Inigo Jones
From Wikipedia, the free encyclopedia
Inigo Jones (15. juuli 1573 London – 21. juuni 1652 London) oli maalikunstnik, lavakujundaja[1] ja üks esimesi märkimisväärseid Briti arhitekte.
Jones oli Walesi päritolu rätsepa Inigo Jonesi poeg. Ta ristiti 19. juulil 1573 Smithfieldi Püha Bartholomew-the-Lessi kirikus.[2] Jones avastas oma kutsumuse võrdlemisi hilja.[1] Ta õppis kunstnikuks, kostüümikavandajaks ja lavakujundajaks ning töötas algul Taani kuninga Christian IV õukonnas. 1605. aastast oli Jones James I teenistuses, kes määras ta hoolimata praktiliste kogemuste nappusest 1615. aastal õukonnaarhitektiks.[1]
Arhitektina tõusis Jones esile 40. eluaastates. Teda vaimustas antiigist inspireeritud ehitiste lihtne harmoonia.[1] Kirg klassitsistliku arhitektuuri vastu ei jätnud jälge mitte üksnes tema enda loomingule, vaid määras kuni 18. sajandi lõpuni kogu Inglismaa arhitektuuri peamise suuna.[1] Jonesi peetakse inglise palladionismi rajajaks.[3]
Jonesi varaseimad säilinud arhitektuursed projektid (krahv Salisbury Uus Börs Strandis ja Saint Pauli katedraali torni parandamise kavand) pärinevad 1608. aastast.[4]
Arhitektuuri põhimõtete vallas haris Jones end Palladio "I quattro libri dell’architettura" abil. Omandatud teadmisi kinnistas ta hoonete vaatlemisel. Jonesi suhtumine proportsiooni ja tema võrreldavuse põhimõte pärinevad aga Vitruviuse teostest.[5]
Puritaanliku revolutsiooniga lõppes aastal 1642 Jonesi karjäär. Peale õukonnaarhitekti kohustustele oli ta täitnud ka parlamendiliikmete tellimusi.[1]