Kärbselised

Kärbselised (Brachycera) on kahetiivaliste alamselts, kuhu kuuluvad Eestis 76 sugukonna esindajad. See rühm on väga vormirikas. Paljud on väiksed, vaevalt 2-3 millimeetrit pikad, näiteks küürkärblased, kõdukärblased, kaevandikärblased. Vähem on suuri vorme, näiteks veiseparm ja küttkärbes - mõlemad on kuni 2,8 sentimeetrit pikad. Osa liike, eriti sugukondadest sirelased ja herilkärblased meenutavad herilasi või mesilasi. Osa kärbeste vastsed on koduloomade siseparasiidid (näiteks veise-nahakiin). Osa kärbeste vastsed on taimetoidulised (kapsakärbes, sibulakärbes, peedikärbes.) Osa kärbeste vastseid elavad laguainetes, ka sõnnikus (harilik roojakärbes) Paljude tiivad liiguvad väga kiiresti, toakärbsel 330 korda sekundis.

See artikkel räägib kärbselistest; sõna "kärbes" teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kärbes (täpsustus); Brachycera on ka tirtsuliste sünonüüm.

---

Kärbselised
Kärbes
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Kahetiivalised Diptera
Alamselts	Kärbselised Brachycera

Porikärbse pea

Kärbse suu

Paljunemine

Palja silmaga on isastel ja emastel kärbestel vahet enamasti raske teha, aga mikroskoobi all on see tavaliselt võimalik. Vahet tehakse genitaalide järgi.

Mõnedel liikidel on pulmalend ja teistel mitte. Eriti huvitav ja keerukas on surukärblaste pulmalend. Enne seda püüab isane mõne väikese putuka, et seda pulmalennu ajal emasele pakkuda. Vastutasuks pulmakingi eest saab emasega paaruda, ühtlasi päästab ta ka oma elu, sest pulmakingi puudumisel võib agressiivselt meelestatud emane isase enda ära süüa.

Kärbseliste sigimiskäitumine ja areng on mitmekesine. Mõned liigid on väga viljakad ja kiire elutsükliga, teised mitte. Näiteks üks emane äädikakärbes võib muneda kuni 500 muna. Areng valmikuni kestab 25° juures 8–10 päeva. Väga viljakas ja kiire arengutsükliga on ka harilik toakärbes. Tema eelistab muneda sõnnikule, kuid ka mujale, kus on vastsete arenguks sobivad tingimused. Munad on umbes ühe millimeetri pikkused, valged. Ühte kohta muneb ta kuni 150 muna.

Toitumine

Vahet tuleb teha vastsete ja valmikute toidulaual. Näiteks parmu vastsed elavad vees, toituvad lagunevatest taimejäänustest või väikestest putukatest ja ussidest. Ka mitte kõik valmikud ei ole verejanulised. Verd imevad ainult emased parmud, kes vajavad seda munade tootmiseks, isased saavad aga söönuks ka õite nektarist.

Niisuguseid kärbselisi, kes inimesi otseselt häirivad: imevad verd, ronivad prügikastides, munevad toidule jne, on umbes saja liigi ringis. Liike, kellega me iga päev kokku puutume, neid sageli seejuures tähele panemata, on palju rohkem.

Paljud kärbselised on õite külastajad ja tolmeldajad. On kärbseid, kes toituvad seentest või taimeosadest: viljadest, lehtedest, vartest, juurtest, nektarist, õietolmust, taimejäänustest. Inimese ja loomade välisparasiidid on peamiselt parmlased (33 liiki), raudkärblased (7 liiki), nende hulgas põdrakärbes, hobuse-raudkärbes. Parmude kõrval imevad inimeste ja eriti koduloomade verd veel pistekärbsed sugukonnast päriskärblased (Muscidae).

Kärbseliste sugukonnad

• Parmlased (Tabanidae)
• Röövkärblased (Asilidae)
• Kägukärblased (Bombyliidae)
• Surukärblased (Empididae)
• Kurvitskärblased (Rhagionidae)
• Küürkärblased (Phoridae)
• Sirelased (Syrphidae)
• Sookärblased (Ephydridae)
• Herilkärblased (Conopidae)
• Viljakärblased (Chloropidae)
• Kaevandikärblased (Agromysidae)
• Päriskärblased (Muscidae)
• Kõdukärblased (Drosophilidae)
• Laibakärblased (Sarcophagidae)
• Nahakiinlased (Hypodermatidae)
• Maokiinlased (Gasterophilidae)
• Ninakiinlased (Oestridae)
• Vastsekiinlased (Tachinidae)
• Ogakärblased (Stratiomyidae)
• Raudkärblased (Hippoboscidae)
• Täikärblased (Braulidae)
• Nahkhiirekärblased (Nycteribiidae)
• Seenekärblased (Platypezidae)