Inimlased

Inimlased
Taksonoomia
Riik	Loomad;
Hõimkond	Keelikloomad;
Klass	Imetajad;
Selts	Esikloomalised;
Alamselts	Haplorrhini;
(järguta)	Catarrhini;
Ülemsugukond	Hominoidea;
Sugukond	Inimlased Hominidae; Gray, 1825
Perekonnad
	Alamsugukond Ponginae Pongo (orangutan); ; Alamsugukond Homininae Gorilla (gorilla); Pan (šimpans); Homo (inimene); ;

Inimlased ehk hominiidid (Hominidae) on imetajate sugukond esikloomaliste seltsist. Inimlased ja gibonlased moodustavad ülemsugukonna Hominoidea.

Quick Facts Taksonoomia, Riik ...

Close

Algselt arvati inimlaste sugukonda ainult nüüdisinimene (Homo sapiens) ja tema väljasurnud eellased ja lähemad sugulased (praegu triibus Hominini, mõnede autorite järgi alamtriibus Hominina); orangutanid, gorillad ja šimpansid arvati sugukonda Pongidae (inimahvlased). Ent Pongidae on parafüleetiline takson, seetõttu on süstemaatikat muudetud. Inimlased jaotatakse alamsugukondadeks Ponginae, kuhu kuuluvad orangutanid, ja Homininae, kuhu kuulub inimene koos gorillade ja šimpansidega.

Inimlaste viimane ühine esivanem elas 14 kuni 4 miljonit aastat tagasi, kui orangutanid lahknesid teiste inimlaste liinist^[1]. Inimlased lahknesid gibonlastest arvatavasti 12 kuni 34 miljonit aastat tagasi^[2].

Tänapäeval elavad inimlased on orangutanid, gorillad, šimpansid ja inimene. Inimlaste hulka kuuluvad ka nende väljasurnud eellased ja fossiilsed sugulased, kes ei ole eellased, näiteks Gigantopithecus ja neandertallane. Gibonid on inimlaste lähimad sugulased, kes moodustavad gibonlaste sugukonna.

Alles inimese (Homo sapiens) levimisega Aafrikast väljarändamise tulemusel jõudsid inimlased ülemaailmse levikuni. Teised inimlased elavad looduslikult Aafrika ja Kagu-Aasia troopikapiirkondades; kõik nad on ohustatud.

Sugukonna autor on John Edward Gray (1825).

Inimlaste, inimahvlaste ja inimahvide mõiste ajalooline areng

Inimlaste põlvnemise üha täpsema rekonstrueerimise tulemusena on nimetuste "inimlased" ja "inimahvid" tähendus muutunud. Varem mõisteti inimlaste ehk hominiidide (Hominidae) all nüüdisinimest (Homo sapiens) ja inimese fossiilseid lähimaid sugulasi, tema lähimad retsentsed sugulased šimpansid, gorillad ja orangutanid arvati aga inimahvlaste (Pongidae) sugukonda, millest inimene jäeti välja, ning neid nimetati suurteks inimahvideks või lihtsalt inimahvideks.

Arvestades fülogeneetilisi teadmisi, mille järgi šimpansid ja gorillad on inimestega märgatavalt lähemas sugulused kui orangutanid, on see süstemaatika aegunud. Sellepärast arvatakse inimene ja tema väljasurnud lähisugulased tänapäeval šimpanside, gorillade ja orangutanidega ühisesse inimlaste (Hominidae) ühte sugukonda.

Nimetus "inimahvlased" tähendab tänapäeval ülemsugukonda Hominoidea. Inimahvlasteks nimetati varem sugukonda Pongidae. Mõnikord nimetatakse inimahvlasteks ka inimlasi.

Nimetus "inimahvid" on ebamäärane. See võib tähendada inimlasi, tänapäeva inimlasi peale inimese, tänapäeva inimahvlasi peale inimese või ülemsugukonda Hominoidea. Üldkeeles tähendab see enamasti endiselt kõiki inimlasi peale inimese.

Pikemalt artiklis Inimese evolutsioon

Varases Miotseenis, umbes 22 miljonit aastat tagasi, oli Ida-Aafrikas palju algelisi puu otsas elavate ahvide liike parvordo 'st Catarrhini. Nad pidid olema juba pikka aega mitmekesistunud. Vanimad teadaolevad fossiilid on 20 miljoni aasta vanused, neist vanimad on luustikufragmendid, mis omistatakse Victoriapithecus 'ele. Varajaste perekondade seas on Proconsul, Rangwapithecus, Dendropithecus, Limnopithecus, Nacholapithecus, Equatorius, Nyanzapithecus, Afropithecus, Heliopithecus ja Kenyapithecus.

Pärdiklaste hulka mittekuuluvad esikloomalised keskmises Miotseenis olid ka Otavipithecus, kelle fossiile on leitud Namiibia koopasetetest, ning Pierolapithecus ja Dryopithecus, kelle fossiile on leitud Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Austriast. Need annavad täiendavat tunnistust sellest, et inimahvide eelkäijatel oli kogu Aafrikas ja Vahemere maades varajase ja keskmise Miotseeni suhteliselt soojas ja parajas kliimas suur mitmekesisus. Kõige hilisem teadaolev neist Miotseeni hominoididest on Oreopithecus, kelle 9 miljoni aasta vanuseid fossiile on rikkalikult leitud Põhja-Itaalia söelademetest.

Geneetiliste tõendite järgi lahknesid gibonlased inimlastest umbes 18–12 miljonit tagasi ja orangutanide liin (Ponginae) lahknes teistest inimlastest umbes 12 miljonit aastat tagasi. Gibonite põlvnemise kohta selgeid tõendeid fossiilide näol ei ole, kuid arvatakse, et nende tundmatud esivanemad elasid umbes 10 miljonit aastat tagasi Kagu-Aasias. Fossiilsed orangutanide eelkäijad olid näiteks Sivapithecus Indias ja Griphopithecus Türgis umbes 10 miljonit aastat tagasi^[3].

Gorillade, šimpanside ja inimeste viimasele ühisele esivanemale lähedased perekonnad on võib-olla Nakalipithecus, kelle fossiile on leitud Keeniast, ja Ouranopithecus, kelle fossiile on leitud Kreekast. Geneetiliste tõendite põhjal järeldatakse, et 8 kuni 4 miljonit aastat tagasi lahknesid inimeseni viivast liinist kõigepealt gorillad ja seejärel šimpansid. Inimese DNA on üksiku nukleotiidi polümorfismide võrdluses umbes 98,4% ulatuses šimpanside omaga identne (vt inimese evolutsioonigeneetika)^[4]. Gorilladest ja šimpansidest on siiski vähe fossiile, tõenäoliselt peamiselt sellepärast, et vihmametsades on tavaliselt happelised mullad, milles luud ei säili, ja valimi kallutatuse tõttu.

Teised hominiinid kohastusid tõenäoliselt kuivemate keskkondadega väljaspool Aafrika ekvaatoripiirkonda. Seal nad kohtasid antiloope, hüääne, elevante ja teisi Ida-Aafrika, eriti Saheli ja Serengeti savanniloomi. Niiske ekvatoriaalvöönd kitsenes umbes 8 miljonit aastat tagasi, ja umbes sel ajal aset leidnud hominiinide liini lahknemisest gorillade ja šimpanside liinist on väga vähe fossiilseid tõendeid. Kõige varasemad fossiilsed liigid, kes mõnede autorite arvates kuuluvad hominiinide hulka, on Sahelanthropus tchadensis (7 miljonit aastat tagasi) ja Orrorin tugenensis (6 miljonit aastat tagasi), järgneb perekond Ardipithecus (5,5–4,4 miljonit aastat tagasi, liigid Ardipithecus kadabba ja Ardipithecus ramidus).

Tänapäeval elavad inimlased

Alamsugukond Ponginae
- Triibus Pongini
  - Perekond Pongo
    - Pongo pygmaeus (kalimantani orangutan)
    - Pongo abelii (sumatra orangutan)
    - Pongo tapanuliensis (tapanuli orangutan)
Alamsugukond Homininae
- Triibus Gorillini
  - Perekond Gorilla
    - Gorilla gorilla (rannikugorilla)
    - Gorilla beringei (mägigorilla)
- Triibus Hominini
  - Perekond Homo Inimene
    - Homo sapiens (pärisinimene)
- Triibus Panini
  - Perekond Pan (šimpans)
    - Pan troglodytes (šimpans)
    - Pan paniscus (kääbusšimpans ehk bonobo)

Süstemaatika koos väljasurnud inimlastega

Alamsugukond Ouranopithecus†
Alamsugukond Ponginae
- Triibus Lufengpithecini†
  - Perekond Lufengpithecus†
- Triibus Ankarapithecini†
  - Perekond Ankarapithecus†
- Triibus Sivapithecini†
  - Perekond Gigantopithecus†
  - Perekond Sivapithecus†
- Triibus Pongini
  - Perekond Khoratpithecus†
  - Perekond Pongo
    - Pongo pygmaeus (kalimantani orangutan)
    - Pongo abelii (sumatra orangutan)
Alamsugukond Dryopithecinae
- Dryopithecus†
- Pierolapithecus†
Alamsugukond Homininae
- Triibus Gorillini
  - Perekond Gorilla gorilla
    - Gorilla gorilla (rannikugorilla)
    - Gorilla beringei (mägigorilla)
- Triibus Hominini
  - Perekond Homo inimene
    - Homo sapiens (pärisinimene)
  - Perekond Ardipithecus†
  - Perekond Australopithecus†
  - Perekond Praeanthropus†
  - Perekond Sahelanthropus†
  - Perekond Pan (šimpans)
    - Pan troglodytes (šimpans)
    - Pan paniscus (kääbusšimpans ehk bonobo)

Üldine kehaehitus ja karvkate

Inimlased on suurimad nüüdisaegsed esikloomalised. Nende suurim kaal on 25 (emased šimpansid) kuni 200 (isased gorillad) kg ja seisupikkus umbes 1 kuni 2 m. Kõigil liikidel esineb märgatav sooline dimorfism: isased on sageli suuremad ja oluliselt raskemad kui emased; orangutanidel ja gorilladel on nad sageli poole raskemad. Inimlased on tugeva kehaehitusega, kere on võrdlemisi lühike, rindkere on lai. Saba puudub, nagu kõigil hominoididel. Lai vaagen, võrreldes neljajalgsete imetajatega väiksem nimmelülide arv ja kerge lülisambakõverdus ristluu piirkonnas kaasnevad kehahoiu osalise püstisusega, mis on kõige tugevamani väljendunud inimesel. Püsti kõndimine on toonud kaasa mõned morfoloogilised eripärad lülisamba ehituses (inimesel kahekordselt s-kujuliselt kõverdunud, teistel liikidel ühekordselt kõverdunud) ja vaagna ehituses (inimesel lühike ja lai, teistel liikidel pikem ja kitsam).

Karvkate on vähem tihe kui teistel esikloomalistel. Orangutanidel on see punakaspruun, gorilladel ja šimpansidel mustjaspruun. Inimesel on värvus varieeruv, samuti on see tal enamikus kohtades kehal märgatavalt lühem ja hõredam ning vähe pigmenteerunud, kuid mitte kadunud. Selle tunnuse põhjused on seniajani vaidluse all.

Jäsemed

Inimlaste
intermembraalindeksid^[5]
Inimene	72
Šimpansid	102–106
Gorillad	116
Orangutanid	139
võrdluseks: Gibonid	126–147

Koos gibonlastega kuuluvad inimlased (välja arvatud inimene) nende väheste esikloomaliste hulka, kellel esijäsemed on pikemad kui tagajäsemed. Seda suhet väljendatakse intermembraalindeksiga $100\cdot {\tfrac {{\text{küünarvars}}+{\text{kodarluu}}}{{\text{reis}}+{\text{sääreluu}}}}$ , arvud on tabelis. Teiste inimlaste pikad käed on kohastumus okstel rippuvale kulgemisele; inimesed pikenenud ja spetsialiseerunud tagajäemed on kohastumus kahejalgsele eluviisile. Õlaliiges on inimlastel võrreldes teiste esikloomalistega tagapool, rangluu pikem ja abaluu selgmisem, mistõttu ülajäsemed on liikuvamad. Käed on väga tugevad, labakäed on suured, sõrmed (välja arvatud inimesel) kõverad ja pöial vastanduvad. Sõrmed ja varbad on varustatud küüntega. Inimestel ei ole käelabadel kulgemisfunktsiooni ja need tagavad tänu gratsiilsetele sõrmedele ja väga liikuvate pöialdele suurema osavusele.

Välja arvatud inimesel, on jalad liigendunud, suur varvas on tugev ja samuti vastandav. Labajalg on inimesel arenenud tugijalaks, kusjuures suure varba vastandavus on evolutsiooni käigus kaduma läinud.

Pea ja hambad

Retsentsete ja väljasurnud inimlaste keskmine ajumaht^[6] (kuupsentimeetrites)
Šimpansid	394
Orangutanid	411
Gorillad	506
Australopithecus †	umbes 500
Homo erectus †	935
Tänapäeva inimene	umbes 1340
Neandertallane †	umbes 1400

Mõnede inimlaste koljul on silmakoopaülesed ja põsepaksendid.

Inimlaste koljud on võrreldes teiste inimahvlastega suhteliselt suur ja ümar, koljuõõnes on suhteliselt suur peaaju (ajumahud on tabelis). Paljudel liikidel on silmatorkavad koljustruktuurid, näiteks silmakoopaülesed paksendid (gorillad ja šimpansid), sagitaal- ja kuklahari (paksendid pea ülaküljel ja kuklas, millele lihased kinnituvad, isastel gorilladel ja orangutanidel) ning põsepaksendid. Põsetaskuid aga ei ole. Silmad on suured ja ettepoole suunatud, kõrvad ümarad ja karvadeta. Sõõrmed on nagu kõigil katarriinidel tihedalt koos ning on suunatud ette või alla.

Nagu kõigil katarriinidel, on inimlastel 32 hammast, hambavalem on I2-C1-P2-M3. Inimesel on siiski tähendatav viimaste molaaride ("tarkusehammaste") osaline taandumine. Hammaste ehitus üksikutel liikidel sõltub toitumisest, aga inimlastele ühised on eespuri- ja purihammaste suhteliselt madalad kroonid köprude ühesuguse asetusega.

[1]
Andrew Hill, Steven Ward. Origin of the Hominidae: The Record of African Large Hominoid Evolution Between 14 My and 4 My. – American Journal of Physical Anthropology, 1988, 31 (59), lk 49–83.
[2]
[www.timetree.org/search/pairwise/Hominidae/Hylobatidae timetree.org], vaadatud 21.3.2019.
[3]
R. P. Srivastava. Morphology Of The Primates And Human Evolution, PHI Learning Pvt. Ltd., 2009, ISBN 978-81-203-3656-8, lk 87.
[4]
Feng-Chi Chen, Wen-Hsiung Li. Genomic Divergences between Humans and Other Hominoids and the Effective Population Size of the Common Ancestor of Humans and Chimpanzees. – American Journal of Human Genetics, 2001, 68 (2), lk 444–456. Veebiversioon.
[5]
Geissmann 2003: 246.
[6]
Nowak 1999: 613, Maier 2004: 573; J. Philippe Rushton. Race, genetics, and human reproductive strategies, Genetic, Social & General Psychology Monographs, kd 122, 1996; Alice Roberts. Evolution: The Human Story: Dorling Kindersley, London 2011, ISBN 978-1-4053-6165-1, lk 153.

Ronald M. Nowak. Walker's mammals of the world, 6. trükk, Johns Hopkins University Press: Baltimore 1999, ISBN 0-8018-5789-9.
Thomas Geissmann. Vergleichende Primatologie, Springer: Berlin 2003, ISBN 3-540-43645-6, ptk 18: Hominidae, lk 287–312.
Wolfgang Maier: Primates, Primaten, Herrentiere. – Wilfried Westheide, Reinhard Rieger (toim). Spezielle Zoologie, Teil 2: Wirbel- oder Schädeltiere, Spektrum Akademischer Verlag: Heidelberg/ Berlin 2004, ISBN 3-8274-0307-3.

Inimese evolutsioon
Hominoidea
Inimlased (Hominidae)				Gibonlased (Hylobatidae)
Homininae			Ponginae
Hominini		*Gorillini*	Pongo
Inimene	Šimpans	Gorilla		Hoolock	Hylobates	Nomascus	Siamang

[1] [1]
Andrew Hill, Steven Ward. Origin of the Hominidae: The Record of African Large Hominoid Evolution Between 14 My and 4 My. – American Journal of Physical Anthropology, 1988, 31 (59), lk 49–83.

[2] [2]
[www.timetree.org/search/pairwise/Hominidae/Hylobatidae timetree.org], vaadatud 21.3.2019.

[3] [3]
R. P. Srivastava. Morphology Of The Primates And Human Evolution, PHI Learning Pvt. Ltd., 2009, ISBN 978-81-203-3656-8, lk 87.

[4] [4]
Feng-Chi Chen, Wen-Hsiung Li. Genomic Divergences between Humans and Other Hominoids and the Effective Population Size of the Common Ancestor of Humans and Chimpanzees. – American Journal of Human Genetics, 2001, 68 (2), lk 444–456. Veebiversioon.

[5] [5]
Geissmann 2003: 246.

[6] [6]
Nowak 1999: 613, Maier 2004: 573; J. Philippe Rushton. Race, genetics, and human reproductive strategies, Genetic, Social & General Psychology Monographs, kd 122, 1996; Alice Roberts. Evolution: The Human Story: Dorling Kindersley, London 2011, ISBN 978-1-4053-6165-1, lk 153.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

Inimlased