Otepää linnus
linnus Lõuna-Eestis 6.–15. sajandil / From Wikipedia, the free encyclopedia
Otepää linnus oli Otepää Linnamäel asunud Ugandi eestlaste ning hiljem Tartu piiskopi ja tema vasallide linnus. Otepää linnus oli üks silmapaistvamaid Muinas-Eesti keskusi[1] ja Lõuna-Eesti tähtsaim keskus[2] ning Eesti tugevamaid muinaslinnuseid,[3] mis asus maa kõrgeimal linnamäel.[4] Linnus püsis kasutusel peaaegu aastatuhande vältel, mille jooksul tema pärast peeti veriseid lahinguid, linnus mitu kordi maha põletati ja taas üles ehitati.[5] Linnus on andnud nime Otepää linnale ja kihelkonnale.[6]
Otepää linnus | |
---|---|
Otepää Linnamägi ja Otepää linnus. Johann Christoph Brotze, 1801 | |
Asukoht | Otepää Linnamägi |
Tüüp |
muinaslinnus (6.–13. sajand) piiskopilinnus (13.–14. sajand) vasallilinnus (14.–15. sajand) |
Rajatud | 6. sajand |
Koordinaadid | 58° 3′ 27″ N, 26° 30′ 14,4″ E |
Linnus kasvas välja looduslike kindlustustega asulast, mis püsivalt tekkis Otepää Linnamäele I aastatuhande keskel. Viikingiaja lõpul kujunes alaliselt asustatud[3] Otepää linnus silmapaistvaks keskuseks ning hilisrauaajal tugevdati tema kaitseehitisi eriti oluliselt.[7] Linnuse juurde kujunenud asula ning kaubitsemiskoht tõstsid Ugandi muinasmaakonna pealinna[8][9][10] Otepää tähtsust. Linnust valitsenud ülikute jõukus ja mõju tugines kaugkaubandusel ja sõjalistel traditsioonidel ning samuti võimul ümbritsevate alade üle. Otepää linnuse võimupiirkonda võis kuuluda enamik Ida-Eestist.[11] Eesti kaguosa tugevaima linnusena oli Otepääl määrav roll muinaseestlaste konfliktides venelaste ja latgalite ning 13. sajandi alguses ka ristisõdijatega.[12]
Otepää linnus mängis kaalukat osa eestlaste muistse vabadusvõitluse sündmustes, olles paganate vastupanu peamisi keskusi, ristisõdijate ja Vene sõjakäikude üks peamisi sihtmärke Eestis ning 1217. aastal ühe olulisima ristisõdijate üle saavutatud võidu paik. Ka pärast ristiusustamist säilitas linnus oma tähtsuse, muutudes otsekohe ristisõdijate sõjaliseks ja poliitiliseks tugikohaks Lõuna-Eestis.[13] Lühikest aega oli Otepää linnus ühtlasi Eestimaa piiskopi asukoht ja siinne paavstivõimu keskus.[1] Tartu piiskopkonda kuuludes vähenes Otepää linnuse roll järk-järgult seoses konkurentsiga hansalinna Tartu, maaisandate omavaheliste konfliktide ja tulirelvade arenguga. 15. sajandi I veerandil hävis põlengus suur osa linnusest, misjärel teda enam ei taastatud.[14]
Linnamäe järsud nõlvad tegid Otepää linnusest Eesti ühe looduslikult kõige paremini kaitstud kindlustuse.[15] Mäe kõrgeimal platool 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast asus esialgne kindlustatud asula ja hiljem pealinnus, millest 20 meetrit madalamale platoole kujunenud linnuseasula kindlustati eeslinnuseks. Muistse vabadusvõitluse lõpuperioodil hakati linnust ajakohaseks kivilinnuseks ümber ehitama, suuresti jätkates vanu kohalikke ehitustraditsioone.[16] Tänaseni on säilinud romaani stiilis[17][18] linnusemüüride alumine osa, mis tõenäoliselt Eesti vanima telliskivist ehitisena on tähelepanuväärne kogu Baltimaade kontekstis.[12] 13. sajandil püstitatud linnusekiriku müürid on välja kaevatud ja konserveeritud.[18]
Otepää linnus on Eesti tuntumaid arheoloogiamälestisi, mille varemeid on alates 19. sajandist mitu korda muinasteadlaste poolt uuritud. Eesti keskaegsetest linnustest on Otepääl läbi viidud kõige mahukamad kaevamised ja kogutud arvukaimalt leide.[14] Teenekaimad Otepää linnuse uurijad on olnud arheoloogid Osvald Saadre ja Ain Mäesalu. Otepää linnuse leiurohke kultuurkiht on andnud olulisi lisateadmisi Eesti muinas- ja keskajast ning sõjapidamise arengust, mitmed leiud on märkimisväärsed kogu Euroopas. Leidude seas on suur hulk ammunooleotsi, muinasusundi ja Ugandi sõjapealikega seostuvaid esemeid, väärismetallist raamatukaunistusi, Eesti vanim puhkpill ning üks Põhja-Euroopa vanimaid tulirelvi.[5][19][20]