Maateadus

Maateadus ehk maateadused ehk geoteadus ehk geoteadused on Maad uurivate teadusharude kompleks.

See artikkel räägib Maad uurivatest teadusharudest; maateaduse all võidakse mõista ka geograafiat

Maateadus jagatakse erinevateks teadusharudeks, mis uurivad erinevaid geosfääre.

Mõnikord samastatakse maateadust geoloogia või geograafiaga, mis aga pole päris korrektne. Maateadus hõlmab ka näiteks meteoroloogiat, mis geoloogia alla ei kuulu. Geograafia on aga maateadustega võrreldes hoopis teistsuguse lähenemisega teadus, kus põhitähelepanu on inimestel ja nende vastastikmõjul ümbritsevaga^[viide?].

Maateadused kuuluvad nn eluta loodust uurivate loodusteaduste hulka, erinedes seega bioloogiateadustest. Tuleb märkida, et eluta on maateaduste uurimisobjektid küll vaid bioloogilises mõttes. Geoloogias peetakse Maad oma tegutsevate vulkaanide, liikuvate laamade, voolavate jõgede jms vägagi elavaks planeediks^[viide?].

Maateadlaste ülesanne on mõista Maad kogu tema mitmekülgsuses, saada aru talle mõjuvaist protsessidest ning tunda Maa ajalugu. Saadud teadmisi kasutatakse inimkonna hüvanguks, kas maavarade otsimise, ilmaennustamise vms näol. Maateadlased mõõdavad, kirjeldavad ja klassifitseerivad kõiki Maaga seotud nähtusi ning püstitavad selle põhjal hüpoteese, mis vaatlustulemusi võimalikult hästi seletaksid. Vastandlike hüpoteeside võitluses jääb lõpuks peale hüpotees, mis pidevalt lisanduvate andmete tulvas parimat seletusjõudu omab.

Kõigi teaduste väga kiire areng viimase paarisaja aasta jooksul on viinud kõrge spetsialiseerumisastmeni ka maateadlaste seas. Selle tulemiks on see, et keskmine maateadlane on küll hea spetsialist oma kitsal erialal, kuid omab piiratud ülevaadet maateadusest kui tervikust. Maateadused on siiski üksteisega tihedalt põimunud, mis on pannud aluse Maa-süsteemi teaduse tekkele, mis üritab eri teadusharude tulemusi sünteesida ning ühtseks tervikuks siduda.

Maateadusele on omane see, et uuritav objekt on tihti ligipääsmatu. Näiteks vahevöö kivimid, pilved atmosfääris jne. Raskemaks teeb asja ka see, et uuritavad objektid ei asu meist eemal mitte ainult kolmemõõtmelises ruumis, vaid ka ajas. Maateadlasi huvitab näiteks, missugune oli Maa atmosfääri koostis 4 miljardit aastat tagasi, kuidas tekkis Kuu, kuidas ja kus tekkis elu jne.

Maateadused võib klassifitseerida kuue suure alajaotuse alla:

Teadusharud, mis tegelevad vee ja õhuga, kas siis atmosfääris, maakoores või selle pinnal. Nende hulka kuuluvad meteoroloogia, hüdroloogia, glatsioloogia, hüdrogeoloogia, okeanograafia, klimatoloogia jne.
Tahke Maa koostist ja ehitust ning kujunemise seaduspärasusi uurivad teadusharud, kuhu kuuluvad mineraloogia, petroloogia, sedimentoloogia, geotektoonika, struktuurigeoloogia, geokeemia, geofüüsika jne.
Maa pinnavormide ja nende tekke uurimise, kirjeldamise ja klassifitseerimisega tegeleb geomorfoloogia.
Maa ajaloo ja arenguga seotud teadusharud, nagu paleontoloogia, stratigraafia, geokronoloogia jne.
Maateaduste rakendused, mis on seotud inimkonna praktiliste vajaduste rahuldamisega. Nende hulka kuuluvad maavarade otsimine, ehitusgeoloogia, vulkaanipursete ja ilma prognoosimine, agronoomia jne.
Teadused, mis ei uuri otseselt Maad, vaid teisi planeete, kasutades selleks Maa uurimiseks väljatöötatud meetodeid, nimetatakse samuti maateadusteks. Kuu, Marsi, Veenuse ja teiste Maa-lähedaste taevakehade uurimine kuulub planetoloogia valdkonda.

Sellest loetelust ilmneb, et maateadus on väga laia haardega teadusharude rühm, mis tegeleb nii fundamentaalsete kui ka rakenduslike küsimustega. Maateaduslikud teadusharud toetuvad füüsikale, keemiale, matemaatikale ning on kohati tihedalt põimunud bioloogiaga.

Vaata ka

Kirjandus

Hans-Peter Harjes, Roland Walter. Die Erde im Visier: Die Geowissenschaften an der Schwelle zum 21. Jahrhundert‎, 1999. Google'i raamat