Hatsad
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Hatsad (Hadza, Hadzabe, Hadzapi, Kindiga, Tindiga, Wakindiga, Kangeju) on rahvas Tansaanias.
Nad elavad hajusalt Ida-Aafrika riftivööndis Serengeti platoo lähedal Eyasi järve ääres umbes 1500 km² suurusel raskesti ligipääsetaval ja väheviljakal alal. Nende arv oli 1988. aastal hinnanguliselt 1000, aastal 2000 – 800 ja praegu hinnanguliselt 700.
Nad on traditsiooniliselt kütid-korilased ning üks viimaseid kivist tööriistu kasutavaid või kasutanud rahvaid. Moodsa ühiskonna mõju neile kasvab.
Nad kõnelevad hatsa keelt, mis on isolaatkeel, kuigi sel on tüpoloogilisi ühisjooni teiste khoisani keeltega.
"Hatsad" ning Hadza, Hadzabe, Hadzapi, Hadsa ja Hadzabi on rahva endoetnonüümi variandid.
Nimesid Kindiga, Tindiga, Wakindiga, Watindiga, Ndiga, Tindega, Tindigo ja Watindega kasutavad suahiili keelt kõnelevad rahvad. Need pärinevad tegusõnast -tindika 'katkema, ära lõigatud olema, puudust tundma, kaduma, lõppema' ning viitavad hatsade isoleeritusele. Ludwig Kohl-Larsen kasutas varianti Watindiga ning tõlkis seda kui 'põgenikud'.
Nime Kangejuvõi Kangeji päritolu pole selge.
Dmitri Olderogge nimetas hatsasid Ida-Aafrika bušmaniteks. Seda nimetust kasutatakse mõnikord tänapäevalgi, kuigi lihtsalt bušmaniteks pole neid õige nimetada.
Hatsade päritolu ei ole selge.
Nad on vanim teadaolev Tansaania rahvas. Nad on elanud Eyasi järve ääres umbes 40 000 aastat.
Et nad kuuluvad antropoloogiliselt neegrirassi mõningate khoisani rassi joontega, peeti neid varem traditsiooniliselt khoisani rahvaste jäänukiks Ida-Aafrikas.
Hiljutine geneetiline uuring näitas, et nad on tegelikult rohkem seotud Lääne-Aafrika pügmeedega. Knight jt (2003) leidsid, et Y-kromosoomi haplogrupid on hatsadel esindatud peamiselt haplogrupi B haruga B2b (52 %), st sama allharuga, mis on olemas Aafrika pügmeede tüüpilistel esindajatel mbutidel ja akadel. Haplogrupi E allharu E3a suur osatähtsus näitab teatud bantude segu. Ülejäänud Y-kromosoomi haplogrupid on esindatud teiste E-subklaadidega.
Mitokondriaalne DNA on hatsadel esindatud haplogruppidega L2 (peamiselt pügmee päritolu subklaad L2a1) ja L3 (peamiselt Ida-Aafrika päritolu L3g) ning mitte ükski neist ei kattu Lõuna-Aafrika khoisani rahvaste omadega (L1d/L1k).
Täielik geenipilt eeldab, et hatsad olid algselt Y-DNA ja mtDNA haplogruppide B2b + L3a1 kandjad, hiljem aga võtsid vastu geenivoo bantudelt.[1]
Hatsade asuala on Tansaania põhjaosas Arusha piirkonnas, Singida piirkonnas ja Shinyanga piirkonnas.
Hatsad elavad kuival aastaajal traditsiooniliselt neljas piirkonnas: Eyasi järve lõunatipust läänes, Eyasi järve ning sellest itta jääva Yaeda soo vahel, Mbulu mägismaal Yaeda orust idas ning Mang'ola küla ümbritsevast orust põhja pool. Kuival ajal saavad nad hõlpsasti liikuda ühest piirkonnast teise. Kõige läänepoolsemale alale pääseb kas Eyasi järve lõunatipu kaudu, mis kuival aastaajal esimesena ära kuivab, või Serengeti platoo astangu kaudu järve lõuna kaldal. Ka Yaeda org on kergesti ületatav. Vihmaperioodil elavad hatsad nende piirkondade vahel või nendest väljaspool, sest need piirkonnad ei ole hästi ligipääsetavad.
1968. aasta kirjelduse järgi kasutab igaüht neist neljast piirkonnast kuni 150 inimesest koosnev rühm. Igal rühmal on nimi, mis tuleb piirkonna nimest. Nende rühmade koosseis küll vahetub, kuid nad on püsivamad kui koos elavate hatsade rühmad.
Hatsad hankisid toitu traditsiooniliselt ka väljaspool neid piirkondi kuni Serengetini välja.
Veel 20. sajandi esimesel poolel elasid hatsad Eyasi järvest kirdes tasandikel ja eelmägedes kuivades rohtlates ja savannides. Kuid tsetsekärbse hävitamine hatsade territooriumil avas tee naabruses elanud karjakasvatajatele ja põlluharijatele.
Hatsad on kütid-korilased.
Jahiga tegelevad ainult mehed üksikult või väikeste salkadena, mis üksikjuhtudel on kuni 15-liikmelised (näiteks jõehobujahil). Jahirelv on vibu, oda ei kasutata. Nooleotsad on enamasti kivist, mõnikord sepistatud vahetuskaubana saadud rauast. Tavaliselt kütiti vibuga pühvleid ja antiloope. Kasutati mürginooli. Jahti peeti kõige rohkem kuival aastaajal.
Korilusega ei tegele mitte ainult naised, vaid ka mehed, eriti aegadel, mil jaht on vähetõhus. Korjatakse metsikute taimede vilju, linnumune, kilpkonni jm.
Keskmiselt tegeldakse toidu hankimisega vähem kui kaks tundi päevas.[2] Umbes 80% toidust moodustavad korjatud mugulad, hariliku ahvileivapuu viljad ning söödavad lehed ja marjad. Ülejäänu moodustavad metsloomade liha ja mesi.[3] Põua-aastad ei too kaasa tõsisemaid raskusi toidu hankimisel. Arstlikud uuringud on näidanud, et hatsade toitumine on väga tasakaalustatud ning nad oma põlluharijatest naabritest palju tervemad.[2]
Kuigi Serengetil on jaht keelatud, teevad Tansaania võimud hatsadele faktiliselt erandi. Hatsad on ka ainus rahvas Tansaanias, kes ei pea makse maksma.
Osa hatsadest on rändavast eluviisist loobunud ning aitab põlluharijatel põldu harida. Traditsioonilise eluviisi on säilitanud 300–400 hatsat.
Hatsadel on esinenud malaariat, kollapalavikku ja tuberkuloosi aga ka trüpanosomiaasi. Neid kimbutavad luumurrud, kõhulahtisus, silma – ja hingamisteede infektsioonid. [4]
Suurema osa aastast veedavad hatsad okstest karkassiga rohust onnis. Onnid paiknevad lähestikku looduslikult kaitstud kohas.
Vihmaperioodil asub osa inimesi ümber kaljude alla.
Püsivaid elamuid ei ole.
Naiste traditsiooniline kehakate on nahkpõll, meestel põll ja niudevöö.
Tavaliselt käiakse paljajalu, okaspõõsastel liikudes kantakse sandaale.
Mõned uurijad on rõhutanud, et hatsade ühiskond on egalitaarne, st sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus on tühine. Andrei Korotajevi (1999) järgi on see veel egalitaarsem kui enamik primaatide seltsinguid. See joon ei ole ühine kõigile ürgühiskondadele, kuid Aafrika rahvastest on see veel bušmanitel ja pügmeedel.
Perekond on väike. Abielud on tavaliselt ambilokaalsed tendentsiga uksorilokaalsusele. Abielud on vabalt lahutatavaf. Sugulussüsteem on, nagu bušmanitelgi, bilateraalne. Sugulusterminid võivad laieneda inimestele, kellega tegelikult sugulust ei ole, (nagu ka bušmanitel ja Austraalia aborigeenidel).
Hatsade perekonnad moodustavad koos rändavaid rühmi. Tavaliselt minnakse uude kohta kord kahe nädala tagant. Nende rühmade koosseis ei ole püsiv ning oleneb liikmete soovist (konflikti korral minnakse teise rühma üle). Kogukondade territooriumidel pole selgeid piire, tegelikult võib iga hatsa elada, jahti pidada ja toitu korjata seal, kus tahab. Kuival aastaajal ühinevad hatsad 100 kuni 200 inimesest koosnevateks rühmadeks, vihmaperioodil elavad jälle eraldi kogukondadena.
Hatsade rühmadel ja kogukondadel ei ole pealikke, kuigi konkreetsetel inimestel on mõju nende isiklike omaduste tõttu. Kollektiivseid otsuseid langetavad mehed.
Hatsadel ei ole kalendrit. Nad ei korralda matuseid ega muid tseremooniaid.
Hatsade arv aina väheneb. Issansud, mbulud ja maasaid tõrjuvad neid soodesse ja kõnnumaadele Eyasi järvest lõunas. Hatsade sõnul on nad viimastel kümnenditel kaotanud umbes kolmveerandi oma maadest.
Hatsadele jäänud jahi-, marja- ja meemaad on ohus. Asuala lääneosa paikneb eraomandis oleval jahialal, kus hatsad tohivad viibida ainult neile mõeldud reservaadis ja neil ei ole jahipidamisõigust. Yaeda orule, mis on tsetsekärbeste pärast olnud kaua asustamata, pretendeerivad nüüd karjakasvatajatest datoogad, kes puhastavad hatsade alasid mõlemal pool orgu oma kitsede ja veiste karjamaadeks. Metsloomadele peetakse jahti ja nad aetakse piirkonnast ära. Kaovad marjad, mugulad, mesi ja veeaugud, millest hatsad sõltuvad.
Mang'ola piirkonnast on saanud Ida-Aafrika tähtsaim sibulakasvatuspiirkond, mis tõttu sealne rahvastik on viimasel ajal oluliselt kasvanud.[5] Meediakajastuse tõttu on Mang'ola piirkonna hatsadest saanud turistide vaatamisväärsus. See on toonud kaasa nende esimese kokkupuute alkoholiga ja tuberkuloosiepideemia, mida on alkoholism on soodustanud.[viide?]
Hatsad püüavad oma õiguste eest võidelda, pöördudes Tabsaania valitsuse poole üleskutsega tõkestada nende põlisterritoorium naaberrahvaste eest, rõhutades oma elulaadi ökoloogilisust ja oma majandamisviisi pikki traditsioone.[6]
Oktoobris 2011 tunnistas Tansaania valitsus esimest korda ühe hatsade kogukonna õigust maale ning andis neile vastavad dokumendid.[7]
Teadusele avastas hatsad saksa etnoloog ja arheoloog Ludwig Kohl-Larsen 1931. aastal.
Suurem osa uurimisest on toimunud enne 1960. aastate keskpaika, mil nende elulaad ei olnud oluliselt muutunud. Arusaam nende traditsioonilisest elulaadist on kujunenud nende uurimuste põhjal.
Hatsade uurimine on aidanud mõista ürgkogukonda.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
