Jeff Buckley

Jeffrey Scott Buckley (sünninimi Scott Moorhead; 17. november 1966 – 29. mai 1997) oli Ameerika laulja, laulukirjutaja ja kitarrist.

Jeff Buckley
Sünniaeg	17. november 1966 Anaheim
Surmaaeg	29. mai 1997 (30-aastaselt) Memphis
Koduleht	http://www.jeffbuckley.com

Pärast kümmet aastat stuudios salvestuskitarristina töötamist leidis ta kuulajaskonna ja sai populaarseks 1990. aastatel, kui hakkas kaverdama lugusid avalikel esinemistel Manhattanil. Plaadifirmad huvitusid temast samuti ning tema isa Tim Buckley agent Herb Cohen sõlmis talle Columbiaga plaadilepingu, palkas bändi ja salvestas 1994. aastal tema ainsa albumi – "Grace".

Järgmise kolme aasta jooksul reklaamis ansambel agaralt oma albumit. Kontserdid toimusid USAs, Euroopas, Jaapanis ja Austraalias. 1996. aastal turnee lõppes, seejärel algas teise albumi salvestamine produtsent Tom Verlaine’iga.

1997. aastal kolis Buckley Memphisesse Tennessee osariigis, et jätkata tööd albumi "My Sweetheart the Drunk" kallal, salvestada demosid ja esineda nädalati soolokontsertidel kohalikul kontserdilaval. 29. mail 1997, oodates oma bändi saabumist New Yorgist, läks Buckley spontaanse mõtte ajel, riided seljas, Mississippi jõkke ujuma, kuid õnnetul kombel uppus ta mööduva paadi lainete tõttu. Tema keha leiti 4. juunil.

Pärast surma on ilmunud palju tema loodud materjali nii demode kui ka albumilindistuste näol. Tema teine album oleks kandnud pealkirja "My Sweetheart the Drunk". Ka suurem tuntus sai artistile osaks pärast surma, kui Buckley kaver Leonard Coheni laulust "Hallelujah" Billboardis 2008. aasta märtsis esikohale tõusis. See tõi talle sama aasta detsembris teise koha ka UK Singles Charti edetabelis.

2004. aastal nimetas ajakiri Rolling Stone Jeff Buckley kõigi aegade parimate lauljate nimekirjas 39. kohale.^[1]

Lapsepõlv ja noorus

Jeff Buckley sündis California osariigis Orange’i linnas Mary Guiberti ja Tim Buckley ainukese lapsena. Ta ema soontes voolas kreeklase, prantslase ja panamalase verd, isa juured ulatusid Iirimaale, Ameerikasse ja Itaaliasse. Poiss kasvas üles ema ja kasuisa Ron Moorheadi hoole all Lõuna-Californias ja tal oli ka kasuvend Corey Moorhead. Lapsepõlves pidi Buckley Orange’i piirides palju kolima, hilisemas elus nimetas ta seda kasvatust "juurteta haagise prügikastiks" (rootless trailer trash). Ta oli tuntud Scott (Scottie) Moorheadina.

Tema bioloogiline isa, keda poiss oli vaid korra (kaheksa-aastaselt) näinud, oli Tim Buckley – laulja ja laulukirjutaja, kes 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses avaldas kõrgelt tunnustatud folk- ja džässialbumeid. Tim suri narkootikumide üledoosi aastal 1975, misjärel otsustas Jeff kasutada perekonnanimena Buckley ja oma päris eesnime Jeff, mille ta avastas oma sünnitunnistuselt. Perekonna jaoks oli ta edaspidi siiski Scottie.

Buckley lapsepõlv oli muusikarikas. Tema ema oli pianist ja tšellomängija. Poisi kasuisa tutvustas talle Led Zeppelini, Queeni, Jimi Hendrixit, The Who’d ja Pink Floydi. Kuna terve pere laulis, möödus ka poisi lapsepõlv lauldes. Kitarri õppis Jeff mängima viieaastaselt, olles oma vanaema riidekapist avastanud akustilise kitarri. Tema esimene album oli Led Zeppelini "Physical Graffiti", ka bänd Kiss oli tema üks esimesi lemmikuid.

12-aastaselt otsustas Buckley muusikuks hakata ja sai oma esimese elektrikitarri aasta hiljem, selleks oli must Les Paul. Loara High Schoolis mängis ta ka džässansamblis, fännates selliseid bände nagu Rush, Genesis ja Yes ning kitarrist Al Di Meolat. Pärast kooli lõpetamist suundus noormees Hollywoodi, kus täiendas end aastase kursusega Muusikute Instituudis. Hiljem tõdes ta ajakirjale Rolling Stone, et kool oli puhas ajaraiskamine. Kuid intervjuus ajakirjale Double Take Magazine tunnistas, et nautis siiski muusikateooria õppimist: "Mulle meeldisid väga huvitavad harmooniad, materjal, mida kuuleksin Raveli, Ellingtoni, Bartóki teostes."^[1]

Karjäär

Järgmised kuue aasta jooksul töötas Buckley hotellides ja mängis mitmes bändis, kus viljeleti džässi, reggae't, heavy metal'it. Ta tuuritas reggae-artisti Shineheadiga, samuti mängis vahepeal funk'i ja R&B muusikat, tehes koostööd noore produtsendi Michael J. Clouse’iga. Sel perioodil laulis ta ka tausta.

Veebruaris 1990 kolis Buckley New Yorki, kus leidis uusi võimalusi muusikuna. Ta tutvus sufismimuusikaga ja teda tutvustati Nusrat Fateh Ali Khanile, kes oli selle muusika parim teadaolev laulja. Buckley ise oli andunud Khani fänn, oma "kohvikupäevadel" kaverdas Buckley palju tema laule. 1996. aasta jaanuaris intervjueeris Jeff Khani ajakirja Interview jaoks. Samuti tekkis tal huvi Robert Johnsoni ja Bad Brainsi vastu.

Septembris kolis Buckley tagasi Los Angelesse, kui tema isa endine mänedžer Herb Cohen pakkus talle abi salvestamaks mehe algsete laulude demod. Buckley tegi valmis kasseti "Babylon Dungeon Sessions", mis sisaldas laule "Eternal Life", "Unforgiven" (hiljem ümber nimetatud "Last Goodbye"), "Strawberry Street" ja "Radio". Nende demodega lootsid Cohen ja Buckley saada muusikatööstuselt rohkem tähelepanu.

Järgneval aastal lendas Jeff tagasi New Yorki, kus tegi oma lauljakarjääri debüüdi kontserdil, mille ta pühendas oma isale ja mis kandis nime "Greetings from Tim Buckley". Üritus toimus 26. aprillil 1991. aastal St. Anni kirikus Brooklynis ning seda aitas korraldada lava-show'de veteran Hal Willner. Kuigi kontserti peetakse Buckley muusikakarjääri hüppelauaks, on ta ise öelnud, et tegi seda pigem isiklikel põhjustel ja pühenduseks oma isale.

Kontserdil esitas Buckley kitarrist Gary Lucase saatel laulu "I Never Asked To Be Your Mountain", mille Tim Buckley oli kirjutanud Jeffist imikuna ja tema emast. Veel mängiti "Sefronia – The King’s Chain", "Phantasmagoria in Two" ja lõpetuseks "Once I Was". Buckley esitus kontserdil oli alateadlik püüe eristuda muusikaliselt oma isast. Hiljem seletas ta ajakirjale Rolling Stone: "See ei olnud minu töö, polnud minu elu. Aga see häiris mind – et ma polnud ta matustel, ei saanud talle kunagi midagi öelda. Kasutasin seda kontserti, avaldamaks talle oma viimast mälestust." Kontsert avas värava sügavamale muusikatööstusesse, mis sinnamaani oli alati käest ära lipsanud.

1991. aasta sagedased reisid New Yorki viisid koostööni Gary Lucasega, mille tulemusena sündisid laulud "Grace" ja "Mojo Pin". Samal aastal alustati koos laulmist bändis Gods and Monsters, kuid juba 1992. aasta märtsis otsustas Buckley ansambliist lahkuda.

Ta hakkas taas esinema klubides ja kohvikutes Lower Manhattanil, Sin-é East Village’is oli tema peamine esinemispaik. Seal esines ta esimest korda 1992. aasta aprillis ning üsna kiiresti õnnestus tal saada ka omale esmaspäeviti kindel esinemisaeg raha teenimiseks. Oma repertuaaris kasutas ta folki, rokki, R&B-d, bluusi ja džässi. Samal ajal avastas ta lauljad nagu Nina Simone, Billie Holiday, Van Morrison, Judy Garland. Tema esitatavad kaverid olid võetud Led Zeppelinilt, Nusrat Fateh Ali Khanilt, Bob Dylanilt, Édith Piafilt, Elton Johnilt, the Smithsilt, Bad Brainslit, Leonard Cohenilt, Robert Johnsonilt ja Siouxsie Sioux'lt. Samuti esitas ta omaenda loomingut. Buckley oli laval üksi, mängides vaid elektrikitarriga taustaks kaasa. Ta on öelnud, et just väikese publiku ees olles õppis ta laval esinema.

Järgnevatel kuudel äratas Buckley andunud fänne ja meelitas inimesi muusikatööstusest enda poole, isegi ekspert Clive Davis käis teda vaatamas. 1992. aasta suveks polnud tavapäratu, et Sin-é tänav oli täis limusiinidega juhtivtöötajaid, kes kõik tahtsid Buckleyga lepinguid teha. Diil tehti aga Columbia Recordsiga (Bob Dylan, Bruce Springsteen), see sisaldas kolme albumit ja miljoni dollari suurust kasumit.

1993. aasta veebruaris salvestati kolme päeva jooksul suurem osa Buckley soolorepertuaarist. Ta laulis a cappella't, kasutas akustilist ja elektrikitarri, samuti elektriklaverit ja harmooniumi. Need salvestised püsivad Columbia hoidlates, kuid enamik sellest materjalist läks hiljem siiski albumile "Grace". Buckley neljast laulust koosnev EP album sisaldas ka Van Morrisoni laulust "The Way Young Lovers Do" tehtud kaverit. Selle esitus Sin-é's avaldati 23. novembril 1993, dokumenteerides tolleaegset perioodi Jeff Buckley elus.^[1]

"Grace"

1993. aastal alustas Buckley oma esimese albumi tegemist koos produtsent Andy Wallace’iga. Kokku pandi bänd, kuhu kuulusid lisaks Buckleyle veel bassimängija Mick Grøndahlist ja trummar Matt Johnsonist. Septembris suunduti üheskoos New Yorki, kus salvestati kuue nädala jooksul laule uue albumi tarbeks.

1994. aasta jaanuaris läks Buckley oma esimesele sooloturneele Põhja-Ameerikasse, millele järgnes 10-päevane Euroopa turnee märtsis. Buckley mängis klubides ja kohvikutes ning pärast tagasitulekut kutsus ta bändiga liituma kitarrist Michael Tighe’i. Koostöös valmis laul "So Real", mis hiljem lisati ka albumisse. Juunis alustati bändi turneed "Peyote Radio Theatre Tour", see kestis augustini.

Album "Grace" avaldati 23. augustil 1994. See sisaldas kolme kaverdatud laulu: "Lilac Wine", "Corpus Christi Carol" ja "Hallelujah". Viimast on tagantjärele peetud ajakirja Time poolt Buckley parimaks esituseks ja lauluks ning see on lisatud ajakirja Rolling Stone edetabelisse The 500 Greatest Songs of All Time.

Albumi müüginumbrid kasvasid aeglaselt ning seda kajastati raadiojaamades vähe, kuigi oli kriitikutelt positiivset vastukaja saanud. Ajakiri The Sydney Morning Herald kirjeldas seda fraasidega "romantiline meistriteos" (a romantic masterpiece) ja "pöördeline, eristuv töö" (pivotal, defining work). Seevastu Prantsusmaal ja Austraalias läks albumi müük väga hästi, USAs saavutas see 2002. aastal kuldplaadi staatuse ning 2006. aastal Austraalias oli seda müüdud rohkem kui kuuekordse plaatinaplaadi jagu.

Album sai tagasisidet ka artistidelt, nagu näiteks Led Zeppelin. Jimmy Page nimetas seda oma sajandi lemmikalbumiks. Brad Pitt avaldas: "Tema muusikas on mingisugune varjatud allvoolus, midagi, mida sa täpselt mõista ei saa. Nagu parimates filmides või parimas kunstis – seal on miski, mis pesitseb peidus, aga seal on ka tõde. Ja ma leian tema muusika täiesti kummitava olevat. See lihtsalt... see on lihtsalt mu naha all." Teised, kes Buckley muusikat mõjutanud olid, kiitsid teda samuti. Bob Dylan nimetas ta üheks sajandi parimaks laulukirjutajaks ning intervjuus The Village Voice’iga ütles David Bowie, et see album oleks üks kümnest, mille ta endaga asustamata saarele kaasa võtaks. "Grace" sai 2003. aastal ajakirja Rolling Stone edetabelis 500 Greatest Albums of All Time 303. koha.^[1]

Kontserditurneed

Buckley veetis järgmisel aastal palju aega oma albumit reklaamides. Esineti Austraalias, Suurbritannias, Euroopas ja Ameerikas. Kanada ja USA turnee algas 19. oktoobril 1994 ja kestis 18. detsembrini, mille järel oli plaanis uuesti üks Euroopa turnee teha, peamiselt reklaami eesmärgil. Jaanuaris toimusid esimesed kontserdid Jaapanis, kus oli valmis tehtud ka jaapanikeelne versioon laulust "Last Goodbye".

Ringirändamine jätkus aprillis. Suvel esineti mitmetel muusikafestivalidel, samuti anti kaks kontserti Pariisi kontserdisaalis Paris Olympia, mille tegi kuulsaks prantslanna Édith Piaf. Kuigi bändil oli aja jooksul olnud raskusi ka väiksemate kontserdisaalide täitmisega, siis sealsed kaks õhtut olid läbi müüdud.

Järgmine Buckley turnee "Mystery White Boy" kestis augustist septembrini, ära käidi Sydneys ja Melbourne’is, hiljem avaldati ka kontsertalbum "Mystery White Boy". Kui "Grace'i" oli Austraalias müüdud juba üle 35 000 eksemplari, otsustas Buckley turneed pikendada, naastes Austraaliasse järgmise aasta veebruaris.

Vahepeal tekkisid pinged ka bändiliikmete vahel. Viimast korda mängiti täies koosseisus 1. märtsil aastal 1996, misjärel otsustas trummar Matt Johnson lahkuda. Bändiliikme puudumise tõttu ei esinetud pea aasta aega, kuid Buckley hakkas siiski vaikselt taas lavadel käima, sedapuhku küll üksi.

1996. aasta detsembris andis ta varjunimede (nt Father Demo, Topless America, Martha & the Nicotines, Crit-Club) all kontserte kohvikutes Norteastis. Buckley kirjutas kord ka oma veebilehele, et igatseb anonüümsust, mis tal oli siis, kui ta kunagi kohvikutes ja baarides laulmas käis: "Mitte kaua aega tagasi oli mu elus aeg, kui võisin lihtsalt kohvikusse ilmuda ja teha, mida teen – muusikat. Õppides seda esitama, avastades, mida see mulle tähendab, nautides seda, kui ma publikut kas vihaseks ajan või nende meelt lahutan, publikut, kes mind ei tea. Ses situatsioonis on mul see hindamatu ja asendamatu luksus ebaõnnestuda, riskida, alistuda. Pingutasin väga palju, et selliseid asju kogeda. Armastasin seda ja siis igatsesin, kui see kadus. Kõik, mida teen, on selle taastamise jaoks."^[1]

Surm

1997. aasta 29. mai õhtul lendas Buckley bänd Memphisesse, et töötada stuudios uue materjali kallal. Buckley läks samal õhtul ujuma Wolf River Harborisse, lauldes Led Zeppelini laulu "Whole Lotta Love". Buckley oli varemgi selles jões ujumas käinud ja kaldal ootas teda tehnikamees Keith Foti. Too sättis parasjagu raadiot ja kitarri, kui vaatas vee poole ega näinud Buckleyt enam kusagil. Kuigi veel samal õhtul toimus suur otsing, lisaks ka järgneval hommikul, ei leitud teda kusagilt. Tema keha märkasid 4. juunil kaks kohalikku ühe jõelaeva lähedal ja tõid ta kaldale.

Lahkamine ei tuvastanud organismist ei alkoholi ega narkootikume ning leiti, et surm oli saabunud õnnetuse tõttu uppumise tagajärjel. Avalduses selgitati tema surma järgmiselt: "Jeff Buckley surm ei olnud salapärane, seotud narkootikumide, alkoholi ega enesetapuga. Meil on politseiraport, arsti lahkamisaruanne ja pealtnägija, kes tunnistab, et tegu oli juhusliku uppumisega ja et härra Buckley oli enne õnnetust heas meeleseisundis."^[1]

Viited

1. "Jeff Buckley".