Hispaania renessansiajastu maalikunstnik, skulptor ja arhitekt From Wikipedia, the free encyclopedia
El Greco (1541 Kreeta – 7. aprill 1614 Toledo) oli Hispaania renessansiajastu maalikunstnik, skulptor ja arhitekt. Teda tunti hüüdnime "El Greco" ('kreeklane')[1] järgi, mis viitas tema Kreeka päritolule. Maalidele kirjutas ta oma pärisnime kreeka keeles (Δομήνικος Θεοτοκόπουλος; Doménikos Theotokópoulos).
 |
See artikkel räägib Hispaania kunstnikust; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge El Greco (täpsustus). |
| El Greco | |
|---|---|
 El Greco autoportree | |
| Sünninimi | Doménikos Theotokópoulos |
| Sündinud |
1541 Kreeta, Veneetsia vabariik |
| Surnud |
7. aprill 1614 Toledo, Hispaania |
| Rahvus | kreeklane |
| Tegevusala | maal, skulptuur ja arhitektuur |
| Kunstivool | manerism |
| Tuntud teoseid |
"Kristuse lahtiriietamine", 1577–1579 "Krahv Orgazi haudapanek", u 1586–1588 "Toledo vaade", u 1596–1600 "Viienda pitseri avamine", (1608–1614) "Püha Martin ja kerjus", 1597–1599 "Püha perekond", 1595 |
El Greco sündis Kreetal, mis oli sel ajal Veneetsia vabariigi osa ning ikoonimaalijate "Kreeta koolkonna" keskus. 26-aastaselt Veneetsiasse elama asudes oli ta juba meister oma erialal.[2] 1570. aastal kolis ta Rooma, kus avas töökoja. Itaalias viibimise ajal lisandusid El Greco stiili manerismi ja Itaalia renessansi elemendid. Aastal 1577 asus ta elama Hispaaniasse Toledosse, kus elas ja töötas kuni surmani. Toledos valmisid El Greco suuremad tellimustööd ning tuntumad maalid.
El Greco dramaatiline ja ekspressionistlik stiil tekitas tema kaasaegsetes nõutust, kuid 20. sajandil hakati tema kunsti kõrgelt hindama. El Greco stiili peetakse nii ekspressionismi kui ka kubismi eelkäijaks. Tema isik ning teosed on olnud inspiratsiooniallikaks luuletajatele ja kirjanikele, teiste seas Rainer Maria Rilkele ja Níkos Kazantzákisele. Tänapäeva uurijad on El Grecot nimetanud nii omapäraseks kunstnikuks, et teda ei saa paigutada ühessegi tavapärasesse kunstikoolkonda.[3] Ta on tuntud eelkõige oma looklevate väljavenitatud kehade ja sageli fantastilise värvikasutuse poolest, mille puhul Bütsantsi koolkonna traditsioonid on ühendatud klassikalise läänele omase maalistiiliga.[4]
El Greco sündis 1541. aastal kas Fodele või Candia (tänapäeval Irákleio Kreetal) külas. Ta pärines jõukast linnaperekonnast, kes oli tõenäoliselt pärast Veneetsia vabariigis aastatel 1526–1528 toimunud ülestõusu Chaniást Candiasse saadetud.[5] El Greco isa Geórgios Theotokópoulos (suri 1556) oli kaupmees ja maksukoguja. Tema emast ega esimesest abikaasast ei ole midagi teada.[6] El Greco vanem vend Manoússos Theotokópoulos (1531 – 13. detsember 1604) oli jõukas kaupmees ning veetis oma elu viimased aastad (1603–1604) El Greco Toledo kodus.[7]
Noore El Greco jaoks oli loomulik alustada karjääri Veneetsias, sest Kreeta oli Veneetsia vabariigi võimu all. El Greco elust Itaalias on vähe teada.
Aastal 1570 kolis El Greco Veneetsiast Rooma. Ei ole teada, kui kaua ta Roomas viibis; ta võis naasta Veneetsiasse aastatel 1575–1576, veel enne kui ta Hispaaniasse kolis.[8] Roomas võeti ta Giulio Clovio soovitusel vastu külalisena Palazzo Farneses, mille kardinal Alessandro Farnese oli muutnud kunsti- ja vaimukeskuseks. Seal puutus ta kokku linna intellektuaalse eliidiga, sealhulgas Rooma õpetlase Fulvio Orsiniga, kelle kogusse kuulus hiljem El Greco seitse maali (sealhulgas "Vaade Siinai mäele" ja "Clovio portree").[9]
Erinevalt teistest Veneetsiasse kolinud Kreeta kunstnikest muutis El Greco oluliselt oma stiili ning püüdis teistest eristuda, leiutades uue ja ebatavalise tõlgenduse religioossetest teemadest.[10] Tema Itaalias maalitud teosed olid mõjutatud selle perioodi Veneetsia renessansist – vilkad väljavenitatud kujud, mis meenutasid Tintorettot, ning värviline raamistik, mis seob teda Tizianiga. Kui El Greco elas veel Roomas, külastas teda ühel suvepäeval Clovio. El Greco istus pimendatud toas, sest pimedus edendas tema mõttetööd paremini kui päevavalgus, mis segas tema "sisemist valgust".[11] Roomas viibimise ajal ilmusid tema teostesse vägivalla elemendid, perspektiivi jõulisem kasutamine ning korduvalt keerlevad ja väänlevad kujud ning raevukad liigutused.
Kui El Greco Rooma elama asus, olid Michelangelo ja Raffael juba surnud, kuid nende eeskuju noortele maalikunstnikele oli tugev ning isegi valdav. El Greco otsustas jätta endast Rooma märgi maha ning kaitsta oma kunstilisi vaateid, ideesid ja stiili.[12] Tema kiituse pälvisid Antonio da Correggio ja Parmigianino[13], kuid tal ei olnud aukartust Michelangelo "Viimse kohtupäeva" ees (Sixtuse kabelis); ta tegi paavst Pius V-le ettepaneku, et maalib kogu maali üle, et see vastaks uuele ja rangemale katoliiklikule mõtteviisile.[14] Kui temalt küsiti hiljem arvamust Michelangelo kohta, vastas El Greco, et "ta oli hea mees, kuid maalida ta ei osanud".[15] Nii olemegi silmitsi teatud paradoksiga: El Greco olevat Michelangelosse kehvasti suhtunud ning teda isegi laitnud, kuid ei suutnud ise tema mõjutustele vastu seista.[16] Michelangelo mõjutusi võib leida hilisemates El Greco teostes, nagu näiteks "Püha liiga allegooria".[17] Maalides ühes oma teoses Michelangelo, Tiziani, Clovio ja eeldatavalt Raffaeli portreesid, ei väljendanud El Greco mitte üksnes oma tänulikkust, vaid soovis nendega ka võistelda. El Greco kommentaaridest nähtub, et El Greco pidas Tiziani, Michelangelot ja Raffaeli jäljendamist väärt eeskujudeks.
Omapäraste kunstiliste vaadete (näiteks Michelangelo tehnika laitmine) ja iseloomu tõttu kogus El Greco Roomas üsna peagi vaenlasi. Arhitekt ja kirjanik Pirro Ligorio kutsus teda "rumalaks välismaalaseks" ning hiljuti avastatud arhiivimaterjalid paljastavad löömingu Farnesega, kes käskis noorel kunstnikul oma paleest lahkuda.[18] 6. juulil 1572 esitas El Greco selle kohta ametliku kaebuse. Mõni kuu hiljem, 18. septembril 1572, maksis El Greco oma maksud Püha Luuka gildile Roomas.[19] Sama aasta lõpus avas El Greco oma töökoja ning palkas abilisteks kunstnikud Lattanzio Bonastri de Lucignano ja Francisco Preboste.
Aastal 1577 rändas El Greco Madridi, seejärel Toledosse, kus valmisid tema täiseas loodud tööd.[20] Sel ajal oli Toledo suure asustustihedusega Hispaania religioonipealinn, millel oli "hiilgav minevik, jõukas olevik ja ebakindel tulevik".[21] Roomas oli El Greco teeninud ära mõnede intellektuaalide austuse, kuid pidi vastu võtma ka mõningate kunstikriitikute vaenulikkuse.[22] 1570. aastatel oli hiiglaslik klooster-palee El Escorial alles ehitusjärgus ning Hispaania kuningal Philip II oli raskusi leidmaks hoone kaunistamiseks suurte maalidega häid kunstnikke. Titian oli surnud ning Tintoretto, Veronese ja Anthonis Mor keeldusid kõik Hispaaniasse tulemast. Philip pidi lootma Juan Fernándes de Navarrete väiksemale andekusele, kelle gravedad y decoro ("tõsiduse ja väärikuse") kuningas heaks kiitis. Kuid ta oli just 1579. aastal surnud; see hetk oleks pidanud El Greco jaoks olema ideaalne.[23] Clovio ja Orsini kaudu kohtus El Greco hispaania humanisti ja Philipi agendi Benito Arias Montanoni, vaimuliku Pedro Chacóni ja Toledo katedraali dekaani Diego de Castilla poja Luis de Castillaga.[24] Tänu El Greco sõprusele Castillaga sai kunstnik oma esimesed suured tellimused Toledos. Ta saabus Toledosse juulis 1577 ning allkirjastas lepingud mitmete maalide teostamiseks, mis pidid kaunistama Silose Saint Dominici kloostrit Tolidos. Siis valmis ka tema kuulsamaid teoseid "El Espolio" ("Kristuse lahtiriietamine")[25] Septembriks 1579 oli El Greco maalinud Santo Domingo jaoks üheksa maali, kaasa arvatud "Püha kolmainsus" ja "Neitsi ülestõusmine". Need teosed said kunstniku maine aluseks Toledos.
El Greco ei plaaninud Toledosse elama jääda, kuna ta soovis saavutada Philipi soosingut ning jätta tema õukonda märk maha.[26] Ta suutis tõepoolest saada monarhilt kaks suurt tellimustööd: "Püha liiga allegooria" ja "Saint Maurice'i märterlus". Kuid kuningale need teosed ei meeldinud ning Saint Maurice'i altarimaal paigutati kapiitlisaali, mitte kabelisse nagu algselt oli plaanitud. El Grecole ta rohkem tellimustöid ei andnud.[27] Kuninga rahulolematuse põhjused on ebaselged. Mõned uurijad arvavad, et Philipile ei meeldinud kaasaegsete inimeste paigutamine religioossetesse stseenidesse; teised arvavad, et El Greco teosed rikkusid vastureformatsiooni põhireeglit, mis ütleb, et maalil on sisu stiilist olulisem.[28] Philip pööras enda tellitud kunstiteostele isiklikku tähelepanu ja tal oli väga kindel maitse. Philipi järgmine katsetus Federico Zuccariga oli veelgi vähem edukas.[29] Igatahes lõpetas Philipi rahulolematus El Greco igasugused võimalikud lootused kuninglikule eestkostele.
Kuninga soosinguta pidi El Greco Toledosse jääma, kus teda 1577. aastal suurepärase kunstnikuna vastu võeti.[30] 17. sajandi jutlustaja ja poeet Hortensio Félix Paravicino on öelnud: "Kreeta andis talle elu ning maalikunstniku ametioskused, Toledo aga parema kodumaa kus ta läbi Surma hakkas saavutama igavest elu."[31] 1585. aastal olevat ta palganud abiliseks Francisco Preboste ning asutanud töökoja kus loodi nii altari raamistikke ja kujusid kui ka maale.[32] 12. märtsil 1586 sai ta töötasu oma praeguseks tuntuima teose, “Krahv Orgazi matmine", eest.[33] El Greco jaoks olid aastad 1597–1607 väga intensiivsed. Sel ajal sai ta mitmed suured tellimused ning tema töökojas loodi mitmetele religioossetele institutsioonidele pildilisi ja skulpturaalseid ansambleid. Selle perioodi suuremad teosed olid Toledo San José kabeli kolm altarit (1597–1599); kolm maali (1596–1600) Colegio de Doña María de Aragonile Madridis ning peaaltar, neli külgaltarit ja maal "St. Ildefonso" (1603–1605) de la Caridad Haigla (Halastuse haigla) kabelile Illescases.
1607–1608 sattus El Greco töötasu teemadel pikaajalisse juriidilisse vaidlusse Halastuse haigla juhtidega; see ja muud õiguslikud lahkarvamused olid põhjuseks tema majanduslikule kitsikusele elu lõpuaastatel.[34] 1608. aastal sai ta oma viimase suurema töötasu Toledo Ristija Johannese Haiglalt.
Toledost sai El Grecole kodu. Säilinud lepingutes mainitakse teda alates 1585. aastast kui üürnikku Marquis de Villenale kuuluvas kompleksis, mis koosnes kolmest korterist ja 24 toast.[35] Just nendes korterites, kus asusid ka tema töökojad, veetis ta oma ülejäänud elu maalides ja õppides. Tema elustiil oli küllaltki märkimisväärne – mõnikord tellis ta endale õhtusöögi kõrvale meeleolu looma muusikud. See, kas ta elas oma hispaanlannast kaaslase Jerónima de Las Cuevasega, kellega ta tõenäoliselt ei abiellunud, ei ole kinnitust leidnud. Naine oli tema ainsa poja Jorge Manueli (sündinud 1578) ema. Pojast sai samuti maalikunstnik, kes abistas oma isa ning jätkas tema kompositsioonide kordamist ka aastaid pärast stuudio pärimist. 1604. aastal sündis Jorge Manueli ja Alfonsa de los Moralesi poeg ja El Greco lapselaps Gabriel, kelle ristis Toledo valitseja ja kunstniku isiklik sõber Gregorio Angulo.
Tavera haiglale tellimustöö tegemise ajal jäi El Greco raskelt haigeks ja kuu hiljem, 7. aprillil 1614 suri ta 73-aastaselt. Mõni päev enne, 31. märtsil, andis ta oma pojale volituse oma testamendi loomiseks, tunnistajateks olid kaks kunstniku kreeklasest sõpra (El Greco ei kaotanud kunagi sidet oma kreeka juurtega).[36] Ta maeti Santo Domingo el Antigua kirikusse.[37]
El Greco stiili põhialuseks oli intuitsiooni ja fantaasia ülimuslikkus loomingu subjektiivsuse üle. El Greco heitis kõrvale klassitsistlikud kriteeriumid nagu proportsioon ja mõõtmed. Ta uskus, et graatsia on kunsti ülim eesmärk, kuid maalikunstnik saavutab graatsia vaid siis, kui ta suudab keerukamaidki probleeme ilmse kergusega lahendada.
El Greco pidas värve kõige olulisemaks ja taltsutamatumaks elemendiks maalikunstis ning kuulutas, et värvid on vormist ülimad. Maalikunstnik ja teoreetik Francisco Pacheco, kes külastas El Grecot 1611. aastal kirjutas, et kunstnikule meeldisid "jämedakoelised ja segamata värvide laigud, mis olid tõendiks tema käteosavusest".[38]
Esimesena seostas El Greco kunsti manerismi ja antinaturalismiga kunstiajaloolane Max Dvořák.[39] Tänapäeva uurijad peavad El Grecot "tüüpiliseks maneristiks" ning peavad eeskujudeks renessansi neoplatonismi.[40] Nicholas Penny arvab, et "Hispaanias lõi El Greco oma isikliku stiili."[41]
Oma täiskasvanuea teostes demonstreeris El Greco talle omast kalduvust rohkem dramatiseerida kui kirjeldada. Tugevad emotsioonid kanduvad maalilt üle otse vaatajatele. Pacheco arvates oli El Greco häiriv, vägivaldne ja kohati näiliselt hoolimatult loodud stiil õpitud meetod loomaks stiili vabadust. Eelistades maalida eriti pikki ja saledaid figuure ja väljavenitatud kompositsioone mis teenisid nii ilmekuse kui ka esteetilisi eesmärke, jõudis ta loodusseaduste ignoreerimiseni ning venitas nii veelgi oma kompositsioone pikemaks, eriti kui need olid mõeldud altarimaalideks.[42] Inimkeha anatoomia muutub El Greco teostes järjest ebamaisemaks.
El Greco stiilile on omane eriline valguse kasutus. Jonathan Brown on märkinud: "igal kujul näib olevat oma isiklik sisemine valgus või peegeldab see valgust, mille allikas ei ole tuvastatav".[43]
Tänapäeva uurijad kinnitavad Toledo tähtsust El Greco stiili lõplikus kujunemises ning rõhutavad kunstniku võimet kohandada oma stiili vastavalt ümbritsevale keskkonnale.[44] Harold Wethey väidab, et "olenemata kreeka päritolust ja Itaalias õpitud erialastest oskustest sukeldus kunstnik Hispaania religioossesse keskkonda niivõrd, et muutus Hispaania müstitsismi tähtsaimaks visuaalseks esindajaks".[3]
El Greco oli ka suurepärane portreemaalija, kes suutis lisaks portreteeritava välistele omadustele edasi anda ka tema iseloomu.[45] Portreesid on kunstnik maalinud vähem kui religioosseid maale. Wethey kõrvutab tema portreesid Tiziani ja Rembrandti vastava loominguga".[3]
El Greco oli oma eluajal lugupeetud arhitekt ja skulptor.[46] Tavaliselt kujundas ta terve altari ise, töötades nii arhitekti, skulptori kui ka maalikunstnikuna – näiteks de la Caridadi haigla puhul. Seal kaunistas ta haigla kabeli, kuid puidust altar ja skulptuurid on kõik tõenäoliselt hävinud.[47] "El Espolio" ("Kristuse lahtiriietamine") tarbeks valmistas kunstnik kullatud puidust altari mis on hävinud, kuid väike skulptuuride grupp "St. Ildefonso ime" on siiani raamistiku küljes säilinud.[3]
Tema tähtsaim arhitektuuriline saavutus oli Santo Domingo el Antiguo kirik ja mungaklooster, mille tarbeks valmisid ka skulptuurid ja maalid.[48] El Grecot peetakse maalikunstnikuks, kes ühendas arhitektuuri oma maalikunstiga.[49] Teda on tunnustatud ka tema enda kahele maalile valmistatud raamide eest.
Oma Vitruviuse raamatusse "De architectura" on El Greco kirjutanud märkusi, milles ta kummutab Vitruviuse poolehoiu arheoloogiliste leidude, kanooniliste proportsioonide, perspektiivi ja matemaatika asjus. Vitruviuse viisi muuta proportsioone kompenseerimaks kaugust vaatajast, pidas El Greco koletuks. El Greco tundis vastumeelsust reeglite vastu arhitektuuris; eelkõige uskus ta loomisvabadusse ja seisis uudsuse, vaheldusrikkuse ja keerukuse eest. Taolised ideed olid aga tolle ajastu arhitektuuriringkondade jaoks liialt ekstreemsed.[49]
Kuna El Greco teosed vastandusid varasele barokkstiilile, mis oli 17. sajandi alguses laialt levinud ja tõrjus välja ka viimased märgid 16. sajandi manerismist, siis El Grecost pärast tema surma suurt lugu ei peetud.[50] El Grecot ei mõistetud ning tal puudusid mõjukad järgijad.[51] Vaid tema poeg ja mõni vähetuntud maalikunstnik valmistasid nõrku koopiaid tema teostest. 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse Hispaania kriitikud kiitsid tema meisterlikkust kuid kritiseerisid tema antinaturalistlikku stiili ja keerukat ikonograafiat. Mõned neist kriitikutest, nagu näiteks Acislo Antonio Palomino de Castro y Velasco ja Juan Agustín Ceán Bermúdez kirjeldasid tema teoseid kui "naeruväärseid", "tobedaid" ja "põlastusväärseid".[52] Palomino ja Bermúdezi arvamusi korrati Hispaania historiograafias sageli, kasutades lisaks sõnu nagu "kummaline", "pentsik", "originaalne", "ekstsentriline" ja "veider".[53] Nendes tekstides kordub sageli ka fraas "sukeldunud ekstsentrilisusesse", mis aja jooksul arenes "hulluseks".
Romantismi tuulte saabumisega 18. sajandi lõpus hakati El Greco teoseid uue pilguga vaatama.[51] Gautier pidas El Grecot ideaalseks romantiliseks kangelaseks ("andekas", "valesti mõistetud", "hull"). Tema oli esimene, kes väljendas selgelt oma poolehoidu El Greco hilisema stiili vastu.[53] Prantsuse kriitikud Zacharie Astruc ja Paul Lefort aitasid taastada huvi El Greco maalide vastu. 1890. aastatel sai El Greco Pariisis elavate hispaania maalikunstnike eeskujuks ja mentoriks.[54]
1908. aastal avaldas hispaania kunstiajaloolane Manuel Bartolomé Cossío esimese ülevaatliku kalatoogi El Greco töödest; selles raamatus nimetati El Grecot hispaania koolkonna rajajaks.[55] Samal aastal rändas Hispaaniasse prantsuse ekspressionismi õpetlane Julius Meier-Graefe, kes kavatses uurida Velázquezet, kuid sattus hoopis El Greco lummusesse; ta kirjeldas oma kogemusi raamatus "Spanische Reise" (Hispaania reis), milles El Grecost sai suur maalikunstnik, kes ei mahtunud minevikus valitsenud kitsasse kunstiringkonda.[56] Meier-Graefe nägi El Greco töödes modernsuse ettekuulutust.[57] Järgmiste lausetega on Meier-Graefe kirjeldanud El Greco mõju omaaegsetele kunstiliikumistele:
| „ | Ta [El Greco] on avastanud terve uute võimaluste maailma. Isegi ta ise ei suutnud kõiki neid võimalusi ammendada. Kõik generatsioonid peale teda elavad tema reaalsuses. Tema ja tema õpetaja Titiani vahel on suurem erinevus kui tema ja Renoiri või Cézannei vahel. Sellele vaatamata on Renoir ja Cézanne võrratu originaalsuse meistrid, sest El Greco keelt ei ole võimalik ära kasutada, kui selle kasutaja seda üha uuesti uueks ei loo. | “ | 30px | ||
Arstid August Goldschmidt ja Germán Beritens väitsid, et El Greco maalis taolisi väljavenitatud inimkehi, sest tal oli probleeme nägemisega (võimalik progresseeruv astigmatism või kõõrdsilmsus) mille tõttu ta nägi kehasid pikemana, kui need tegelikult olid; arst Arturo Perera viitas aga, et taolise stiili põhjuseks on marihuaana kasutamine.[58]
.jpg)
Efi Foundoulaki on öelnud: "20. sajandi alguse maalikunstnikud ja teoreetikud "avastasid" uue El Greco kuid selle protsessi käigus avastasid ja paljastasid nad ka iseennast".[59] Tema väljendusrikkus ja värvikasutus mõjutas Eugène Delacroixi ja Édouard Maneti.[60] Esimese kunstnikuna märkas El Greco teoste morfoloogias strukturaalset kodeeringut üks kubismi eelkäijaid, Paul Cézanne.[51] Võrdlev morfoloogiline analüüs paljastas sellised kahe kunstniku ühisosad nagu näiteks inimkeha moonutamine, punakad ja (näiliselt) töötlemata taustad ning sarnasused ruumi kujutamisel.[61] Brown arvab, et "Cézanne ja El Greco on hoolimata neid eraldavatest sajanditest vaimsed vennad".[62]
Sümbolistid ja Pablo Picasso oma sinisel perioodil kasutasid El Greco külma tonaalsust, võttes kasutusele tema askeetlike figuuride anatoomia. Ajal mil Picasso töötas maali "Les Demoiselles d'Avignon" kallal, külastas ta oma sõpra Ignacio Zuloagat viimase stuudios Pariisis ning uuris El Greco maali "Viienda pitseri avamine" (mis kuulus 1897. aastast Zuloagale).[63] Seos maalide "Les Demoiselles d'Avignon" ja "Viienda pitseri avamine" vahel märgiti ära 1980. aastate alguses, kui analüüsiti kahe teose stilistilisi sarnasusi ja motiive.[64]
El Greco teostest leiab mitmeid kubismile iseloomulike joonte analoogiaid, nagu moonutused ja aja materialistlik tõlgendamine. Picasso arvates on El Greco teoste ülesehitus kubistlik.[65] 22. veebruaril 1950 alustas Picasso oma teiste maalikunstnike teoste "parafraseerimise" seeriat maaliga "Maalikunstniku portree El Greco järgi".[66]
Ekspressionistid keskendusid El Greco ilmekatele moonutustele. El Greco mõjutas ka Jackson Pollockit. Aastaks 1943 oli Pollock lõpetanud kuuskümmend joonistust El Greco järgi ning omas Kreeta meistrist kolme raamatut.[67]
El Greco on inspireerinud ka nüüdiskunstnikke. Kysa Johnson kasutas El Greco maali "Pühast vaimust rasestumine" mõnede oma tööde kompositsiooniliseks raamistikuks ja meistri anatoomilised moonutused peegelduvad mõnevõrra Fritz Chesnuti portreedes.[68]
El Greco iseloom ja teosed inspireerisid luuletaja Rainer Maria Rilket. Üks komplekt Rilke poeeme ("Himmelfahrt Mariae I.II.", 1913) põhines otseselt El Greco maalil "Pühast vaimust rasestumine".[69] Kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis, kes tundis El Grecoga hingesugulust pealkirjastas oma autobiograafia "Ülevaade Grecole" ning ülistas Kreetal sündinud kunstnikku.[70]
1998. aastal andis Kreeka elektroonikahelilooja ja artist Vangelis välja kunstnikust inspireeritud sümfooniaalbumi "El Greco". See album on edasiarendus varasemale Vangelise albumile "Foros Timis Ston Greco" ("Austusavaldus El Grecole").
Kreetal sündinud kunstniku elu kujutab Kreeka, Hispaania ja Ühendkuningriigi koostöös 2007. aastal valminud film "El Greco".
El Greco teoste täpse arvu üle on peetud innukaid vaidlusi. Pärast kunstiajaloolase Rodolfo Pallucchini mõjukat uuringut aastast 1937 kasvas El Grecole omistatud teoste arv märgatavalt. Pallucchini omistas El Grecole väikese triptühhoni Galerii Estenses Modenas signatuuri ("Χείρ Δομήνιχου", Doménikose käega loodud) põhjal, mis asub Modena triptühhoni keskpaneeli tagumisel poolel.[71] Üksmeelselt leiti, et see triptühhon on tõepoolest üks El Greco varasematest teostest ning Pallucchini teos muutus aluseks, mille järgi teoseid El Grecole omistati.[72] Vaatamata sellele väitis Wethey, et Modena triptühhon ei ole kuidagi El Grecoga seotud, ning avaldas 1962. aastal kataloogi raisonné, milles on El Grecole omistatud teoste hulk suuresti vähendatud. Kui kunstiajaloolane José Camón Aznar pidas El Greco omaks 787–829 maali, siis Wethey vähendas selle arvu 285 autentse teoseni ning sakslasest hispaania kunsti uurija Halldor Sœhner omistas kreeta meistrile vaid 137 teost.[viide?]
Hiljem, pärast El Greco signatuuri leidmist maalilt "Neitsi suremine" 1983. aastal ning pärast ulatuslikke uuringuid arhiivides on uurijad järk-järgult veendumas, et Wethey hinnangud ei olnud päris korrektsed ja tema kataloogis avaldatu võib anda moonutanud ülevaate kogu El Greco kunstist ja tema arengust. Signatuuri avastamine maalilt "Neitsi suremine" viis veel kolme "Doménicose" allkirjaga maali omistamiseni El Grecole (Modena triptühhon, St. Luke'i maal neitsist ja lapsest ja Magi kummardamine) ning seejärel hakati autentseteks pidama teisigi maale – mõned neist signeeritud, mõned mitte.[73] Vaidlused El Greco teoste täpse arvu teemadel on jäänud lahendamata ning Wethey kataloog raisonné on nende lahkarvamuste keskpunktiks.[74]
El Grecole on omistatud ka mõned skulptuurid, näiteks "Epimetheus ja Pandora". See kaheldav fakt põhineb Pacheco tunnistusel (ta nägi El Greco stuudios kujukeste sarja, kuid need võisid olla ka üksnes mudelid). Säilinud on ka El Greco neli joonistust; kolm neist on ettevalmistavad tööd Santo Domingo el Antiguo altari tarbeks ning neljas on visand ühe tema maali "Ristilöömine" tarbeks.[75]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
