Karl Peglau
From Wikipedia, the free encyclopedia
Karl Peglau (18. mai 1927 – 29. november 2009) oli Saksa liikluspsühholoog, kes mõtles 1961. aastal välja endisel Ida-Saksamaal kasutatud liiklussümbolid "valgusfoorimehikesed" (Ampelmännchen). Sümbolid kujutavad endast tinglikke inimesi punastel ja rohelistel jalakäijate valgusfooride tuledel.[1]
| Karl Peglau | |
|---|---|
| Sünniaeg |
18. mai 1927 Bad Muskau, Saksamaa |
| Surmaaeg |
29. november 2009 (82-aastaselt) Berliin, Saksamaa |
| Elukutse | liikluspsühholoog, insener |
Peglau soovis luua valgusfoori, mis oleks ühteaegu nii lastele meeldiv kui ka vanematele sakslastele hõlpsasti arusaadav.[1] Ta kujundas need kujud meelega loominguliste ja "armsatena".[1]
Valgusfoorimehikesed olid juba endises Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis armastatud sümbolid ja ühed vähesed endiselt Ida-Saksamaalt pärit sümbolitest, mis on populaarsed ka pärast raudse eesriide langemist. Peglau austajad on kasutanud mehikesi niinimetatud "ostalgia" (nostalgia Ida-Saksamaaga seotu vastu) sümbolina.[2]
1997. aastal proovis Saksamaa valitsus asendada riigi idaosas jätkuvalt foorides kasutusel olevad mehikesed riigi lääneosas kasutusel olevate üldlevinud kujunditega, kuid selle vastu algatatud kampaania "Päästke Ampelmännchen'id" abil õnnestus need endise Ida-Saksamaa aladel foorides säilitada.[2]
Noorus ja haridus
Karl Peglau sündis 1927. aastal Preisimaal, ajaloolisse Ülem-Lausitzi piirkonda jäävas Bad Muskau linnas.[3] Pärast Teise maailmasõja lõppu õppis Peglau Berliini Humboldti Ülikoolis inseneriteadust ja psühholoogiat.[4] Psühholoogiaõpingud lõpetas ta 1954. aastal, lisaks oli ta õppinud mitu semestrit ka matemaatikat ja füüsikat. Pärast õpinguid töötas ta kehakultuuri ja spordi riiklikus komitees, kus inspekteeris mitme spordiala riiklikke treenereid. 1957. aastal vahetas ta aga elukutset ning temast sai enam kui 30 aastaks juhtiv liikluspsühholoog.[5]
Isiklikku
Peglau oli abielus Hildegard Peglauga, neil oli kaks last.
Karl Peglau oli aktiivne tennisemängija. 1949. aastal asutas ta ülikooli juurde tenniseklubi, mis nime Humboldt TC all tegutseb tänapäevani. Ta tuli kahel korral tennises Ida-Saksamaa seeniorite meistriks ning töötas ka treenerina.[5]
1960. aastate alguse seisuga olid endisel Ida-Saksamaal valgusfoorid suuresti samasugused, nagu nad olid seda olnud juba 1930. aastatel.[4] Järjest suurenenud autode hulk ja liiklustihedus Ida-Saksamaal oli muutnud tänavad aina ohtlikumaks nii autojuhtidele kui ka jalakäijatele.[1] 1930. aastatest pärit valgusfoorid ei suutnud suurenenud liiklusega toime tulla ning see viis õnnetuste ja surmajuhtumite arvu järsu kasvuni.[4]
1960. aastate alguses paluti Ida-Berliini liikluskomisjonist, et Peglau looks linnas juhtuvate liiklusõnnetuste arvu vähendamiseks valgusfooridele uue kujunduse. Peglau jõudis järeldusele, et täiesti erinevaid märguandeid luues saaks paremini juhtida nii sõidukite kui jalakäijate liiklust.[4]
Hiljem nimetuse Ampelmännchen all tuntuks saanud klaasist inimfiguurid punase ja rohelise tule jaoks lõi Peglau 1961. aastal. Peglau kujundas mehikesed taotluslikult lihtsate ja selgepiirilistena, mis aitas suurendada nende populaarsust idasakslaste seas. Mehikesed olid muretus poosis, neil olid mütsid, "nöbininad" ja nad olid jässaka kehaehitusega. Peglau ise kirjeldas nende tunnusjooni kui võimet anda edasi "õdususe ja inimliku soojuse aurat".[4]
Disainides oli Peglau eesmärgiks teha mehikesed ka tõhusamad ja praktilisemad, kui seda olid eelmised 1930. aastatest pärit tuled.[4] Rohelise mehikese asend meenutab noolt ning oma väljasirutatud kätega sarnaneb punane mehike barrikaadiga.[3][4] Et valgusfoorimehikesed olid suured, oli neid ka rasketes ilmaoludes (udu, vihma või lumega) kerge märgata.[4]
Peglau loodud kujundus levis ka väljapoole Ida-Berliini ning 1980. aastateks olid need levinud üle kogu Ida-Saksamaa. Ampelmännchen'itest sai riigi popkultuuri oluline osa. Mõlemat valgusfooridelt tuttavat tegelast kasutati ka lastele mõeldud telesaadetes, kus õpetati liikluseeskirjade ja -ohutuse olulisust ning mida valmis rohkem kui 80 osa.[4]
Pärast Saksamaa taasühinemist 1990. aastal saadeti Peglau varasele pensionile. Samal ajal hakkasid Saksamaa võimud Peglau kuulsaid Ampelmännchen'eid tasapisi endises läänes kasutuses olnud saledamate kujukeste vastu välja vahetama. Saksa disainer Markus Heckhausen aga hakkas koguma võimude poolt välja vahetatud vanu kujundusi ning neist lampe ja moeaksessuaare tegema.[4]
1996. aastal võitis Heckhausen autoriõiguste kohtuasja seoses Peglau töödel põhinevate asjade müümise ja turustamisega. Seejärel asutas Heckhausen ettevõtte Ampelmann Ltd. ning palkas Peglau kujundama ettevõttele uusi Ampelmännchen'itel põhinevaid tooteid, millest on nüüdseks saanud ühed kõige populaarsemad suveniirid Berliinis.[4] Ajalehele Berliner Zeitung antud intervjuus on Heckhausen meenutanud, et Peglau käis kord nädalas firma stuudios, et mõelda välja uusi tooteid ja koos muu personaliga tööd teha.[3] Ta nentis ka, et Peglau meelest oli see ebatavaline, et tema ettevõte suutis luua tema liiklusohutusele suunatud idee põhjal selliseid tarbijatele suunatud tooteid.[4]
Peglau töötas pärast Berliini müüri langemist ja Saksamaa taasühinemist oma kujunduste kallal ligi 20 aastat. Juba tema eluajal olid tema loodud tegelased kasutusel juba rohkem kui 400 tootel. Kuid liikluspsühholoogi ja insenerina oli ta ka muude liiklusohutusega seotud plaanide ja arutelude algataja: näiteks pani ta ette, et valgusfoori punane, kollane ja roheline tuli oleksid igaüks eriomase kujuga.[4]
Veel paarkümmend aastat pärast Saksamaade taasühinemist leidus Ampelmännchen'itega foore endise Ida-Saksamaa kõrvalmaanteedel ja ristmikel. Peglau sümbolid on kasutusele võtnud ka mõned endise Lääne-Saksamaa linnad.[4]
Karl Peglau suri pärast pikka haigust 82-aastaselt 2009. aasta 29. novembril Berliinis.[3][4]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
