Adsele
From Wikipedia, the free encyclopedia
Adsele (ka Atsele, Atzele, Adsel) oli ajalooline muinasmaakond tänapäeva Kirde-Lätis ja tõenäoliselt ka sellega piirnevatel Eesti ja Venemaa aladel.
See artikkel vajab toimetamist. (August 2019) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2019) |
Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. (August 2019) |
Adsele esimene mainimine võib pärineda Vana-Vene kroonikatest. Nende järgi tegi Kiievi-Vene vürst Izjaslav Jaroslavitš 1060. aastal sõjaretke sossolite vastu ja maksustas nad. Peagi järgnes sellele sossolite vastuhakk, mille käigus nad vallutasid Kiievi-Vene tugipunkti Tartus ja pidasid Pihkva juures novgorodlaste ja pihkvalastega lahingu. Kuigi pole selge, keda sossolite all mõeldi, oli ühe hüpoteesi kohaselt tegemist just Adsele rahvaga.[1][2][3] 1111. aastal ja 1179/1180. aasta talvel korraldasid Novgorodi vürstid sõjakäigu Otšelasse, paika, mida sageli peetakse just Adseleks, kuigi hilisema sõjakäigu kirjelduses mainitud mere olemasolu selle lähedal on tekitanud ka arvamusi, et tegu oli mõne Virumaa piirkonna, näiteks Askelega.[3][4][5]
Järgmisena mainitakse Adselet Riia piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu vahel 1224. aastal sõlmitud lepingus, mis käsitleb Tālava ja Adsele (Agzele) maade jaotamist nende võimualadeks. Piiskopi 2/3 suurusse ossa määrati maad nimedega Berezne, Pornuwe, Abelen ja Abrene (terrae Berezne, Pornuwe, Abelen et Abrene). Neist kaht esimest on seostatud hilisemate Bērzpilsi ja Purnava küladega, teised on oletamisi paigutatud Ludza linna ümbrusse. Ülejäänud 1/3 Adselest ehk ordu võimuala moodustas ilmselt Gaujiena ja Alūksne ümbruskond. Suuresti sellele dokumendile toetudes arvatakse, et Adsele piirnes sel ajal läänes ja põhjas Tālava ja Ugandi maakondade ning idas Pihkva vürstiriigiga. Lõunaosani võis ulatuda Jersika vürstiriik. Enne 1224. aastat kuulus Adsele Pihkva poliitilisse mõjusfääri.[3][6][7][8][9]
Atsele maakond
Atselet kui haldusüksust ei saa otseste andmete vähesuse tõttu käsitleda maakonnana, vaid kui piirkonna või mõjualana, mille piirid ja maa-ala ulatus pole päris selged, kuid kaudsete tõendite abil on siiski selgelt määratletavad. Tuumikala on olnud Koivaliina ja Aluliina piirkonnad, kuid läti uurijad on sinna loogiliselt juurde liitnud ka Tirsa, Kulna (Gulbene), Balvi, Viljaka (Vilaka), Abrene (Põtalovo) ja Karsava piirkonnad. Seda on võimalik järeldada nii ajaloolistele dokumentidele tuginedes kui ka keskaja haldusjaotust ja maastikugeograafilisi iseärasusi arvestades. Põhja pool hõlmas Atsele ilmselt ka arvestatavat osa Kagu-Eestist ning ida pool tänapäevast Venemaa Pihkva oblasti piiriäärset lääneosa kuni Velikaja (Suurjõeni) jõeni välja. Maa-ala suuruselt oli see võrreldav latgalite Talava ja eestlaste Ugandiga. Läti Hendriku hilisemale Vana-Liivimaale jõudmise ajaks oli see aga ilmselt juba lagunemisstaadiumis ja kroonikas eraldi äramärkimist enam ei leidnud. XII sajandil rüüstati seda maad Novgorodi vägede poolt põhjalikult, osa rahvast põgenes sealt, maakonna lõunaossa asusid latgalid, ja maakond lõhestus ka usuliselt ning jäi lõpuks eri kultuuri- ja võimupiirkonna alla. Suurem osa jäi sakslastele, kuid idapoolsed tšuudid Pihkva ja Novgorodi slaavlaste võimu alla.
Arheoloogiliste leidude põhjal on oletatud, et Adsele elanikkond võis olla Võru maakonna kagunurga Siksälä kalmes ja Venemaa Pihkva oblasti Laura asula lähedases Kendiši kalmes tuvastatud läänemeresoomelise rahvastiku (Adsele maarahvas) ja latgalite sulam. Kindlamate järelduste tegemist ei võimalda Kirde-Läti ala vähene arheoloogiline uuritus. Piirkonna keskus asus ilmselt Alūksnes, kust kontrolliti Irboskast Koknesesse, Väina jõele suunduvat kaubateed.[10][11]