Frederic Bartlett
briti psühholoog From Wikipedia, the free encyclopedia
briti psühholoog From Wikipedia, the free encyclopedia
Sir Frederic Charles Bartlett (20. oktoober 1886 – 30. september 1969) oli briti psühholoog ja esimene eksperimentaalpsühholoogia professor Cambridge’i Ülikoolis. Ta oli üks kognitiivse psühholoogia esiisadest[viide?]. Bartlett pidas suurt osa oma kognitiivse psühholoogia alasest tööst sotsiaalpsühholoogiliseks, aga ta oli huvitatud ka antropoloogiast, moraaliteadusest, filosoofiast ja sotsioloogiast.[1][2][3][4]
Frederic Bartlett sündis 1886. aastal keskklassi peres ja kasvas üles Inglismaal Gloucestershire’i krahvkonnas. Lapsepõlv ei olnud kerge: ta põdes noores eas kopsukelmepõletikku, mistõttu pidi keskhariduse saama koduõppe vormis.[4] Hoolimata haigusest nautis ta sporti – eriti golfi, tennist ja kriketit.[5]
1909. aastal lõpetas Bartlett kiitusega University Correspondence College’i ja teenis filosoofia bakalaureusekraadi. Haridusteed jätkas ta Londoni Ülikoolis, kus sai magistrikraadi nii eetikas kui ka sotsioloogias. Seejärel läks ta St John’s College’isse Cambridge’is ja haris end moraaliteaduses.[6] Seal kohtas ta ka Charles Samuel Myersit, Cambridge’i psühholoogialabori juhatajat. Lapsepõlvehaiguse tüsistused takistasid Bartletti osalemast Esimeses maailmasõjas ja kui Myers 1914. aastal sõtta meedikuks värvati, sai temast psühholoogialabori juhataja kohusetäitja.[5] Varsti pärast sõja lõppu lahkus Myers oma Cambridge’i ametist ja jättis maha suure annetuse osakonna lektorite rahastamiseks. Bartlettist sai laborijuhataja ja eksperimentaalpsühholoogia lektor. Hiljem sai ta psühholoogia vanemlektoriks ja oli seda surmani 1969. aastal.[4]
Frederic Bartlett oli Cambridge’i eksperimentaalpsühholoogia õppetooli juhataja, kui ta avaldas raamatu "Remembering" ("Meenutamine") (1932), mis on talle hiljem kõige rohkem tuntust toonud. Raamat käsitles Bartletti kontseptsiooni konventsionalisatsioonist psühholoogias. See oli kogumik tema varasematest töödest seoses meenutusvõimega kujutiste, fotode ja juttude abil.[7] Täpsemalt koosnes "Meenutamine" eksperimentaalsetest uuringutest mälu, kujutamise, taju ja meenutamise kui sotsiaalpsühholoogia nähtuse teemal. Tema meenutamise teooria hõlmas sotsiaalseid tingimusi, mis meenutamist mõjutavad. Raamat pakkus süvaanalüüsi ka Bartletti skeemiteooriast, mis inspireerib skeemide uurijaid tänapäevani.[8]
Kummitussõja ("War of the Ghosts") eksperiment "Meenutamise" raamatust oli Bartletti kuulsaim uurimus ja demonstreeris mälu konstruktiivset olemust. Mälu on konstruktiivne, kui inimene väljendab arvamust sellest, mis mälestuses juhtus koos lisamõjuritega nagu kogemused, teamised ja ootused.[9]
Eksperimendis pani Bartlett Edwardi-aegse inglise keele eriala tudengid lugema Kanada indiaanlaste folkloristlikku juttu "Kummitussõda". Katseisikutel paluti erinevate ajaintervallide järel juttu meenutada. Bartlett leidis, et mida pikem ajaintervall jutu lugemise ja meenutamise vahel, seda vigasemad ja puudulikumad olid meenutused.[9] Mis kõige tähtsam – kui jutu elemendid ei sobinud kuulaja sisemise skeemiga, siis need jäeti meenutusest välja või asendati tuttavamatega.[10] Iga osaleja meenutus jutust peegeldas tema enda kultuuri, antud juhul Edwardi-aegset. Näiteks mäletasid mõned osalejad "kanuude" asemel "paate".[9]
Pärast "Meenutamise" avaldamist keerlesid Bartletti mõtted ümber sotsiaalpsühholoogia metodoloogia tugevdamise, kasutades selleks psühholoogia ja antropoloogia ühendust. Aastatel 1935–1938 kohtus ta kaks korda aastas kolleegidega psühholoogiast, antropoloogiast ja sotsioloogiast, et arutada sellealast koostööd. Bartletti huvi rakendusliku eksperimentaalpsühholoogia vastu laienes, eriti militaarses suunas, kui Cambridge’i Tööstusuuringute Laboratooriumis avati Rakenduspsühholoogia Üksus.[4] Tema ja Kenneth Craik olid vastutavad UK Meditsiiniuuringute Komisjoni Rakenduspsühholoogia Üksuse loomise eest 1944. aastal. Nende ühine rakenduslik uurimistöö keskendus valitsusorganite poolsetele küsimustele. Pärast Craik’i varajast surma aastal 1945 sai Bartlettist Üksuse juhataja.[11] Ta võttis edukalt juhtimise üle ja suunas rõhu militaarvaldkonnale. Ka Craik’i kehaliste võimete teemalise töö edasiarendus pakkus Bartlettile huvi tõenäoliselt tema enda lapsepõlve spordikire tõttu. Sel ajajärgul andsid Inglismaa ja USA institutsioonid Bartlettile hulgaliselt preemiaid inimliigutuste adaptiivse sünteesi selgitamise eest.[4]
1958. aastal avaldas Bartlett raamatu "Mõtlemine: eksperimentaalne ja sotsiaalne uurimus" ("Thinking: An Experimental and Social Study"). Ta analüüsis mitmeid mõtlemisprotsesse, mida inimesed kasutavad, seoses jutu meenutamise meetoditega "Meenutamise" raamatust. Viidi läbi eksperimente, kus katseisikutele näidati avatud lõpuga jutukesi ja paluti need realistlikult lõpetada. Bartlett leidis, et lõpetamine toimub isegi teadvustamatult ja heidab valgust sellele, kuidas skeemid (omamoodi mineviku organiseerijatena) juhatavad inimest konstruktiivsete ja ennustavate protsessideni.[4]
Samal aastal, kui Bartlett avaldas "Meenutamise", sai ta Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks. Tema panused Teise maailmasõja aegadel tegid temast 1941. aastal Briti impeeriumi ordu liikme ja teenisid talleKuningliku Seltsi medaleid. Ta sai aukraadi Ateena Ülikoolist 1937. aastal, Princetonist ja Londoni Ülikoolist 1947. aastal ja Louvaini Ülikoolist 1949. aastal.[4] 1948. aastal pidas Bartlett Kuningliku Institutsiooni jõulukõne teemal "mõistus töös ja mängus". Samal aastal määrati ta rüütliks teenete eest Kuningliku Õhuteenistuse ees.[12] 1950. aastal sai Bartlettist Briti Psühholoogia Seltsi president.[4]
Pärast pensionileminekut 1951. aastal sai Bartlett jätkuvalt aukraade erinevatest ülikoolidest. 1952. aastal sai ta Kuningliku medali ja Longacre preemia Aeromedical Associationilt. Aastatel 1952–1963 valisid rahvuslikud psühholoogiaühendused Hispaanias, Rootsis, Itaalias, Türgis ja Šveitsis ta auliikmeks. 1958. aastal tunnustati teda Rahvusvahelise Eksperimentaalpsühholoogia Seltsi poolt ja 1959. aastal valiti ta Põhja-Ameerika Rahvusliku Teadusakadeemia ja Põhja-Ameerika Kunstiakadeemia välisliikmeks.[4] Tänapäeval annab Suurbritannia Ergonoomika Selts tema auks välja Bartletti medalit ja Eksperimentaalpsühholoogia Selts peab iga-aastast Bartletti loengut.[13]
