Heidelbergi loss

Heidelbergi loss on kuulus loss Saksamaal Heidelbergi linnas. See on vaatamisväärsus, mis tänapäeval seisab varemetes. Alpidest põhja pool kuulub see tähtsamate renessanssehitiste hulka.

Heidelbergi loss
Heidelberger Schloss
Üldandmed
Asukoht	Heidelberg
Stiil	gooti ja renessanss
Ehituse algus	enne 1214
Koordinaadid	49° 24′ 38″ N, 8° 42′ 57″ E

Heidelbergi loss asetseb 80 meetri kõrgusel Köningstuhli mäe nõlval ja paistab vanalinnas hästi silma. Pärast hävimist 17. ja 18. sajandil on loss vaid osaliselt taastatud.

Varaseim ehitis rajati enne 1214. aastat ning see laiendati kaheks lossiks umbes 1294. aastal. 1537. aastal hävitas lossi ülaosa pikselöök. Praeguseid ehitisi laiendati 1650. aastal, enne kui neid kahjustasid sõjad ja tulekahjud. 1764. aastal hävitas teine pikselöök osa uuesti ülesehitatud lossist.

Arhitektuur ja ehitusstiilid

Lossi ehitamist alustati keskajal kindlustatud linnusena ning sellele lisati 15.–17. sajandil eri valitsejate ajal aina uusi ehitisi, nii kaitseehitisi kui ka eluhooneid. Seetõttu valitseb arhitektuuris stiililine mitmekesisus.

Lossi vanim eluhoone 15. sajandist pärinev Ruprechtsbau on elegantses hilisgooti stiilis, hilisgooti vormides on ka Bibliotheksbau erker. 1549. aastal Friedrich II ajal ehitatud Saalbau on Saksamaa vararenessansile iseloomulike ümarkaarsete arkaadidega. 1556. aastal alustatud Ottheinrichsbau, millest on tänapäeval säilinud vaid fassaad, on rikkalikult dekoreeritud saksa renessansspalee silmapaistev näide, mille fassaadil olevad viilud, antiikeeskujude järgi tahutud sambad ja skulptuurid annavad mõista, et arhitekt oli tuttav itaalia renessansi eeskujudega, aga ka uuemate ja moodsamate kaunistustega Madalmaade renessansist. 1601–1607 kuurvürst Friedrich IV ajal ehitatud Friedrichsbau on manerismi eeskujudele omaselt lopsakama ja plastilisema skulptuurdekooriga kui Ottheinrichsbau. 1612. aastal ehitati kuurvürst Friedrich V ajal viimane eluhoone, nn Englisches Bau ('inglise loss'), mida iseloomustavad selged vormid itaalia arhitekti Andrea Palladio stiilis.^[1]

19. sajandi lõpul, mil mälestiste taastamine tõusis päevakorda, kindlustati ja konserveeriti lossi varemed. Sellest perioodist pärineb lossi historitsistlik osa: Friedrichsbau rekonstrueeriti 1900. aasta paiku nii, nagu tollal originaali kujutleti olnud olevat. Friedrichsbau siseruumid on kujundatud uusrenessanss-stiilis kunstipäraselt nikerdatud puituste ja siseportaalidega, scagliola-põrandate, fantaasiarikka stukk-kaunistusega ja freskodega.^[1]

• 
  Hiliskeskaegne raamatukoguhoone ja Ruprechtsbau lossi lääneküljel
• 
  17. sajandi vaade hoovile Frauenzimmerbau, Friedrichsbau, Saalbau ja Ottheinrichsbauga
• 
  Ottheinrichsbau hoovipoolne fassaad
• 
  Friedrichsbau fassaad
• 
  Englisches Bau
• 
  Vaade Saalbau arkaadist Ottheinrichsbau fassaadile, Baptiste Bayot' akvarell 1844
• 
  friedrichsbau uusrenessanssinterjöör

Ajalugu

Ülemine kindlus ja Paks torn lossi varaseimal kujutisel Sebastian Münsteri Kalendarium Hebraicumis 1527. aastal

Keskaeg

Heidelbergi on esmamainitud 1196. aastal Heidelberchina ja esimesed teated Heidelbergi linnusest pärinevad 1214. aastast, kui Ludwig I sai selle Hohenstaufeni valitsejalt Friedrich II-lt. 1294. aastal räägitakse veel ühestainsast linnusest. 1303. aastal kõnelevad allikad juba kahest: ülalinnus Kleiner Gaisbergi mäel, tänapäevase Molkenkuri lähedal (see hävis 1537. aastal), ja alumine linnus Jettenbühlil (praegune Heidelbergi loss).

On teada, et alumise linnus rajati aastail 1294–1303. Matthäus Merian mainib oma 1615. aasta teoses "Topographia Palatinatus Rheni", et vürst Ludwig V alustas lossi ehitamist enam kui sada aastat tagasi. Enamik 18. sajandi kirjeldusi põhinevad Meriani informatsioonil.

Kui Ruprecht III sai 1401. aastal Saksamaa valitsejaks, oli linnus nii väike, et kui ta oma kroonimiselt tagasi jõudis, pidi ta ööbima augustiinlaste kloostris, mis asus umbes tänapäevase Heidelbergi ülikooli väljaku kandis. Kuningas vajas ruumi oma kaaskonna ja õukonna jaoks ning et oma külalistele muljet avaldada, samuti linnuse muutmist tugevamaks kindluseks.

Ruprechti surma järel 1410. aastal jagati maa tema nelja poja vahel. Tema territooriumi keskosa sai vanim poeg Ludwig III.

Reformatsioon ja 30-aastane sõda

Ludwig V valitsuse ajal külastas Martin Luther Heidelbergi siin toimuva disputatsiooni pärast ja viibis ka lossis, mida tutvustas talle Ludwigi vend Wolfgang. Martin Luther kirjeldab oma kirjas George Spalatinile koha ilu ja kaitstust.

1619. aastal andsid Püha Rooma riigi vastu mässanud protestandid Böömimaa trooni Friedrich V-le. Sellest vallandus 30-aastane sõda, mille algusega lõppes lossi ehitamine ja milles rünnati ka kindlust.

Lossi hävimine

Pärast Valgemäe lahingut 8. novembril 1620. aastal oli Friedrich V väljaheidetu ja pidi oma väed laiali saatma, jättes Pfalzi kuurvürstkonna kindral Tilly eest kaitseta. 26. augustil 1622 korraldas Tilly Heidelbergile rünnaku, mille tulemusena vallutas 16. septembril linna ja paar päeva hiljem ka lossi.

Kui rootslased Heidelbergi 1633. aasta 5. mail vallutasid ja Köningstuhli mäelt lossi suunas tule avasid, andis Tilly lossi üle. Järgmisel aastal üritasid valitseja väed lossi tagasi vallutada, kuid see ei õnnestunud enne 1635. aasta juulit. Pärast seda jäi loss nende valdusse kuni Vestfaali rahuni, mis lõpetas 30-aastase sõja.

Uus valitseja Karl Ludwig ja tema perekond ei kolinud varemeis lossi kuni 1649. aasta 7. oktoobrini.

Üheksa-aastane sõda

Pärast Charles II surma nõudis Louis XIV maa omandiõiguse andmist Elisabeth Charlottele, Pfalzi printsessile, kelle ta õigeks maapärijaks tunnistas. 29. septembril 1688 saabusid Pfalzi Prantsuse väed. Olles Euroopa jõudude vastu sõjas, otsustasid nad hävitada kõik kaitserajatised, et vältida sellest piirkonnast tulevaid vaenlase rünnakuid. Kui prantslased lossist lahkusid, lasid nad Paksu Torni esise õhku. Osa linnast põletati maha, aga Prantsuse kindral halastas ja lubas linnaelanikel süüdata oma kodudes väikesed lõkked, et tekitada suitsu, mille abil tekkis majade põlemisest vaid illusioon. Nii välditi linna laialdasemat hävingut.

Kohe pärast 1690. aastal ametisse astumist lasi Johann Wilhelm lossi müürid ja tornid taastada. Kui prantslased 1691. ja 1692. aastal taas Heidelbergi väravateni jõudsid, oli linna kaitse nii hea, et nad ei pääsenud ligi. 1693. aasta 18. mail olid prantslased taas väravate taga ja vallutasid linna 22. mail. Vaatamata sellele ei saanud nad kontrolli lossi üle ja selleks, et lossi peakaitset nõrgendada, hävitasid Prantsuse väed linna. Lossi elanikud andsid järgmisel päeval alla ning prantslased kasutasid võimalust oma töö lõpetada. Tornid ja müürid, mis eelneva hävingu olid üle elanud, lasti miinidega õhku.

Pärast hävingut

Aeglane lagunemine ja romantistlik entusiasm

Aastal 1777 sai Karl Theodorist lisaks Pfalzi kuurvürstkonnale ka Baierimaa valitseja. Ta viis oma õukonna Mannheimist Münchenisse. Heidelbergi loss taandus aina rohkem tema mõtteist. Ruumides, millel oli veel katus, tegutsesid käsitöölised. Juba 1767. aastal lammutati lossi lõunapoolne müür, et kasutada kive Scwetzingeni lossi ehituseks. Hiljem kasutasid linnaelanikud laguneva lossi kive, puitu ja rauda oma majade ehitamiseks, kasutust leidsid ka kujud ja ornamendid. 19. sajandi alguses sai varemeis lossist Napoleoni vastase patriootliku liikumise sümbol.

Juba enne 1800. aastaid hakkas sealne ümbruskond, jõgi, mäed ja lossi varemed, kunstnikele huvi pakkuma. J. M. W. Turner ja tema romantilised kunstnikud ei olnud huvitatud tõetruudest maalidest, vaid andsid loovusele vabad käed. Näiteks ühel Turneri maalil asub loss tegelikust palju kõrgemal mäe otsas.

Lossi päästis Prantsuse krahv Charles de Graimberg. Ehitise säilitamiseks võitles ta Badeni valitsusega, mis nägi lossi kui vanu varemeid maitsetuste ja lagunevate ornamentidega. 1822. aastani teenis Charles de Graimberg vabatahtlikult lossivahina ja elas Klaasi tiivas, kus ta sai õuel silma peal hoida. Ta oli esimene inimene, kes tundis huvi lossi säilitamise ja dokumenteerimise vastu. Ta palus Thomas A. Legerit, et ta valmistaks ette lossi esimese giidi. Graimberg esitles lossi varemeid piltidega, millest tehti palju koopiaid, ning tõmbas ligi hulganisti turiste.

Planeerimine ja restauratsioon

Pikka aega arutleti küsimuse üle, kas loss tuleks täielikult restaureerida. 1868. aastal oli luuletaja Wolfgang Müller von Köningwinter täieliku rekonstrueerimise poolt, kuid tema mõte sai avalikel koosolekutel suure vastulöögi.

1883. aastal alustas Badeni suurvürst koostöös Josef Durumi, Julius Kochi ja arhitekt Fritz Seitziga lossi restaureerimist. 1890. aastal valmis detailplaneering peahoone säilitamiseks või parandamiseks. Komisjon otsustas, et lossi täielik või osaline uuesti ülesehitamine pole võimalik, kuid lossi on võimalik säilitada selle praeguses seisus. Restaureeriti ainult Friedrichi ehitis, mille interjöör oli tules kahjustunud, aga mitte hävinud. Rekonstrueerimistööd, millega tegeles Karl Schäfer, kestsid 1897. aastast 1900. aastani ning nendele kulus üüratu summa – 520 000 marka.

Lossi varemed ja turism

Lossi paiknemine vanalinnas

1465. aastast pärinev Heidelbergi kirjeldus mainib, et linna külastavad tihti võõrad, kuid turismiatraktsiooni ei saanud sellest enne 19. sajandi algust. Tänu krahv Graimbergile levisid lossist pildid, mis said postkaartide eelkäijateks. Turism hoogustus Heidelbergis 1840. aastast, kui linn sai raudteeühenduse.

20. sajandil levitasid ameeriklased Heidelbergi kuulsust Euroopast väljapoole. Jaapanlaste hulgas muutus Heidelbergi loss populaarseks külastuspaigaks. 21. sajandi algul käis Heidelbergis üle 3 miljoni külastaja aastas, umbes miljon külastajat jäi linna ka ööbima. Suurem osa väliskülastajaid tulevad USA-st või Jaapanist. Heidelbergi ülikooli geograafia instituudi andmetel on Heidelbergi peamiseks vaatamisväärsuseks Heidelbergi loss ja selle vaateplatvormid.

Tänapäeval on lossis võimalik abielluda, selle kabelis toimub aastas umbes 100 laulatust. Lossi saali kasutatakse ürituste korraldamiseks, näiteks toimuvad seal ballid ja teatrietendused. Heidelbergi lossi festivalil toimuvad lossi sisehoovis vabaõhumuusikalid, ooperi- ja teatrietendused ja klassikalised kontserdid, kus võib kuulda näiteks kuulsat pala "Castle Serenades" Heidelbergi linnaorkestri esituses.

Heidelbergi tünn

Heidelbergi tünn (Heidelberg Tun) on maailma suurim veinivaat. Selle ehitas 1751. aastal Karl Theodor, et hoiustada veini, mis maksti maksuna Pfalzi viinamarjakasvatajatelt. See on 7 meetri kõrgune ja 8,5 meetri laiune ning mahutad 220 000 liitrit veini. Tünni peale on ehitatud tantsupõrand. Legend räägib, et õukonna narr, kes oli tuntud oma võime poolest juua suures koguses veini, suri, kui ta kogemata klaasi vett jõi.

Aiad

Lossi aiad, mille ehitas ajavahemikus 1616–1619 arhitekt Salomon de Caus, pühendas Prints Friedrich V oma naisele Elisabethile. Barokkstiilis aed kuulus Itaalia renessanss-stiilis lossi juurde. Sel ajal tunti aeda kaheksanda maailmaimena ja ühe Saksamaa uhkeima renessanssaiana.

Enne 1693. aastal sõjas hävinemist peeti aedu oma aja meistriteosteks. Aiad, mis olid ehitatud mitmele terrassile, koosnesid mitmetest lillepeenratest, labürintidest ja tugipostitest, paljudest skulptuuridest, kasvuhoonetest apelsinipuudega, suurtest kalatiikidest, koskedest ja tehiskoopast.

Viited

1. Stilgeschichte. - Schloss Heidelberg

Välislingid

• heidelberg Castle. - Schloss Heidelberg (lossist ametlikul kodulehel)
• heidelberg castle schloss heidelberg. - Tourism Heidelberg