Läänemeresoomlased

Läänemeresoomlased (ka läänemeresoome rahvad, läänemeresoome hõimud) on läänemeresoome keeli kõnelev ajalooline rahvuste rühm Põhja-Euroopas. Läänemeresoomlaste põlised elupaigad on Läänemere ümbruses, peamiselt Eestis, Ingerimaal, Karjalas ja Soomes.

Läänemeresoome keeled

Tänapäevaste läänemeresoomlaste akadeemiline jaotus Eestis on järgmine:

• eestlased
• vadjalased
• liivlased
• soomlased
• karjalased
• vepslased
• isurid

Soomlased lisavad kaheksanda rahvana lüüdilased ehk lüüdikud.

Neile lisanduvad väiksemad paikkondlikud rühmad, nagu võrokesed, livvikod, kainulased, hämelased, savolased jt. Läänemeresoomlasteks võib pidada tänaseks venestunud Ilmjärve (Ilmeni) tšuude. Pihkva tšuudidest on alles vaid seto rahvas. Lahtiseks jääb venestunud merja rahva läänemeresoomlaste hõimu kuuluvuse küsimus.

Läänemeresoome keeled kuuluvad soome-ugri keelterühma ja pärinevad algläänemeresoome keelest, mis jõudis praegustele aladele kas lõuna või kagu poole jäävast piirkonnast (Viitso 2011).

Esialgu jagunesid (Kallio 2006, 2007) algläänemeresoomlased sisemaa (tšuudi-lõunaeesti) ja rannahõimudeks, rannahõimud jagunesid omakorda lõuna- (liivi) ja põhjahõimudeks (põhjaeesti, vadja, vepsa, karjala ja läänesoome).

Üksikute rahvarühmade paisumine, hääbumine, ränded, looduslikud olud, erinevad kontaktid, liitumised ja segunemised kujundasid ajapikku tänase pildi. Killustumine algas kõige enam 2500 aastat tagasi (500 eKr), uute ühtsete rahvuste kujunemine (soomlased, eestlased) algas väiksemate rahvusrühmade liitumisega II aastatuhande lõpusajandeil (Kallio 2006, 2007).

Läänemeresoomlaste endanimetus

Läänemeresoomlaste endanimetus oli inhemene või inhemine.

Tüvi inhe kõlas algselt inše, mis tuleneb uurali tüvest inSe (isik, mees, järeltulija), misjärel häälik "š" muutus ajapikku häälikuks "h" ning inše'st sai inhe, hiljem läks mõnes keeles või murrakus kaduma ka "h".

Tänaseks on häälikud kohti vahetanud (metatees) või kadunud sootuks (nt võru inemine, karjala ihmini, soome ihminen, liivi imi, eesti inimene, samuti inimenen, inehmo, inhiminen, inihminen, inemine, ihmeno, ihminen, inehmine jne).

Endanimetused põhikeeltes:

• Eestlased - maarahvas, maainimesed, ka eksonüümist tuletatud eestlased.
• Vadjalased - maaväci, ka eksonüümist tuletatud vadjalaizõd, vadjakkot, vađđalaizet.
• Liivlased - rāndali, rāndalizt, ka eksonüümist tuletatud lībi, līb roust (roust – 'rahvas'), līvlizt, piirkonniti kurmānika ja vidumānika.
• Soomlased - suomalaiset, piirkonniti kveenit, inkerinsuomalaiset ehk inkeriläiset.
• Karjalased - karjalaižet (Viena), livviköit (Aunus) ehk livgilaizet, lüüdiköit ehk lyydilaižet (Petroskoi).
• Vepslased - vepsläižet (ka lüdinikud ja lüdilaised).
• Isurid - ižora (ižoralaine, inkeroine, aga ka karjalaine).

Allikad

• Sergei Starostin, Uralic etymology, http://starling.rinet.ru
• Tiit-Rein Viitso, Eesti ja liivi keel on mu põnevaimad uurimisobjektid, Sirp, 25.02.2011.
• Kallio, Petri 2006, Uralilaisen kantakielen absoluuttista kronologiaa, Virittäjä 1/2006.
• Kallio, Petri 2007, Kantasuomen konsonanttihistoriaa. Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 253: 229–250. ISSN 0355-0230.
• Miroslava Derenko, Boris Malyarchuk, Galina Denisova, Marcin Wozniak, Tomasz Grzybowski, Irina Dambueva and Ilia Zakharov, Y-chromosome haplogroup N dispersals from South Siberia to Europe, Journal of Human Genetics, vol. 52 (September 2007).
• K. Mark, L. Heapost, G. Sarap, Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1994
• A.J.Sjögren, F.J.Wiedemann, Livisch-deutsch und deutsch-livisch Wörterbuch, St.Petersburg, 1861.