Karbiidid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Karbiidid on süsiniku ühendid metallide ja mõnede mittemetallidega, mille elektronegatiivsus on väiksem kui süsinikul (C). Karbiidid liigitatakse vastavalt keemilise sideme tüübile järgmiselt:[1]
- metallilised (ioonilised-kovalentsed) karbiidid – karbiidid, mis moodustuvad elementidega titaan (Ti), vanaadium (V), kroom (Cr), tsirkoonium (Zr), nioobium (Nb), molübdeen (Mo), hafnium (Hf), tantaal (Ta), volfram (W)
- kovalentsed karbiidid – karbiidid, mis moodustuvad elementidega boor (B) ja räni (Si)
- siirdemetallide karbiidid – karbiidid, mis moodustuvad VII ja VIII rühma siirdemetallidega
- soolataolised (ioonilised) karbiidid – karbiidid, mis moodustuvad I, II ja III rühma elementidega
Näidetena võib välja tuua soolataolise kaltsiumkarbiidi (CaC2), kovalentse ränikarbiidi (SiC), metallilise volframkarbiidi (WC), mida tihti kutsutakse tööstuses lihtsalt karbiidiks, ja siirdemetallilise tsementiidi (Fe3C).[2]
Metallilisi ja kovalentseid karbiide nimetatakse ingliskeelses kirjanduses tihti kui refractory carbides ehk rasksulavad karbiidid. Rasksulavad on materjalid, mille sulamistemperatuur on kõrgem kui 1800 °C ja mis on keemiliselt stabiilsed.
Karbiide kasutatakse põhilistes tööstuslikes rakendustes, kuna nad on kulumiskindlad, kuumuskindlad (kõrge sulamistemperatuuriga) ja kõrgetel temperatuuridel keemiliselt stabiilsed.