Kastraat (ladina castratus 'kohitsetu') on kohitsetud (eemaldatud munanditega) mees.
| Hääleliigid |
|
Naishääled |
| Vaata ka |
Hääleliigina on kastraat (itaalia castrato) klassikaline meeshääl, millele vastab naishääleliikidest sopran, metsosopran või kontraalt. Kastraathääl saavutatakse kas laulja kastreerimisega enne puberteediiga või võib see esineda mehel, kes mõne endokrinoloogilise haiguse tõttu ei saavuta suguküpsust.
Enne puberteeti või selle varases staadiumis kastreerimine takistab poisi kõril puberteedieale omaste muutuste läbimist. Selle tulemusena säilitatakse põhimõtteliselt puberteedieelne hääleulatus ning hääl areneb täiskasvanuikka unikaalsel viisil. Sel eesmärgil puberteedieelne kastreerimine vähenes 18. sajandi lõpul oluliselt ning muudeti Itaalias ebaseaduslikuks aastal 1870.
Testosterooni puuduse tõttu ei kõvenenud kastraadi keha kasvades tema epifüüsid (luuotsad) normaalselt ning seetõttu olid kastraatidel sageli ebatavaliselt pikad jäsemed ja roided. Kombineerituna intensiivse treeninguga andis see neile erakordse kopsumahu.[1] Väikeste häälepaelte tõttu olid kastraatlauljate hääled ülipaindlikud ning erinesid üsna suuresti neile kõrguselt vastavatest naishäältest. Nende hääl oli kõrgem kui kastreerimata meeslauljatel. Kuulates säilinud salvestist kastraathäälest, võib märgata, et hääle madal register kõlab sarnaselt ülikõrge tenoriga ning kõrge register on falsetilaadne.
Kastraate nimetati harva kastraatideks, 18. sajandil kasutati palju tihedamini eufemismi musico, mis aga kandis sageli halvustavaid varjundeid.[2] Teine sünonüüm oli evirato (tähendades otseselt ’emaskuleeritut’). Eunuhh on laiem termin, kuivõrd ajalooliselt kastreeriti paljud eunuhhid alles pärast puberteeti ning seega ei mõjutanud see nende häält.
Kastreerimine kui karistus- või orjastamisviis on väga pika ajalooga traditsioon, ulatudes sumeriteni välja. Lääne kontekstis on kastreeritud lauljaid teada alates varajasest Bütsantsist. Umbes 400. aasta paiku oli Konstantinoopoli keisrinnal Aelia Eudoxial eunuhhist koormeister Brison, kes võis olla kastraatide kasutamise traditsiooni rajajaks Bütsantsi koorides. 9. sajandiks olid eunuhhidest lauljad hästi tuntud ning hoidsid oma positsiooni kuni Konstantinoopoli rüüstamiseni Neljandas ristisõjas aastal 1204. Ei ole täpselt teada, milline oli nende saatus enne taasilmumist Itaalias enam kui kolmsada aastat hiljem. On arvatud, et Hispaania sopranfalsetistid võisid olla varjatult kastraadid.
Kastraaditraditsioon sai alguse Itaalias 16. sajandi keskel, kuigi esialgu ei kasutatud nende kirjeldamiseks ühest sõnavara. Helilooja ja muusikateoreetiku Luigi Dentice 1553. aastal Roomas avaldatud teoses "Duo dialoghi della musica" on mainitud soprano maschio’t (meessopran), mis võis aga samuti falsetisti tähendada. 9. novembril 1955 kirjutas kardinal Ippolito II d'Este Mantova hertsog Guglielmo Gonzagale, et on kuulnud, et Tema Kõrgus oleks huvitatud cantoretto’dest ning pakkus välja, et võib talle kaks tükki saata, et hertsog võiks neist ühe oma teenistusse valida. See haruldane termin tähistas tõenäoliselt kastraati. Kardinali vend, Ferrara hertsog Alfonso II d’Este, oli samuti üks varajastest entusiastidest, pärides kastraatide kohta juba aastal 1556. Kuigi neid sel viisil ei nimetatud, olid kastraadid kindlasti Sixtuse kabeli kooris 1558. aastal: 27. aprillil võeti vastu hispaanlane Hernando Bustamente; esimesed kastraadiks nimetatud, kes Sixtuse kabeli kooriga liitusid, olid Pietro Paolo Folignato ja Girolamo Rossini, kes võeti vastu 1599. aastal. Hoolimata prantslaste hilisemast vastumeelsusest kastraatide suhtes, eksisteeris neid samal ajal teatud hulk ka Prantsusmaal, näiteks Pariisis, Orléansis, Picardie’s ja Normandias.[3] 1574. aastaks olid kastraadid Müncheni hertsogi õukonnakapellis, kus kapellmeistriks oli kuulus Orlando di Lasso. 1589. aastal korraldas paavst Sixtus V Rooma Peetri kiriku koori ümber spetsiaalselt kastraatide kaasamiseks.[4] Kastraadid tõrjusid välja nii poisid (kelle hääled murdusid paari aasta jooksul) kui falsetistid (kelle hääled olid nõrgemad ja ebausaldusväärsemad). Naised olid koorides keelatud.
_as_Berenice_in_Vinci's_Farnace,_Rome_1724.jpg)
Esineb mõningaid tõendeid, et kastraadid mängisid osi kõige varasemates ooperites. Monteverdi "Orpheuse" esiettekandel mängisid nad näiteks kõrvalrollides, nagu La Speranza ja tõenäoliselt ka Eurydike. Kuigi Kirikuriigi teatud osades mängisid kastraadid ka naisrolle, oli see üsna haruldane. 1680. aastaks olid kastraadid "normaalsed" meeshääled pearollidest välja tõrjunud ning hoidsid primo uomo positsiooni umbes sada aastat.[5] Itaalia ooper, mille peaosas polnud vähemalt üht tuntud kastraati, oli tollal ette ebaõnnestunud. Itaalia ooperi tohutu populaarsuse tõttu Euroopas (v.a Prantsusmaal) 18. sajandil said kastraatlauljatest, nagu Ferri, Farinelli, Senesino ja Pacchierotti, esimesed ooperi supertähed.[6] Opera seria rangelt hierarhiline struktuur soosis nende kõrgeid hääli heroiliste väärtuste sümbolina, kuigi kastraate narriti sageli nende kummalise välimuse ja halva näitlemise tõttu.
Hilisem vastasseis kastraatidele Euroopas keskendus peamiselt aga sellele, et niisugune tulevaste lauljate ettevalmistamine võis lõppeda nende enneaegse surmaga. Et laps ei tunneks kastreerimisel erakordselt tugevat valu, anti talle oopiumi või mõnda muud uimastit, mida sageli manustati liiga suures ning mõnikord lausa surmavas koguses. Samuti võis lapse tappa liiga pikaajaline surve unearterile, mis oli mõeldud narkoosi tekitamiseks.[7]
Poiste treenimise režiim oli väga range. Ühe Rooma laulukooli režiim (umbes aastast 1700) koosnes ühest tunnist keeruliste palade laulmisest, ühest tunnist trillerite ja ühest tunnist kaunistustega passaggio’de harjutamisest, ühest tunnist hääleharjutustest peegli ees, et vältida ebavajalike liigutuste ja näogrimasside tegemist, ja ühest tunnist kirjanduse uurimisest – seda kõike tehti enne lõunat. Pärast lõunat pühendati pool tundi muusikateooriale, pool tundi kontrapunktis kirjutamisele, üks tund diktaatidele ning veel üks tund kirjandusele. Lisaks pidid noored kastraadid leidma päeva jooksul aega ka klavessiini harjutamiseks ja muusika komponeerimiseks.[8] Selline graafik tähendas, et poisid said oma lavadebüüdi teha juba teismeea keskpaigas. Seejuures oli neil täiuslik tehnika ning hääle paindlikkus ja jõud suuremad kui ühelgi nais- või "normaalsel" meeslauljal.
1720. ja 1730. aastatel, kui kastraathääli kõige enam hinnati, kastreeriti kunsti nimel hinnanguliselt 4000 poissi aastas.[9] Paljud neist pärinesid vaestest peredest ning kastreeriti vanemate soovil, lootuses, et laps saab edukaks (nii oli näiteks Senesinoga). Oli aga ka juhtumeid, kus noored poisid palusid ise end opereerida, et säilitada oma puberteedieelne hääl (nt Caffarelli, kes oli rikkast perekonnast).[10] Caffarelli, nagu ka paljud teised kastraadid, oli kuulus nii laval kui oma lavavälise elu poolest, muuhulgas oma armuafääride poolest aadlidaamidega.[11] Mõnedel kastraatidel oli afääre ka härrasmeestega.[12] Tänapäevaste endokrinoloogiliste teadmiste kohaselt on kastraatide paljukiidetud seksuaalne võimekus aga pigem legend – lisaks suguhormoonide puudulikkusest tingitud vähesele seksuaalihale ei arenenud kastraadi alles jäänud välised suguelundid normaalsuuruseni.[13] Vaid väiksel protsendil kastreeritud poistest oli edukas ooperikarjäär, teised laulsid kirikukoorides. Nende spetsiifilise välimuse ja abielukeelu tõttu ei olnud neile tihti väljaspool muusikamaailma ühiskonnas kohta.[14] Kastraatidele sai sageli osaks väga halb kohtlemine ning nende kuulsuse kasvades suurenes ühtlasi ka nendevastane viha. Tihti nähti neis ohtlikke inimesi, kes ahvatlevad mehi homoseksuaalsusele.[15]
18. sajandi lõpus kuulutas ooperimaitse ja sotsiaalsete hoiakute muutumine kastraatide lõppu. Viimane suur ooperikastraat oli Giovanni Battista Velluti (1781–1861), kes esitas viimast kastraadile kirjutatud rolli, Armandot Giacomo Meyerbeeri "Il crociato in Egittoss" (Veneetsias 1824). Varsti pärast seda vahetati kastraadid välja heroiliste tenorite poolt, kellest esimene olulisem oli prantslane Gilbert-Louis Duprez.
Pärast Itaalia ühendamist 1861. aastal muudeti muusikalistel eesmärkidel kastreerimine ebaseaduslikuks (uus Itaalia riik võttis omaks Prantsuse seadustiku, mis selle praktika konkreetselt keelas). 1878. aastal keelas paavst Leo XIII kirikusse uute kastraatide palkamise, ainult Sixtuse kabelisse ja mõnda Rooma kirikusse jäid üksikud kastraadid alles. Ametlik lõpp kastraatlauljate kasutamisele tuli 22. novembril, püha Cecilia päeval, 1903, kui uus paavst Pius X kuulutas, et sopranite ja kontraaltide kõrgete partiide laulmiseks tuleb kasutada poiste hääli, nagu oli kirikutes juba vanadel aegadel tehtud.
| Kastraat laulmas | |
| Alessandro Moreschi esitamas osa Eugenio Terziani laulust "Hostias et preces" | |
Viimane Sixtuse kabeli kastraat oli Alessandro Moreschi, ainus soolosalvestisi (17 tükki) teinud kastraat. Tema salvestised annavad meile aga ainult põgusa sissevaate kastraathääle olemusse, kuna salvestuite tegemise ajal 1902. ja 1904. aastal oli tema karjääri parim osa paljude sõnutsi juba möödas ning lisaks ei üritanud ta kunagi laulda ooperit. Ametlikult jäi Moreschi pensionile märtsis 1913 ja suri 1922. aastal.[16]
Niinimetatud loomulikud või endokrinoloogilised kastraadid sünnivad hormonaalsete anomaaliatega, nagu Kallmanni sündroom, või põhjustavad nende hääle sarnanemise kastraathäälega varases eas kogetud füüsilised või meditsiinilised juhtumid. Selline hääl on näiteks Jimmy Scottil ja Radu Marianil.[17] Michael Maniaci on mõnevõrra teistsugune näide, kuivõrd tal ei ole hormonaalseid või muid anomaaliaid, ent mingil teadmata põhjusel ei murdunud tema hääl tavalisel moel, võimaldades tal pärast puberteeti sopraniregistris edasi laulda.[18] Teised kastreerimata täiskasvanud mehed laulavad sopraniregistris, kasutades selleks enamasti mingit falsetivormi, näitena võib tuua Aris Christofellise [19], Jörg Waschinski [20] ja Ghio Nannini [21]. Arvatakse aga, et kastraatidel oli tenorlikum rinnaregister (nt Farinellile kirjutatud aaria "Navigante che non spera" Leonardo Vinci ooperist "Il Medo" sisaldab noote kuni C3ni välja).[22] Türgi poplaulja Cem Adrian suudab laulda bassist sopranini, seejuures on tema häälepaelad kolm korda pikemad kui tavalised.[23] Sarnane hääleulatus on ka näitleja Chris Colferil, kes on intervjuudes öelnud, et laulis puberteedieas pidevalt kõrge häälega, et oma ulatust säilitada.[24] Muusik Jeff Buckleyl oli neljaoktaviline hääleulatus, mis võimaldas tal täishäälega naiste laule laulda ning võtta välja noote bassiregistrist soprani omani.[25]
Tänapäevase alternatiivi näide Vanemuises
Tänapäeval laulavad muusikalistes lavateostes algselt kastraatlauljatele kirjutatud partiisid kas kontratenorid või naishääled. Näiteks Vanemuise teatris lavastati 2023. aastal Händeli barokkooper "Julius Caesar", milles on palju kastraatidele mõeldud rolle. Esimest korda Eesti muusikateatri ajaloos laulavad peaosi kolm eesti kontratenorit: Martin Karu, Ivo Posti ning Ka Bo Chan, kes on Eestis elanud juba 30 aastat. Teises koosseisus laulavad kastraathäältele kirjutatud peaosi kontratenorite asemel naisosatäitjad Sandra Laagus, Annaliisa Pillak ja Karis Trass rahvusooperist Estonia. Lavastuse muusikajuht ja peadirigent on Risto Joost, esietendus toimus 4. novembril 2023 Vanemuise väikeses majas. Ooper kantakse ette itaalia keeles, tablool esitatakse tõlge eesti ja inglise keelde.[26]
- Giovanni Bacchini ("Bacchino")
- Loreto Vittori (1604–1670)
- Baldassare Ferri (1610–1680)
- Atto Melani (srn 1714)
- Giuseppe Panici (1634–1702) [27]
- Giovanni Grossi ("Siface") (1653–1697)
- Pier Francesco Tosi (1654–1732)
- Francesco Pistocchi ("Pistocchino") (1659–1726)
- Matteo Sassano ("Mateuccio") (1667–1737)
- Niccolò Grimaldi ("Nicolini") (1673–1732)
- Antonio Bernacchi (1685–1756)
- Francesco Bernardi ("Senesino") (1686–1758)
- Valentino Urbani ("Valentini") (1690–1722)
- Giovanni Carestini ("Cusanino") (u 1704 – u 1760)
- Carlo Broschi ("Farinelli") (1705–1782) oli üle 20 aasta Hispaania kuninga Felipe V õukonnas soosituim laulja;
- Domenico Annibali ("Domenichino") (1705–1779)
- Gaetano Majorano ("Caffarelli") (1710–1783)
- Felice Salimbeni (1712–1752)
- Giaocchino Conti ("Giziello") (1714–1761)
- Mariano Nicolini ("Marianino") (u 1715–1758)
- Giovanni Manzuoli (1720–1782)
- Gaetano Guadagni (1725–1792)
- Antonio Albanèse (1729 või 1731–1800)
- Silvio Giorgetti (1733 – u 1802)
- Giustino Ferdniando Tenducci (u 1736–1790)
- Giuseppe Millico ("Il Muscovita") (1737–1802)
- Gasparo Pacchierotti (1740–1821)
- Domenico Bedini (1745–1795), kellele Mozart komponeeris Sesto rolli ooperis "Tituse halastus";
- Venanzio Rauzzini (1746–1810)
- Luigi Marchesi ("Marchesini") (1754–1829)
- Vincenzo dal Prato (1756–1828)
- Girolamo Crescentini (1762–1848)
- Giovanni Battista "Giambattista" Velluti (1781–1861)
- Domenico Mustafà (1829–1912)
- Domenico Salvatori (1855–1909)
- Alessandro Moreschi (1858–1922)
- Eunuhh
- Kallmanni sündroom
- Kontratenor
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
