Eestlaste muistne vabadusvõitlus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud. Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus | ||||
---|---|---|---|---|
Osa Liivimaa ristisõjast | ||||
Toimumisaeg | 1206–1227 | |||
Toimumiskoht | praegune Eesti ja Läti ala | |||
Tulemus | eestlaste alistamine ja ristiusustamine | |||
Osalised | ||||
| ||||
Väejuhid või liidrid | ||||
|
Praeguse Läti ja Eesti ala ristiusustamine algas 1180. aastatel. 1190. aastate lõpus kasvas see üle ristisõjaks. 1201. aastal asutati Riia linn, millest sai Riia piiskopkonna keskus ja ristisõjakäikude peamine lähtekoht. 1206. aastaks ristis ja allutas (ristimine oli ühtlasi võimu kinnitamise akt) piiskop Albert peamiselt Saksamaalt värvatud ristisõdijate ja sõjategevuse hõlbustamiseks loodud Mõõgavendade ordu toel enda võimule liivlased, kes edaspidi osalesid sõdades piiskopi ja ordu teenistuses.
Mõõgavendade Ordu sõlmis sõjalise liidu Tālava latgalitega, kellega koos alustati 1208. aastal sõda ugalaste vastu, mis esialgu piirdus üksikute vastastikuste sõjakäikudega. Sõjategevus intensiivistus ja laienes 1211. aastal, mil ordu ja latgalite kõrval keskendas oma tähelepanu Eestimaale ka piiskopi leer. Esimesena alistusid ja lasid end pärast Viljandi linnuse piiramist ristida kohalikud Sakala ülikud. Riialaste Läänemaale tungimine tõi kaasa läänemaalaste, saarlaste ja revalaste vasturetke, mille käigus nad aga Turaida lahingus lüüa said. 1211. aasta lõpus hakkas ülekaal kalduma riialaste ja latgalite poolele, nende sõjakäigud ulatusid juba Järvamaale ja Kesk-Eesti väikemaakondadesse. 1212. aasta alguses tegid vaenupooled levima hakanud katku tõttu 3-aastase vaherahu.
1215. aastal üritasid saarlased edutult Riiat piirata, läänemaalased rüüstasid liivlaste ning ugalased koos ülestõusnud sakalatega latgalite alasid. See tõi kaasa latgalite kättemaksuretked Ugandisse, mille mõjul ugalased ja sakalased alistusid riialastele ning mõlemad maakonnad ristiti. 1216. aastal alistusid riialastele ka Läänemaa lõunaosa (Soontagana) ja Järvamaa ülikud.
1217. aastal sekkusid sõtta riialaste vastastena Novgorodi ja Pihkva vürstid, kes saarlaste abil alistasid end Otepää linnuses kindlustanud piiskopi ja ordu väe. Nähes eestlaste ja venelaste liidus ohtu, kutsus piiskop Albert appi Taani kuninga Valdemar II, kellele ta lubas vastutasuks Eestimaa jätta. Aasta teise poolde kavandatud suur eestlaste ja venelaste ühine sõjaretk Riia vastu lõppes lüüasaamisega Madisepäeva lahingus. Piiskopi leer ja ordu suutsid kaotatud alad taas enda võimu alla saada, lisaks alistati peagi ka Läänemaa põhjaosa, Virumaa ja Harjumaa.
1219. aastal sekkus sõtta Taani kuningas, kelle väed vallutasid Revala ja tegid Toompea linnusest oma tugipunkti. Kuigi varasemast kokkuleppest taganenud riialased ei soovinud nende võimu all olevat Eestimaa osa vabatahtlikult kuningale üle anda, läks Taanil korda Viru-, Harju- ja Järvamaa endale allutada. Arvatavasti Taaniga kooskõlastatult tungis 1220. aastal Läänemaale Rootsi vägi, mis sai aga Lihula lahingus saarlastelt lüüa. Pärast seda võttis Taani Läänemaa oma valitsemise alla. Sellega oli kogu Eestimaa mandriosa alistatud ning Riia piiskopi ja Taani preestrite poolt viidi läbi ulatuslik ristimine, millega mõlemad püüdsid oma võimutaotlusi õigustada ja kinnistada.
Pärast 1222. aasta Taani kuninga ebaõnnestunud katset Saaremaad allutada ärgitasid saarlased Taani vastu mässule läänemaalased, harjulased, järvalased ja virulased. Katsed Toompead vallutada aga luhtusid. Samal ajal toimus Viljandi sakalaste eestvedamisel ülestõus ka Eestimaa lõunaosas. Ugalased ja sakalased palusid kaitset Vene vürstidelt, kes saatsid neile abivägesid.
Riialased ja Taani alustasid 1223. aasta teisel poolel kaotatud alade tagasivõtmist ja 1224. aasta alguseks oli vastupanukeskuseks jäänud vaid Tartu, kus võimu oli enda kätte võtnud Novgorodist saadetud vürst Vjatško. 1224. aasta augustis vallutas riialaste vägi Tartu ja sellega suruti ülestõus mandril lõplikult maha. 1227. aasta alguses korraldasid riialased sõjakäigu saarlaste alistamiseks. Pärast Muhu linnuse vallutamist otsustasid saarlased alla anda ja lasid end ristida.
Ugandi ja lõunapoolse Vaiga alast moodustati Tartu piiskopkond, Sakala, Järvamaa ning osa Lääne- ja Saaremaast koos ülejäänud Kesk-Eesti väikemaakondadega läks Mõõgavendade ordule. Taani kuninga valdusse jäid Revala, Harju- ja Virumaa. Suuremast osast Saare- ja Läänemaast sai Saare-Lääne piiskopkonna territoorium. Selline maade jaotus kinnistus 1238. aastaks, pärast arvukaid omavahelisi konflikte.
Muistse vabadusvõitluse mõiste kujunes ajalookirjutuses välja 1920.–1930. aastatel, mil rahvuslikest arusaamadest lähtudes eeldati, et muinaseestlastel oli sarnaselt kaasaegsete eestlastega tugev ühtekuuluvustunne ning et nad moodustasid vallutajate vastu ühise rinde, mis võitles eestlaste vabaduse ehk poliitilise iseolemise eest. Paljud tänapäeva ajaloolased on sellist kontseptsiooni kritiseerinud, leides, et muinaseestlastel tänapäevast rahvusühtsust ega arusaama vabadusest ei olnud ning eraldiseisvat ja sisemiselt ühtset sõja osapoolt nad ei moodustanud. Ka nimetust eestlaste muistne vabadusvõitlus on peetud rahvusromantiliseks ja eksitavaks. Sellest tulenevalt on viimastel aastatel teadustöödes ja ka kooliõpikutes selle mõiste kasutamisest hakatud loobuma, paigutades varem muistse vabadusvõitluse nime all kirjeldatud sündmused laiemasse ristisõdade ja konkreetsemalt Liivimaa ristisõja konteksti.