From Wikipedia, the free encyclopedia
Kieli rahuleping ehk Kieli rahu (inglise keeles Treaty of Kiel, Peace of Kiel, rootsi ja taani keeles Freden i Kiel, Kielfreden, Kieltraktaten) on rahuleping, mis sõlmiti Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi ja Rootsi kuningriigi vahel ühelt poolt ning Taani ja Norra kuningriikide vahel teiselt poolt 14. jaanuaril 1814 Kielis.[1] See lõpetas osapooltevahelise vaenutegevuse Napoleoni sõdade raames. Suurbritannia ja Rootsi kuulusid prantslaste vastaste hulka (Kuues koalitsioon) ning Taani-Norra toetas Napoleon Bonaparte'i.[1]
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Suurbritannia, Rootsi ja Taani-Norra vahelise sõja lõpetanud rahuleping | |||
|---|---|---|---|
| Osa Napoleoni sõdadest | |||
 Tõlgitud uustrükk lepingu Norrat puudutavast osast | |||
| Toimumisaeg | 1814. aasta 14. jaanuar | ||
| Toimumiskoht | Kieli linn | ||
| Tulemus | Norra iseseisvumine, Rootsi Pommeri loovutamine Preisimaale, Helgolandi loovutamine Suurbritanniale, Taani ühinemine Napoleoni-vastase liiduga | ||
| Territoriaalsed muudatused | Norra, Rootsi Pommeri, Helgoland | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Lepingu kohaselt ühines Taani kuningas Frederik VI Prantsusmaa-vastase liiduga, loovutas Helgolandi Briti kuningale George III-le ja suurema osa Norra kuningriigist Rootsi kuningale Karl XIII-le vastutasuks Rootsi Pommeri eest.[1] Maadevahetusest arvati välja Norrale kuulunud Gröönimaa, Island ja Fääri saared, mis jäid Taanile.[2] Aastatel 1931–1933 püüdis Norra edutult vaidlustada Taani õigust kogu Gröönimaale (Ida-Gröönimaa juhtum).[3]
Kõik rahulepingu punktid siiski ei rakendunud ellu. Norra kuulutas end iseseisvaks, võttis vastu oma põhiseaduse ja valis oma kuningaks Christian Frederiki. Seepärast keeldus Rootsi andmast üle Rootsi Pommerit, mille Viini kongress andis 1815 hoopis Preisimaale. Pärast lühikest sõda Rootsiga nõustus Norra astuma Rootsiga personaaluniooni Mossi lepingu alusel.
Pikemalt artiklis Kuues koalitsioonisõdaNapoleoni sõdade algul püüdsid Taani-Norra ja Rootsi kuningriik jääda neutraalseks[4], kuid kaasati peagi sõtta vastaspooltel. Rootsi kuningas Gustav IV Adolf sõlmis 1804. aastal liidu Suurbritannia ja Vene keisririigiga Napoleon Bonaparte'i vastu ning kuulutas 1805. aastal Napoleoni Prantsusmaale sõja.[4] Suurbritannia oli kuulutanud Prantsusmaale sõja juba 1803. aastal ja maksis Rootsile toetust.[4] Enne kui Gustav IV Adolf viis oma väed välja Rootsi Pommerist, mida Preisimaa oli ammu ihaldanud (Brandenburgi-Pommeri konflikt), sõlmis ta Preisimaaga kokkuleppe, et see Pommerit ei ründaks.[4] Taani jäi neutraalseks.[4]
1807. aastal vallutasid Napoleoni väed Rootsi Pommeri (Stralsundi piiramine (1807)) ning sundisid Preisimaad ja Venemaad sõlmima Tilsiti rahu.[5] Sellega kohustus Venemaa ründama Napoleoni vaenlasi ja kuna Gustav IV Adolf keeldus loobumast liidust Suurbritanniaga, tungis Venemaa keiser Soome (Soome sõda 1808–1809) ning vallutas selle Rootsilt (Fredrikshamni rahu).[5] Rootsi ei suutnud kauem hoida Prantsuse-vastast joont (Inglise-Rootsi sõda (1810–1812)) ning Prantsuse kindral Jean Baptiste Bernadotte valiti 1810. aastal Rootsi troonipärijaks.[5] Pärast Kopenhaageni pommitamist brittide poolt 1807 astus Taani-Norra liitu Prantsusmaaga.[6]
1812. aastal sai Napoleoni armee Venemaa-sõjakäigul hävitavalt lüüa ja hakkas läände taganema.[7] Rootsi sõlmis 30. augustil 1812 liidu Venemaaga, 3. märtsil 1813 Suurbritanniaga[8] ja 22. aprillil 1813 Preisimaaga.[9] Juba 23. märtsil 1813 kuulutas Rootsi Napoleonile sõja.[9] Tasuks Napoleoni-vastase alliansiga liitumise eest nõudis Bernadotte Norrat, millega Suurbritannia ja Venemaa nõustusid mais 1813.[9] Preisimaa seda nõuet algul siiski ei tunnustanud.[9] Nii hoidus Bernadotte alustamast sõda täie jõuga[9] ja osales vaid retkes Hamburgi, mille Prantsusmaa ja Taani liitlasväed 30. juunil tagasi vallutasid.[10] Kui Preisimaa 22. juulil Rootsi pretensioone Norrale lõpuks tunnustas, ühines Rootsi 14.–15. juunil sõlmitud Reichenbachi liiduga Venemaa, Suurbritannia ja Preisimaa vahel.[10] Liitlaste kolm armeed (Põhjaarmee, Põhiarmee ja Sileesia armee; Põhjaarmeed juhtis Bernadotte) puhastasid Põhja-Saksamaa Prantsuse vägedest.[10] Rootsi Norra-nõudluse tõttu Napoleoniga liitu jäänud Taani[9] sattus isolatsiooni ja pankrotistus sõja tagajärjel.[11]
Taani ja Suurbritannia vahelise rahulepingu üle pidasid läbirääkimisi Taani diplomaat Edmund Bourke (Burke) ja Briti saadik Rootsi õukonnas Edward Thornton.[12] Lepingus oli 14 punkti, millele lisati 7. aprillil Brüsselis veel kaks.[12]
3. punktiga kohustus Suurbritannia tagastama kõik okupeeritud Taani valdused Taani kuningale.[12] Erand tehti Helgolandi saarele, kus Briti kuningas tunnistati "täielikuks ja piiramatuks suverääniks".[12]
6. punktiga liitus Taani kuningas Napoleoni-vastase alliansiga ning kohustus pidama üleval 10 000-mehelist armeed, mis pidi liituma Põhja-Saksamaal tegutsevate liitlasvägedega Rootsi kroonprintsi juhtimisel.[13] Seda Taani väeüksust pidi koheldama võrdselt Rootsi omaga ja Taani kuningas pidi saama Suurbritannialt igal aastal 400 000 naela toetust armee ülalpidamiseks ja palkadeks, mis tuli kohe pärast üksuse astumist liitlasvägede koosseisu igakuiselt välja maksta.[13]
Punkt 8 puudutas orjakaubanduse kaotamist.[13] 10. artiklis lubas Briti kuningas pidada Taani kuninga nimel Rootsiga läbirääkimisi, et Taani saaks loovutatud valduste eest kompensatsiooni ja riikide vahel sõlmitaks lõpuks rahu.[13] 13. artikkel kinnitas varasemad Taani-Briti rahulepingud.[13]
Brüsselis lisatud lepingupunktid käsitlesid Taani alamate vara kolooniates ja loovutatud piirkondades, mille britid pidid järgmiseks kolmeks aastaks puutumata jätma, ning Taani, Briti ja Hannoveri alamate võrdset kohtlemist, et neid ei süüdistataks sõjas eri pooltel võitlemise, poliitiliste ega usuliste vaadete pärast.[13]
.jpg)
Taani ja Rootsi vahelisi rahuläbirääkimisi juhtisid Taani diplomaat Edmund Bourke (Burke) ja Rootsi saadik parun Gustaf af Wetterstedt Briti vahendusel.[14] Lepingus oli 28 punkti ja üks eraldiseisev lisapunkt.[14] 3. punktis lubas Taani kuningas liituda Napoleoni-vastase alliansiga[15] ning, viidates Taani-Briti rahulepingule, kinnitas oma kohustust anda oma armee Rootsi juhtimise alla.[16]
4. punktiga loobus Taani kuningas enda ja oma järeltulijate nimel "pöördumatult ja igaveseks" taotlustest Norra kuningriigile Rootsi kuninga kasuks.[16] Norra kuningriik määratleti koosnevana Christiansandi, Bergeni, Akershusi ja Trondheimi piiskopkondadest, samuti rannikusaartest ning Vene piiri äärsetest põhjaaladest Nordlandist ja Finnmargist.[16] Välja arvati Gröönimaa, Island ja Fääri saared.[16] Norra alamad vabastati kohustustest Taani kuninga ees.[16] 6. punktiga võttis Rootsi kroon üle Norra võlad ja rahalised kohustused, mille pidi kindlaks määrama Taani-Rootsi ühiskomisjon.[16]
Lepingu 7. punkt ütles, et Rootsi Pommer tuleb anda üle Taanile.[16] 15. punkti kohaselt pidid Rootsi väeüksused võtma Norra kindlused üle kohe pärast lepingu ratifitseerimist ning jätma maha Rootsi Pommeri nii pea, kui Norras on üle antud Fredriksteni, Fredrikstadi, Kongsvingeri ja Akershusi kindlus.[17] 13. punktis[16] lubas Rootsi kuningas pidada Taani kuningaga läbirääkimisi Norra eest täismahus kompensatsiooni maksmise üle ja anda selle kavatsuse tõenduseks üle Rootsi Pommeri.[17]
12. punktis tõotas Rootsi kuningas pidada üleval Christiania Ülikooli Norras ja Greifswaldi ülikooli Pommeris, mis tuli 7. punkti kohaselt Taanile üle anda, ning kinnitas enne üleandmist tehtavad annetused.[16] Samuti lepiti 20. artiklis kokku, et Taani kuninga alamad võivad valida järgneva kuue aasta jooksul, kas nad tahavad kolida Norrasse või Taani, misjärel riigis asuv kinnisvara, mis ei saa püsieluasemeks, tuli müüa vastava riigi asukatele.[17] See klausel jõustati ka Rootsi Pommeris.[17] 16. punkti järgi pidid vahetatud territooriumite kindralkubernerid ja kõik välismaal sündinud ametnikud ametist lahkuma, kui nad ei otsusta paigale elama jääda.[17] Lepingu 21. punkt kohustas Taani valitsust andma üle kõik Norrat puudutavad tsiviil- ja sõjalised dokumendid ja arhiivid.[12]
Punkt 17 kinnitas kõigi sõjavangide vastastikuse vahetuse.[17] 15. artikli kohaselt pidid liitlasväed lahkuma Taanile kuuluvast Schleswigi hertsogiriigist (Slesvigist), kuid võisid jääda Hamburgi ümbrusse Saksa Liitu kuuluvas Holsteini hertsogkonnas (Holstenis), mida valitseti personaalunioonis koos Taani ja Schleswigiga.[17] 27. punkt kinnitas varasemad Taani-Rootsi rahulepingud, välja arvatud nende punktid, mis olid vastuolus Kieli rahulepinguga. Need olid Kopenhaageni rahuleping (1660), Treaty of Stockholmi rahuleping juunist 1720, Frederiksborgi rahuleping juulist 1720 ja Jönköpingi rahuleping (1809).[12] Eriartikkel käsitles vaenutegevuse lõpetamist[12]
Pikemalt artiklis Rootsi-Norra personaalunioon
Rahulepingust kuuldes rajas Taani-Norra kroonprints ja Norra asekuningas Christian Frederik Norra iseseisvusliikumise, soovides tõenäoliselt taasliitumist Taaniga. Tema algatus oli edukas, osalt Taani krooni ning osalt silmapaistvate ja mõjukate norralaste toetuse tõttu. Nad veensid printsi, et poleks tark trooni enda pärandiks nõuda. Selle asemel soovitasid nad tal hakata regendiks ja kutsuda kokku põhiseaduslik assamblee.
10. aprillil kohtus rahvusassamblee Eidsvollis, et otsustada Norra põhiseaduse küsimus. Lõpuks kuulutas Norra 17. mail 1814 välja iseseisvuse ja Christian Frederik valiti kuningaks. (17. mai on üks norrakate rahvuspühasid, "Syttende mai" ehk Norra põhiseaduse päev.) Samal aastal sundis lühike sõda Rootsiga Christian Frederiki oktoobris troonist loobuma. Pärast vajalikke parandusi põhiseaduses valis Norra Storting 4. novembril Rootsi kuninga Karl XIII Norra kuningaks, luues Rootsi-Norra personaaluniooni.
Pikemalt artiklis Viini kongress
Kuna Norra keeldus allumast Rootsi kuningale, ei andnud Karl XIII Rootsi Pommerit üle Frederik VI-le.[18] Probleem lahenes Viini kongressil, kus Euroopa suurriigid nõustusid Preisi peaministri Karl August von Hardenbergi plaaniga. Hardenberg pani ette vahetada ringiratast territooriume ja makseid Taani kuningriigi, Hannoveri kuningriigi (mida valitseti personaalunioonis Suurbritannia ja Iirimaaga), Preisi kuningriigi ning Rootsi kuningriigi vahel.[18]
Hardenbergi plaani kohaselt loovutas Preisimaa Hannoverile Ida-Friisimaa ja Emdeni ning sai vastu Lauenburgi hertsogkonna.[18] Seejärel andis Preisimaa hertsogkonna Taanile koos 3,5 miljoni taalriga.[18] Samuti võttis Preisimaa üle Taani 600 000 taalri suuruse võla Rootsi ees ja lubas maksta Rootsile lisaks 2 miljonit taalrit.[18] Taani ja Rootsi omakorda loobusid taotlustest Rootsi Pommerile Preisimaa kasuks.[18] Seejärel vabastas Rootsi kuningas Karl XIII 1. oktoobril 1815 oma Pommeri alamad kohustustest Rootsi ees ning 23. oktoobril anti provints üle Preisi Pommeri presidendile von Ingerslebenile.[18]
1931–1933 vaidlustas Norra Haagi rahvusvahelises kohtus Taani õiguse kogu Gröönimaale. Vähemalt 2008. aastani oli see ainus juhtum, kus rahvusvaheline kohus otsustas polaarala kuuluvuse üle.[3]
Norra väitis, et Taanil polnud mingeid õigusi saarele, kus tal puudus tegelik suveräänsus, ning seepärast kuulutas 1931. aasta juunis okupeeritud Ida-Gröönimaa 10. juulil 1931 Erik Punase maaks.[19] 5. aprillil 1933 otsustas kohus siiski, et Kieli rahulepingu ja sellele järgnenud lepingute alusel kuulub kogu Gröönimaa Taanile.[19][20]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
