Harilik toakärbes (Musca domestica) on kahetiivaliste seltsi ja toakärbse perekonda kuuluv putukaliik. Harilik toakärbes on kõigist putukatest levinuim, teda on leitud kogu maailmast. Ta on muuhulgas nakkuste levitaja.
| Harilik toakärbes | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Kahetiivalised Diptera |
| Alamselts |
Kärbselised Brachycera |
| Sugukond |
Päriskärblased Muscidae |
| Perekond |
Toakärbes Musca |
| Liik |
Harilik toakärbes |
| Binaarne nimetus | |
|
Musca domestica (L., 1758) | |
Kirjeldus
Täiskasvanud isendid on ligikaudu 6 mm pikkused, emased on isastest suuremad. Harilikul toakärbsel on hall keha, nelja pikitriibuga selg. Kõht on kollakas või hall, keskel paikneb triip. Külgedel on korrapäratud tumedad laigud. Terve keha on kaetud karvakestega, mis aitavad tal lennata.[1] Karvakesed osalevad maitsmisel, haistmisel ja kompimisel. Signaal tekib substraadil karvakeste paindumisel. Jalgadel on kleepuvad padjakesed, mille abil saavad liikuda siledatel pindadel nagu vertikaalne klaas, samuti pea alaspidi. Toakärbse suuosad on kohastunud vedelike imemiseks. Emastel isenditel on suur silmavahe (isastel isenditel puutuvad silmad peaaegu kokku). Silmad on laiad ja punased, neil puuduvad silmalaud. Sel põhjusel hõõruvad toakärbsed sageli jalgadega oma silmi, et neid puhastada.[2]
Toakärbestel on üks paar läbipaistvaid tiibu, mille neljas pikisoon on tipuosas järsult kaardunud.[1] Teine paar on muundunud lühikesteks nuiakujulisteks sumistiteks. Sumisti paksenenud ots toimib ballastina, tasakaalustades esitiibade liikumist, samuti teavitavad need aju liikumissuuna muutustest.[3] Kärbsel on kuus jalga.
Elutsükkel
Toakärbse areng toimub täismoondega ning selle võib jagada neljaks faasiks. Areng algab viljastatud munarakus, milles kujuneb vagel. Pärast munast koorumist kasvab vagel teatud suuruseni ning moodustab kookoni. Vagla ja valmiku üleminekuperioodi nimetatakse nukuks.
Emane toakärbes muneb kõdunevale aluspinnale munad – 100–120 tükki korraga. Harilikult valib ta aluspinnaks sõnniku. Munade areng vältab vahel vaid 8 tundi, harva 3 päeva või kauem. Seejärel kooruvad munadest vaglad. Need on valged, jalutud, värtnakujulised, eestpoolt kitseneva 13-lülilise kehaga.[4] Vaklade keha teravatipulises esiosas paikneb suuava. Vagla ainsaks tegevuseks on söömine. Mõne päeva möödudes on vaglad valmis nukkuma ja otsivad selleks kuiva koha. Selleks ajaks on nad 8–12 mm pikad. Edasine areng toimub pruunikas, paksude seintega tünnikujulises kookonis.
Kui nukk on täielikult välja arenenud, puhub küps valmik kookoni esiotsas oleva raku katki, mille tulemusel avaneb selle ees asuv kaaneke.[3] Soojades tingimustes koorub valmik kolme päeva jooksul. Koorumise ajal on hariliku toakärbse tiivad väikesed ja kokkulapitud. Seni, kuni valmiku keha kuivab ja tiivad tugevnevad, valmik lennata ei saa. Normaalsetes tingimustes võib protsess kesta kuni tund, kohe pärast seda toimub paaritumine.[5]
Täiskasvanud kärbeste eluiga on 15–20 päeva, kuid nad võivad elada kuni 2 kuud. Ilma toiduta suudavad nad elada vaid kolm päeva. Toidu, eriti suhkru kättesaadavus pikendab eluiga. Üksnes ligipääs loomajäätmetele ei taga harilikele toakärbestele pikka eluiga. Emased isendid vajavad valke, et toota mune, seetõttu neile üksnes sõnnikust ei piisa.[1] Harilik toakärbes talvitub sõnnikukuhjades või muudes kaitstud kohtades nuku või vastsena.[6]
Toit
Toakärbse vakladel puudub pea. Soolevälisel seedimisel lasevad vaglad toidule seedeensüüme ja muudavad söögi vedelaks. Selle tulemusel ujub kogu kärbeste vaklade koloonia seeditud keskkonnas, mida nad pidevalt neelavad. See võimaldab kasutada toitu võimalikult kokkuhoidlikult, sest ühes liitris sõnnikus võib üheaegselt areneda 1000–1500 kärbsevakla, kuid seasõnnikus isegi kuni 4000.[7]
Vahetult enne vaglastaadiumi lõppu otsivad vaglad nukkumiseks kuiva kohta. Arvukal hulgal kärbseid elab lindlate ja lautade ümbruses, kus saavad toituda lindude ja loomade väljaheidetel. Kodumajapidamiste ümbruses saavad kärbsed kasutada toiduallikatena prügi- ja kõdunevaid muruhunnikuid. Vesi on toakärbse toitumises hädavajalik, selleta suudaksid nad elada vaid kuni 48 tundi. Toakärbes pole võimeline toitu närima, kuna tal on suiste asemel imikärss. Seetõttu sööb ta vaid vedelat toitu. Kärbeste toidu moodustavad väljaheited, riknenud liha ja kõdunenud taimeosad. Tahkele toiduobjektile peavad sülge pritsima ning toit muutub ensüümide toimel vedelaks.[8]
Soomääramise mehhanism
Toakärbsed on bioloogilise uurimise all soomääramise mehhanismi tõttu. Looduses on mitmeid soomääramise mehhanisme (näiteks isase või emase heterogaamia, haploidsus või diploidsus, keskkonnategurid). Liigisiseselt töötab vaid üks soomääramise mehhanism. Toakärbestel esineb mitu soomääramise mehhanismi, näiteks isaste heterogaamia, emaste heterogaamia ja emapoolne kontroll järglase soo avaldumise üle. See teeb toakärbse sobivaks uurimisobjektiks soomääramise mehhanismide evolutsiooni uurimisel.[9]
Evolutsioon
Harilikud toakärbsed on arenenud Kainosoikumis umbes 65 miljonit aastat tagasi, levik algas lõunapoolkeralt Palearktilisest piirkonnast. Harilik toakärbes on inimesega tihedas kommensialistlikus suhtes. Seega on üsna tõenäoline, et nende ülemaailmne levik sai paralleelselt toimuda uute elupaikade asustamisega inimeste poolt.[10]
Kärbsed ja inimene
Harilik toakärbes on sünantroop, see tähendab, et ta on rohkem või vähem seotud inimesega. Toakärbest ei esine enam looduses väljaspool linnu ja asulaid. Jahedama kliimaga aladel elutseb inimeste poolt köetavas ümbruses. Sõnnik, fekaalid, igasugune praht on toakärbse kui inimasulate alalise elaniku arengusubstraadiks. Kärbseid meelitavad ka kanalisatsioonitorud, mis on maailma paljudes paikades täis soolenakkuste pisikuid. Neis piirkondades on vajalik kärbseid käsitleda nakkuskandjatena, kuna võib inimeste toidu pisikutega nakatada. On tavaline, et sülje eritamisel tahkele toidule oksendavad toakärbsed maost poolseeditud toitu. See ongi peamine viis, kuidas toakärbes nakkusi levitab.
Iga kärbes kannab pärast väljaheidetel või jäätmetel viibimist oma kehal umbes kuut miljonit mikroorganismi ning sooltorus veel 25–28 miljonit. Düsenteeriat ja muid sarnaseid haigusi tekitavad bakterid ei seedu kärbse sooltorus, vaid väljuvad sealt täiesti elujõulistena. Seepärast on võitlus toakärbsega ja hügieeninõuete järgimine väga olulised soolenakkuste ennetamisel.[3] Toakärbsed on öösel inaktiivsed. Öösiti puhkavad nad ehitiste lagedel, palkidel ja juhtmetel. Õues on nende puhkepaikadeks puud, väljas paiknevad traadid, rohi ja põõsastikud.
Toakärbsed kui haigusekandjad
Kärbestel on leitud kõhutüüfuse ja paratüüfuse batsille, düsenteeriakepikesi, tuberkuloosikepikesi, Siberi katku eoseid, difteeria ja hepatiidi tekitajaid ning ka nugiusside mune.[7]
Toimetulek toakärbestega
Hügieen ja ennetamine
Esialgu tuleb teha kindlaks piirkonnad, kus harilik toakärbes saab paljuneda. Elimineerida tuleks pinnad, mis on toakärbeste atraktantideks ja kus nad saavad sigida. Prügi tuleb hoida suletud konteinerites, mis peavad olema puhtad ja asuma majast eemal. Prügikaste tuleb regulaarselt tühjendada. Ümbrusest tuleks eemaldada sõnnik, taimne ja loomne materjal ning liigne niiskus.
Sissepääsu takistamine
Toakärbeste siseruumidesse tungimise takistamiseks tuleb hoida uksed, aknad ja ventilatsiooniavad kinni. Muud sisenemisavad katta võrkude või sulgeda tihenditega.
Mehaanilised vahendid
- Kärbsepiits – kõige keskkonnasõbralikum vahend.
- Kärbsepaber – toode, mis on mõeldud kärbeste ja teiste putukate püügiks. Kärbsepaber on kaetud liimi ja atraktandiga, mis meelitab kärbseid paberile maanduma. Liimi kinni jäänud putukad surevad aeglaselt nälga. Paremad on kärbsepaberid, mis sisaldavad mürki, et paberile maandunud putukas sureks kohe.
- Ultraviolettvalguslõksud tööstushoonetes. Inimesed ei näe UV-valgust, kuid putukad näevad. Ultraviolettvalguslõksudest eritunud valgust peavad kärbsed ekslikult päikesekiirguseks. UV-lõksud tuleks paigutada nii, et väljaspool hoonet poleks neid näha. Seda ei tohi asetada kõrgemale kui 154 cm põrandast, kus on kärbseid kõige rohkem; lähedale ei tohi jääda konkureerivat valgus- ja toiduallikat. UV-lampe on vaja vahetada vähemalt kord aastas.
Samuti kasutatakse kärbeste tõrjeks keemilisi vahendeid, kuigi soovitatavalt viimasel võimalusel. Ribasid, mis eritavad kärbsemürki, võib paigutada pööningule ja teistesse tühjadesse väikestesse ruumidesse, kus kärbsed on probleemiks. Aerosoolid sisaldavad püretroide, mis on harilikule toakärbsele mürgine, kuid pakuvad probleemile vaid ajutist kergendust. Kui kodus on palju kärbseid, siis on mõistlik välja selgitada probleemi põhjus.[11][12][13][14]
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
