendid ühendavad tegevliikmeid koos rebaste ja lihtliikmetega, koondised tegutsevad vilistlaskogu osakondadena.
Eestis tegutseb kaks konventi: Tartus ja Tallinnas. Pärast 1940. aastat Eestist emigreerunud rotalused panid aluse Rotalia tegevusele ka paguluses. Tänapäeval tegutsevad Rotalia koondised Brüsselis, Torontos, Vancouveris, Ottawas, New Yorgis, Los Angeleses, Seattle'is ja Washingtonis.
Konvendi tegevust korraldavad presiidium ja ametnikud, kellest enamik valitakse kord semestris. Rotalias on konvendi kõrgeimaks ametnikuks ja akadeemiliselt kõige vanemaks liikmeks seenior.[16]
Korp! Rotalia rebaseks või lihtliikmeks saamiseks tuleb esitada avaldus konvendi presiidiumile. Avalduses tuleb märkida kandidaadi isikuandmed, lõpetatud gümnaasium või keskkool, ülikool ja eriala, kus kandidaat õpib ning varasem kuuluvus akadeemilistesse organisatsioonidesse. Nõutav on vähemalt kahe värvikandja soovitus. Korp! Rotaliaga võib tutvuda semestri alguses korraldatavatel külalisõhtutel.[17]
Rotalia fondide sihiks on toetada eestimeelseid ettevõtmisi, eelkõige hariduse omandamist, mis tagavad Eesti riigi ja rahva säilimise.
Toetades üliõpilasi nende haridusteel ja ühiskondlikke organisatsioone eestimeelses tegevuses, tagame Eesti haritlaskonna elujõulisuse.
- Sihtasutus Rotalia Fond on asutatud Eestis Korporatsioon Rotalia Vilistlaskogu poolt, et toetada eelkõige Rotaliaga seotud tegevusi, kuid ka teisi organisatsioone loovas ja ühiskondlikus tegevuses – kultuuri, hariduse, teaduse ja avaliku elu valdkondades.
- Rotalia Foundation, asukohaga USA Washingtoni osariigis Seattle'is, on andnud toetusi Eesti üliõpilastele alates 1988. aastast.
- Fondi alg- ja põhikapitaliks on olnud Tartu Ülikooli ja korp! Rotalia vilistlase Gerhard Treubergi pärandus. Sellest ajast on lisandunud fondi juurde mitmeid annetajaid, kes on rahastanud nimelisi stipendiume, sh Ene Silla (prof dr. Anne Jennings Smith), Bruno ja Helge Laane, Enn Raidna, Herbert Rebassoo, Mart Kase, Thomas Tulingu, Boris ja Asta Auksmanni, Helle Kiissi ja Lembit Kosenkraniuse nimelised stipendiumid.
- Fondi statuudi kohaselt antakse stipendiume Eesti avalik-õiguslike ülikoolide päevases ehk statsionaarses õppevormis õppivatele 2. aasta bakalaureuse- ja 1. aasta magistriastme üliõpilastele.
- Rotalia Foundation Seattle'is on asutatud USA-s Washingtoni Osariigi seaduste kohaselt, mille eesmärk on üliõpilastele stipendiumite jagamine. Sellest fondist on Eestis kahekümne aasta jooksul jagatud stipendiume enam kui 500 üliõpilasele kogusummas üle 5 miljoni krooni.
- Rotalia Foundation on üks suuremaid eraalgatusel põhinevaid Eesti üliõpilaskonna toetajaid.
- Eesti Vabariik 100 raames annetas Rotalia Foundation 100 000 eurot Tartu Ülikooli raamatukogu kaasajastamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks.[18]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
