Hispaania maalikunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Joaquín Sorolla y Bastida (27. veebruar 1863 Valencia, Hispaania – 10. august 1923 Cercedilla, Hispaania) oli Hispaania maalikunstnik. Oma eluajal oli ta üks tuntumaid Hispaania päritolu kunstnikke, keda tänu meisterlikule valguse kujutamisele hüüti ka Hispaania impressionistiks.
.png)
| Joaquín Sorolla | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Joaquín Sorolla y Bastida |
| Sündinud |
27. veebruar 1863 Valencia, Hispaania |
| Surnud |
10. august 1923 Cercedilla, Hispaania |
| Rahvus | hispaanlane |
| Tegevusala | maalikunst, graafika |
| Kunstivool | impressionism, realism |
| Tuntud teoseid |
"Nägemus Hispaaniast" (1911–1919), "Kurb pärand" (1899), "Valge orjaäri" (1895) |
Joaquín Sorolla sündis 27. veebruaril 1863 Valencias kalurite piirkonnas käsitöölise Joaquín Sorolla Gascóni ja ta abikaasa María Concepción Bastide Prati esimese lapsena.[1] 1865. aastal surid ta vanemad arvatavasti koolerasse ning ta jäi koos oma aasta noorema õe Conchaga emapoolse tädi ja tolle abikaasa kasvatada.[1][2]
Sorolla kasuisa oli lukksepp ning ta üritas seda ametit ka Sorollale õpetada, kuid poiss huvitus juba varases eas rohkem joonistamisest.[1] 1876. aastal suunati Sorolla tema keskkooli direktori soovitusel skulptor Cayetano Capuzi juhtimisel Valenciasse Escuela de Artesanose kooli õhtustesse kunstitundidesse end täiendama.[1][3] Kaks aastat hiljem astus Sorolla Valencia Escuela Superior de Bellas Artese kõrgkooli.[1] Samas koolis õppis ka toonase tuntud fotograafi Antonio García poeg, kelle tutvuse kaudu töötas Sorolla õpingute kõrvalt García stuudios fotosid ilmutades, mille vastutasuks sai ta maalimiseks kasutada García pööningut.[1][2] Lisaks tutvus Sorolla fotograafi tütre Clotilde García del Castilloga, kellega ta pikaajalist suhet alustas.[2]
1881. aastal lõpetas Sorolla õpingud. Ta tutvus Itaaliast naasnud kunstniku Ignacio Pinazoga ning võttis eeskuju tolle värvilaikudega valguse kujutamise meetodist.[1] Lisaks reisis ta Madridi, et esitada rahvuslikule kunstinäitusele kolm Valencias maalitud meremaali, kuid need ei pälvinud erilist tähelepanu.[1][4] Madridis külastas Sorolla Prado muuseumi, kuhu ta ka kaks aastat hiljem naasis, et lähemalt uurida Diego Velàzqueze, Jusepe de Ribera ja El Greco teoseid.[4]
1884. aastal esitas Sorolla Madridi akadeemilisele näitusele Madridis toimunud 1808. aasta 2. mai ülestõusu kujutava maali "Monteleóni laskemoonalao kaitsmine" (La Defensa del parque de artillería de Monteleón), mida autasustati teise klassi medaliga.[4] Sorolla olevat seda maalinud härjavõitluse areeni juures, süüdates endale vaatlemiseks ilutulestiku, et võimalikult täpselt kahurituld kujutada.[4]
Samal aastal korraldas Valencia provintsi nõukogu maalikonkursi "1808. aasta vabadussõda", mille auhinnaks oli stipendium Roomas.[1] Sorolla esitas konkursile maali, mis kujutas hispaania rahvuskangelast Vicente Doménechi, kelle üleskutse oli Valencias vallandanud hispaanlaste mässu Napoleoni võimu vastu.[1] Žürii võttis teose hästi vastu, Sorolla pälvis stipendiumi ning kolis 1885. aastal Roomasse.[1]
Joaquín Sorolla tutvus Roomas õppides klassitsistliku ja renessansskunstiga, külastas tuntud muuseume ja sai tuttavaks teiste kunstnikega. Roomas veedetud aastate jooksul arendas ta välja endale omase stiili ja tehnika. Sorolla esimesed tööd pälvisid siiski akadeemias kriitikat, sest leiti, et antiigi eeskuju järgimise asemel oli ta visandite loomise ainest ammutanud igapäevaelust.[4]
Sorolla tutvus Roomas Pedro Gil de Moreno Moraga, pankurite perekonnast pärit ettevõtja ja harrastusmaalikunstnikuga,[4] ning neist said head sõbrad. Sorolla ja Mora reisisid juba esimesel semestril koos Pariisi tutvuma impressionismiga. Sorollale jätsid sügava mulje prantsuse kunstniku Jules Bastien-Lepage’i realistlikud ja sotsiaalkriitilised tööd.[1] Ta tutvus ka Saksa realisti Adolph Menzeli loominguga ning on arvatud, et tolle värvide ja valguse kujutamise viis võis Sorollale edaspidi eeskujuks olla.[1][3]
Naasnud Itaaliasse, võttis Sorolla kasutusele endale omase hoogsa, pikliku pintslilöögi.[1] 1887. aasta Madridi rahvuslikul näitusel eksponeeriti Sorolla maali "Kristuse matmine" (El entierro de Cristo), mille eest sai ta karmi kriitika osaliseks.[1][4] Leiti, et ta oli suuremat rõhku pannud aovalguse kujutamisele kui religioossele dramaatilisusele.[1][4] Raevunud Sorolla hävitas maali ning sellest on säilinud vaid üks visand ja neli fragmenti, mis leiti 1979. aastal Sorolla majamuuseumi keldrist.[1]
1888. aasta septembris naasis Sorolla Hispaaniasse ja abiellus Clotilde García del Castilloga.[1] Nad elasid 1889. aastani Itaalias Assisi linnas, kus ta lõpetas oma õpingud, millele oli vahepeal aasta jagu pikendust antud.[1] 1890. aastal sündis nende esimene laps María ning paar kolis Madridi, et laiendada Sorolla võimalusi kunstnikuna raha teenida.[1] 1892. aastal sündis poeg Joaquín ja 1895 tütar Elena.
Tollases Hispaanias keskendus kohalik maitse peamiselt ajalooteemalistele maalidele, mistõttu pööras Sorolla pilgu oma uue tuttava, kirjanik Benito Pérez Galdóse eeskujul Euroopa poole.[4] Järgmise kümmekonna aasta jooksul eksponeeris ta oma teoseid peamiselt Prantsusmaal, kuid ka teistes riikides korraldatud näitustel, kus tema sotsiaalkriitilised taiesed arvukalt auhindu võitsid.[4]
Samal ajal soovitas Sorolla sõber ja kolleeg Aureliano de Beruete tal hakata maalima kohaliku kõrgklassi esindajate portreid.[1] Sorolla võttis teda kuulda ning suurendas märkimisväärselt oma sissetulekuid.[1] Tema maalitud portreed said 20. sajandi esimestel aastatel Madridis väga menukaks ning neid tellisid kõrged poliitikud ja finantsmaailma esindajad, teiste hulgas kuninglik perekond.[1] Lisaks tellis Ameerika Hispaania selts oma New Yorgi raamatukogu sisustamiseks Sorolla käest portreede seeria tuntud ja tähtsatest hispaanlastest.[1]
Kasvava menu lainel reisis Sorolla Euroopas ning tema teoseid eksponeeriti nii Euroopas kui ka Ameerikas.[3] Aastatel 1902–1905 veetis Sorolla kolm suve Valencia lähedal Xàbia provintsis, kus tema maalide peamiseks temaatikaks sai rand ning seda külastavad ja seal mängivad naised ja lapsed.[1][4] Lisaks hakkas ta üha rohkem huvituma õhu ja valguse kujutamisest.[4]
1909. aastal korraldas Ameerika Hispaania Seltsi asutaja Archer Milton Huntington Sorolla isikunäituse New Yorgis.[4] Väljapanek osutus üliedukaks, seda külastas üle 160 000 inimese[4] ning välja pandud 356 maalist müüdi 195. Kuue Ameerikas veedetud kuu jooksul maalis Sorolla ka tolleaegse USA presidendi William Howard Tafti portree.[3][4]
1911. aastal tellis Huntington Sorollalt 14 tahvelmaalist koosneva seeria, et anda pidulik ülevaade Hispaania provintsidest ja kultuurist.[1] Sellest kujunes Sorolla elu suurim tellimus, millega ta töötas järgmised kaheksa aastat.[1]
1920. aasta 20. juunil sai Sorolla oma aias maalides insuldi, mille tagajärjel jäi ta vasak kehapool halvatuks.[1][2][3] 1923. aasta 10. augustil ta suri.[2] Tema mälestuseks korraldati rahvuskangelase matuste mõõtu matused. Sorolla surnukeha saadeti Madridist tema kodulinna Valenicasse, kuhu olid teda ära saatma kogunenud tuhanded inimesed ning kuhu ta ka maeti.[2]
Pärast Sorolla surma pärandas ta lesk paljud ta maalid Hispaania riigile. Need koondati hiljem koguks, mille eksponeerimiseks avati Madridis 1932. aastal Sorolla majamuuseum Museo Sorolla.
Joaquín Sorolla on tuntud õhu ja valguse meisterliku kujutamise poolest, mistõttu on tema teoste taotlust samastatud impressionistide omaga ning hakatud teda hüüdma Hispaania impressionistiks. Sellest hoolimata on teada, et Sorollale endale prantsuse impressionistide teosed ei meeldinud, ta pidas Renoiri ja tema kaasaegseid "hulludeks" ja "laiskadeks" ning nentis, kui õnnelik ta on, et hispaania kunstnikud sellisest liikumisest kõrvale jäävad.[4]
Sorolla teosed mõjuvad tänu hoogsale pintslilöögile erakordselt dünaamilisena. Ta eelistas maalida vabas õhus ning tänu erakordsele visuaalsele mälule oli võimeline lõuendil taaslooma üksikuid hetki, justkui filmikaadreid.[3] Kohati pastoosne, kuid erk ja Hispaania olustikule omaselt soe värvigamma muudavad tema ranna- ja aiastseenid tõetruuks ja efektseks.
Sotsiaalkriitiliste teemade kõrval kujunesid tema meelisteemadeks Valencia rannad, päikesepaistelised aiad ja ta pere. Sorolla oli erakordselt töökas kunstnik: tema loomingust on säilinud ligi 3000 maali ning 20 000 joonistust ja visandit.[3]
Joaquín Sorolla 1899. aastal maalitud suuremõõtmeline teos "Kurb pärand" (¡Triste herencia!) tähistab tema loomingus üht läbimurdepunkti. Selle maaliga pälvis ta 1900. aasta Pariisi näitusel peaauhinna ja aumedali ning 1901. aastal Madridi rahvuslikul näitusel aumedali.
Maal kujutab rühma invaliidistunud lapsi munga juhendamisel suplemas Valencia lähedal Malvarrosas. Kunstnik on maali loomise kohta rääkinud: "Visandasin Valencias ühel hommikul parajasti kohalikke kalamehi, kui märkasin äkki taamal, otse merekaldal, hulka alasti lapsi koos ühe mungaga. Need lapsed olid pärit San Juan de Diose haiglast, hüljatud, pimedad, vigased ja kõhetud. Muidugi läks selline trööstitu vaatepilt mulle südamesse. Ma jõudsin kiiresti kokkuleppele haigla juhiga, et selle pildi kallal tööle hakata."
Sorolla tegi maali ettevalmistamiseks mitu õlivärvivisandit, mida iseloomustavad hoogsad erksad värvid ja valgusküllus. Kaks neist kinkis Sorolla Ameerika kunstnikele John Singer Sargentile ja William Merritt Chase’ile.[5] Lõpliku maali mõõtmetega 210 × 285 cm viimistles kunstnik detailideni. Pärast maali valmimist ei naasnud ta enam sellise tundlikkusega sotsiaaltemaatika juurde.[6]
Ameerika Hispaania seltsi asutaja Archer Milton Huntington tellis Joaquín Sorollalt 1911. aastal tahvelmaalide seeria, mis kandis algselt pealkirja "Hispaania provintsid" (Las Regiones de España), kuid hiljem "Nägemus Hispaaniast" (Visión de España). Maalid olid mõeldud sisustama New Yorgis üht Ameerika Hispaania Seltsi ruumi. Neil pidi kujutatama Hispaania eri piirkondade inimesi kohalikes rahvarõivastes.[7]
Tellimuse täitmiseks reisis Sorolla kaheksa aastat Hispaanias ringi, otsides sobilikke modelle ja temaatikat.[7] Kuigi maalid olid suuremõõtmelised, maalis ta neid kohapeal ja pea eranditult vabas õhus. Sorolla lõpetas seeria viimase, 14. maali "Ayamonte" 1919. aasta juulis, kuid suri enne maalide ülespanekut 1926. aastal.[7]
Nn Sorolla tuba avati seltsi ruumides 1926. aastal. 2008. aastal ruumi remonditi ning maale näidati esimest korda Hispaanias. 2010. aastast on tuba taas avalikkusele avatud.[8]
Joaquín Sorolla on üks Hispaania edukamaid ja tähtsamaid maalikunstnikke. Tema vabast ja dünaamilisest stiilist on eeskuju võtnud sellised kunstnikud nagu Manuel Benedito, Antonio Fillol, Salvador Tuset, José Benlliure Ortiz ja José Pinazo Martínez.[9] Lisaks avaldas Sorolla esteetika mõju ta tütardele Maríale ja Elenale, kes tegelesid samuti kunstiga.[9] Tema looming on mõjutanud ka María abikaasat, maalikunstnik [[Francisco Pons Arnau]d.[9]
20. sajandi keskpaigas kasutusele võetud terminit "luminism", mida kasutatakse iseloomustamaks maalikunsti, kus on eriline rõhk valguse kujutamisel, on samastatud terminiga "sorollism".[1]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
