James VI ja I

James I (19. juuni 1566 – 27. märts 1625) oli Inglismaa kuningas ja Iirimaa kuningas aastast 1603 ning Šotimaa kuningas James VI nime all 1567. aastast kuni surmani.

James VI ja I
James VI ja I (ilmselt John de Critzi maalitud portree, u 1605)
Inglismaa ja Iirimaa kuningas
Ametiaeg 24. märts 1603 – 27. märts 1625
Eelnev	Elizabeth I
Järgnev	Charles I
Šotimaa kuningas
Ametiaeg 24. juuli 1567 – 27. märts 1625
Eelnev	Mary Stuart
Järgnev	Charles I
Isikuandmed
Sünniaeg	19. juuni 1566 Edinburghi kindlus, Edinburgh, Šotimaa
Surmaaeg	27. märts 1625 Theobalds House, Hertfordshire, Inglismaa
Abikaasa	Taani Anne
Vanemad	Henry Stuart Mary Stuart
Lapsed	Henry Frederick Stuart Elizabeth Stuart Margaret Stuart Charles I Robert Stuart Mary Stuart Sophia Stuart
Sugulased	Stuartid
Autogramm

James oli Mary Stuarti poeg, kes sai troonile juba aastaselt, kui ta ema troonilt tõugati. Ta oli ka Inglismaa kuninganna Elizabeth I kauge sugulane, mistõttu too otsustas trooni Jamesile pärandada (Elizabeth ei abiellunud teatavasti kunagi). Nii sai 1603. aastal teoks Inglismaa ja Šotimaa personaalunioon, mida kuningas hakkas nimetama Suurbritanniaks. Nii võiks James I teataval määral pidada esimeseks Suurbritannia kuningaks, kuid ametlikult jäid Inglismaa ja Šotimaa siiski eraldi riikideks ning nende juriidiline ühendamine toimus alles 1707. aastal.

Elukäik

Noorus

James oli Šotimaa kuninganna Mary Stuarti ja tema mehe Henry Stuarti ehk lord Darnley poeg. Ta ristiti katoliikliku kombe kohaselt, ehkki toona oli Šotimaal domineerivam juba protestantlus. Tema isa hukkus kahtlastel asjaoludel vähem kui aasta pärast tema sündi, ema aga kukutati sama aasta suvel. 29. juulil 1567 krooniti James Šotimaa kuningaks, krooni asetas talle pähe šoti protestantide liider John Knox. Sellega oli protestantlus lõplikult võitnud. Ka Jamesi kasvatati ranges protestantlikus vaimus. Temast sai suur teoloogiahuviline, mistõttu tema usulised vaated olid küllaltki ambivalentsed, sageli on teda peetud salakatoliiklaseks. Kuningas Jamesi haridus oli tolleaegse Šotimaa kohta aga üldiselt ülimalt hea, tema kirjamehe- ja luuletajaanne avaldusid juba küllaltki varases nooruses, eriti usu- ja kuningavõimuteemalisi raamatuid avaldas ta kuni oma elu lõpuni. Jamesi peamiseks õpetajaks oli George Buchanan, kelle mõjul kujunes temast ilmselt ka absolutismi tuline pooldaja. Luuleindu süstis temasse aga teine õpetaja Peter Young. Samas oli Jamesi nõrgaks küljeks füüsiline tervis, sest ta haigestus pidevalt külmetushaigustesse, kannatas rahhiidi all ning kõneles tugeva kõnedefektiga, sest ta keel oli liialt suur. Samuti tõmbus ta sageli valitsusasjadest eemale ning langes sügavasse depressiooni.

Alaealise Jamesi eest valitsesid kuni 1583. aastani regendid. Esimene oli tema onu James Stewart, Murray krahv, kes aga 1570 tapeti. Järgmisena sai võimule Matthew Stuart, Lennoxi krahv, Jamesi vanaisa, kes aga tapeti juba järgmisel aastal. Seejärel sai regendiks Mari krahv John Erskine, kes oli mõjukamaid mehi Šotimaal, kuid tema mõrvati juba 1572. aastal. Siis aga sai võimule James Douglas, kes suutis võimul püsida koguni 1581. aastani, siis tapeti küll ka tema. Klannide ja ülikute omavahelised vaenutsemised jätkusid ka edaspidi ning sageli oli ohus ka kuninga enda elu. 1581–1583 oli kuningas uue Lennoxi krahvi, Esmé Stuarti mõju all. Mõned šoti ülikud otsustasid aga kuninga röövida ning sundida teda oma favoriidist lahti ütlema, seda nii enda võimu suurendamiseks kui ka seetõttu, et Stuart oli katoliiklike sümpaatiatega. Plaan saigi teoks ning on ajaloos tuntud Ruthveni haaranguna. James vangistati jahiretkel William Ruthveni lossi ning teda hoiti seal kümme kuud. Selle aja jooksul tapeti Esmé Stuart ning vandenõulased valitsesid kuninga nimel. Kuid siis õnnestus kuningal põgeneda, ta naasis Edinburghi ning lasi vandenõulased vahistada. 1584. aastast oli võim selgelt koondatud vaid Jamesi enese kätte.

James VI Šotimaa valitsejana

Iseseisva valitsejana näitas James üles küllaltki suurt riigimehetalenti, ta suutis lepitada erinevaid usuringkondi ning tagada stabiilse riigivõimu, mis Šotimaal oli juba ammu puudunud. Ehkki ta oli küllaltki kergesti mõjutatav ning langes favoriitide mõju alla, suutis ta vähemalt oma noorusaastatel valida endale sellised soosikud, kellega koos oli tal võimalik riiki vägagi efektiivselt juhtida. Kuninga hooleks jäi rohkem võimu teoreetiline pool, kuid mõistagi sekkus ta sageli ka reaalsesse valitsemisse, seda eriti usuküsimustes, aga ka muude probleemide puhul, mida ta pidas riigivalitsemises kõige olulisemateks. Sealjuures püüdis ta täielikult vabaneda parlamendi mõjust, mis tal Šotimaal ka õnnestus, kuid hiljem Inglismaal põhjustas suuri probleeme.

1589. aastal abiellus James Taani kuninga Frederik II tütre Annega. Nende abielust sündis seitse last, kuid täisealiseks said vaid kolm: Walesi prints Henry, kes suri aga 18-aastaselt palavikku, tema noorem õde Elizabeth ja noorem vend Charles, kellest lõpuks sai ka isa pärija. Abielu oli esialgu küllaltki õnnelik.

James VI ajal algasid Šotimaal, hiljem ka Inglismaal, pidevad nõiaprotsessid, mis olid tingitud kuninga usulistest tõekspidamistest, nimelt pidas ta nõidust ja needusi kõige hullemateks ketserluse ja satanismi ilminguteks, mis tuleb viivitamatult välja juurida. Sel teemal kirjutas ta ise ka mitu raamatut.

Inglismaa kuningaks saamine

1603. aasta märtsis suri Inglismaa kauaaegne kuninganna Elizabeth I. Oma viimses tahtes oli ta nimetanud järglaseks James I, kellega tema läbisaamine oli tal olnud küllaltki hea, vaatamata sellele, et ta oli lasknud Jamesi ema hukata. Siiski leidus troonile ka teisi pretendente, kellest kõige tõsisemalt võetav oli Arabella Stuart, Jamesi nõbu. Ent Elizabethi-aegne Inglismaa ülikkond pooldas Jamesi, kellest oli teada, et ta on küllaltki mõistlik ja kogemustega valitseja. Nii kuulutas kantsler Robert Cecil Jamesi Inglismaa kuningaks ning too asus koos suure saatjaskonnaga 1603. aasta suvel Londoni poole teele.

Jamesi kuningaks saamine osutus üsnagi probleemituks, sest Cecili kildkond hoolitses selle eest, et poliitilised vastased mingitki võimalust ei saaks. Nii fabritseeriti süüasi Elizabethi-aegsele riigimehele ja maadeavastajale Walter Raleigh'le, keda peeti potentsiaalselt ohtlikuks. Raleigh oli aastatel 1604–1616 Toweris vangis, seejärel saadeti ta Lõuna-Ameerikasse kulda otsima. Et ta retk ebaõnnestus ning kuningale tundus ta endiselt ohtlik, siis hukati ta 1618. aastal. 1607. aastal rajas Virginia Company sadakond Inglismaalt pärit kolonisti Chesapeake'i lahe äärde Jamestowni – Põhja-Ameerika esimese püsiva inglaste asunduse (sellest kasvas välja Virginia koloonia).

Samuti otsustasid James ja ta nõuandjad täielikult kaotada katoliiklaste mõjuvõimu. Nood olid aga just lootnud, et Jamesi küllaltki mõõdukas usupoliitika tagab neile taas vähemalt võrdsed õigused protestantide kõrval. Ent James otsustas Inglismaa valitsemisel toetuda vaid anglikaani kirikule ning tõrjus eemale nii radikaalsed protestandid, puritaanid, kui ka katoliiklased. Kui puritaanidele jäeti vähemalt mingidki õigused oma riitusi korraldada, siis katoliiklust püüti täielikult välja juurida, keelates nii missad kui ka muud kombetalitused. Lõplikult otsustas asja ära 1605. aasta püssirohuvandenõu, mille Cecil sidus otseselt kõigi katoliiklastega ning seejärel suruti see konfessioon täielikult põranda alla.

James I valitsusaeg Robert Cecili surmani

Kuningas Jamesi valitsusaega Inglismaa troonil iseloomustab favoriitidest ja nõunikest sõltumine, mida on seostatud ka tema võimaliku homoseksuaalsusega. Selle kohta siiski täiesti kindlaid andmeid pole. Ent tegu oli kindlasti kergelt mõjutatava isikuga, kes seetõttu sageli ka probleemidesse sattus, sest kui oli vaja valida riigi huvide ja soosiku huvide kaitsmise vahel, siis kaldus ta pigem eelistama viimast. See joon kaldus üle ka tema pojale ja järglasele, Charles I-le. Sellest hoolimata oli James veendunud absolutismi pooldaja ning põlgas eriti parlamenti, millel oli Inglismaa valitsussüsteemis küllaltki suur roll, eriti maksude kehtestajana. James püüdis selle rolli võimalikult minimeerida, esinedes selle ees sageli ilukõneliste ja filosoofiliste mõtisklustega monarhi kõrgeimast rollist ning parlamendi absoluutse kuuletumise vajadusest. Ent tegelikult ei suutnud ta parlamendi mõjukust eriti piirata, tema kavatsused jäid enamasti teooriasse ning enamasti ei püüdnudki ta neid ellu rakendada.

James I valitsusaja esimene periood kuni Robert Cecili surmani aastal 1611 oli küllaltki edukas, sest viimane oli osav ning edukas riigimees, kes suutis ka teiste favoriitide mõju kuningale minimeerida. Tema ajal allutati Iirimaa kindlamalt keskvõimule, sundides sealseid mässulisi krahve põgenema ning rajades sinna protestantide asundusi, samuti algas Inglismaa asunduste rajamine Uues Maailmas, silmapaistvamaks asunduseks kujunes Jamestown. Ka riigi majandusasjad hoiti enam-vähem stabiilsed, kuigi kuninga õukonna kasvav toretsemine ning üha ambitsioonikamad ettevõtmised välispoliitikas hakkasid seda seisu üha enam õõnestama.

James ja Kolmekümneaastane sõda

Pärast Cecili surma muutus Jamesi poliitika üha heitlikumaks, favoriitide mõju üha kasvas ning reaalne riigivalitsemine jäi unarusse või hakati seda kuritarvitama. Kuninga vastuolud parlamendiga üha suurenesid, kuid et James end reaalselt saadikute üle enamasti kehtestada ei suutnud, siis ei muutunud need niivõrd ohtlikuks kui 30 aastat hiljem, mil Charles I ja parlamendi vastuoludest sugenes Inglise kodusõda, aastatel 1642–1651. Jamesi lähimaks sõbraks sai Buckinghami hertsog George Villiers (1592–1628), kelle kätte koondus ka suur osa reaalsest võimust. Alates 1616. aastast sekkus riigivalitsemisse üha enam ka Jamesi poeg ja pärija Charles.

Jamesi tütar Elizabeth oli abiellunud Pfalzi kuurvürsti Friedrich V-ga, kes oli üks juhtivamaid Saksamaa protestantlikke valitsejaid. James I, kes pidas ennast kogu protestantliku Euroopa olulisimaks vürstiks, püüdis koos temaga vaekausse ka laiemas plaanis protestantide kasuks kallutada, püüdes toonasele Euroopa võimsaimale riigile Habsburgide Hispaaniale igati kaikaid kodaraisse loopida. Samas oli Jamesi poliitika vastuoluline, sest teisalt tahtis ta katoliiklasi ja protestante ka lepitada, lootes, et ehk suudavad absoluutsed monarhid asjad isekeskis korda ajada, näiteks abielupoliitika läbi.

Kuid Euroopa tõsiseimaks kriisiks kujunes 1618. aastal alanud Kolmekümneaastane sõda (1618–1648), mis näis igasugused lepituskatsed võimatuks tegevat. Jamesi väimees Friedrich valiti mässuliste böömimaalaste poolt kuningaks, Friedrich I nime all ning Saksamaal algas ennenägematu ulatusega sisesõda. James püüdis oma riiki sellest eemal hoida, sest riigi rahaasjad olid väga viletsas seisus, pealegi lootis ta Hispaaniaga ikka veel lepitust leida. Nii oli tema tugi Friedrichile puhtalt moraalne. Asjad muutusid alles siis, kui katoliiklased hakkasid saavutama otsustavat edu: hispaanlased okupeerisid Pfalzi ning austerlased vallutasid Böömimaa. Ent kuigi James kavatses keisri ja Hispaaniaga nüüd otsesesse relvakonflikti astuda, nurjas asja Valgemäe lahing 1621. aastal, mille järel tema tütar ja väimees olid sunnitud põgenema Hollandisse.

James I vanemas eas

Et katoliiklaste positsioonid olid nüüd igati tugevad, ei julgenud James otsest sõjategevust enam alustada. Selle asemel proovis ta 1620. aastate alguses naita Charlesi ja Hispaania kuningatütart, kuid asjad jäid venima ning peagi oli selge, et tegelikult olid Hispaania-poolsete lootuste andmise põhjuseks vaid venitamistaktika, et hoida Inglismaad eemal Kolmekümneaastasest sõjast.

Jamesi viimased aastad ja surm

1624. aastal otsustas James viimaks siiski sõtta minna, et oma tütre au taastada. Et riik oli sisuliselt pankrotis, siis kutsus ta Buckinghami hertsogi ja poja soovitusel kokku parlamendi ning palus sellelt kehtestada erakorralised sõjamaksud. Nagu mitu korda varemgi, keeldus parlament sellest ning Jamesi vihal polnud piire. Kroonprints Charles suutis isa ja parlamendi erisusi siiski siluda ning teatud rahasumma siiski saadi. James eemaldus aga üha enam reaalsest valitsemisest, võimust võtsid resignatsioon ning maailmast eraldumine. Kuninga füüsiline tervis muutus üha kehvemaks, teda vaevas salapärane palavikuhaigus.

1625. aasta alguses Jamesi tervis siiski paranes ning ta otsustas minna suuremale ringreisile. Kuid seal tabas teda taas palavik, lisaks sellele asusid teda ravima Buckinghami hertsog ja tolle ema, misjärel kuninga tervis järsult halvenes. Et kuninga ja hertsogi suhted olid viimasel ajal tunduvalt halvenenud, siis nähti selle taga monarhi tahtlikku tapmiskatset. Märtsis oli kuninga tervis juba väga vilets ning ta lasi enda juurde kutsuda Charlesi, et talle viimaseid nõuandeid jagada ja valitsemine üle anda. Ta vannutas teda jätkama samasugust absolutistlikku joont ning hoidma riigi au kõrgel. 27. märtsil ta suri.

Eelnev Mary Stuart	Šotimaa kuningas 1567–1625	Järgnev: Charles I
Eelnev Elizabeth I	Inglismaa kuningas 1603–1625

Kirjandus

• Priit Raudkivi. "Suurbritannia sünd". Tallinn: Argo, 2004.