From Wikipedia, the free encyclopedia
Eesti võrkpallikoondis on Eesti esindusmeeskond võrkpallis. Koondist haldab Eesti Võrkpalli Liit ning selle liikmed valib peatreener.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2024) |
See artikkel on Eesti meeste võrkpallikoondisest; on ka Eesti naiste võrkpallikoondis |
Eesti võrkpallikoondis | |||
Eesti alaliit | Eesti Võrkpalli Liit | ||
Konföderatsioon | CEV (Euroopa tasand) FIVB (maailma tasand) | ||
Peatreener | Alar Rikberg | ||
Kapten | Andri Aganits | ||
Enim mänge | Kert Toobal (308) | ||
FIVB edetabelikoht | 38. (14.09.2024) | ||
Parim | 26. (01.10.2018) | ||
Euroopa meistrivõistlused | |||
Osavõtte | 7 (2009 esmakordselt) | ||
Parim koht | 11. (2015) | ||
Maailmameistrivõistlused | |||
Osavõtte | 0 | ||
Parim koht | – | ||
Olümpiamängud | |||
Osavõtte | 0 | ||
Parim koht: | – |
Eesti võrkpallikoondis jõudis esimest korda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile 2009. aastal. Kokku on nad osalenud seal seitsmel korral (2009, 2011, 2015, 2017, 2019, 2021 ja 2023) ning parimaks saavutuseks on 2015. aastal saavutatud 11. koht. Olümpiamängudele ega maailmameistrivõistlustele Eesti võrkpallikoondis jõudnud ei ole.
Koondise parim koht FIVB maailma edetabelis on olnud 2018. aastal 26. koht.
Kahel korral on võidetud Euroopa Liiga (2016 ja 2018).
Võrkpall (algselt tuntud kui mintonett) pärineb 1895. aastast Ameerika Ühendriikidest ning hakkas Eestis populaarsust koguma Vabadussõja (1918–1920) järel.[1] Võrk- ja korvpalli koondav Eesti Käsipalli Liit asutati 14. detsembril 1923 Toompeal.[1]
Esimesed rahvusvahelised võistlused pidas koondis Lätiga 1923. aastal Tartus ja Tallinnas, mis geimigi loovutamata võideti.[2] Aastatel 1919–1940 maavõistlusi oluliselt ei korraldatud (k.a Euroopa- ja maailmameistrivõistluseid) ning koondise enamus kohtumisi toimusid Lätiga. Sel ajal olid Eestis võrkpalluriteks lisaks üliõpilastele põhiliselt kergejõustiklased ja korvpallurid, kelle jaoks võrkpall oli kõrvalala. Koondisel treenerit ei olnud, vaid koondisele valiti kapten, kes valis koondislased, kellega enne maavõistlusi mõned korrad kokku harjutati. Selle aja üks nimekamaid Eesti võrkpallureid oli Erich Altosaar.[1]
1940. aastal liidetakse Eesti Nõukogude Liidu koosseisu ning iseseisva riigiga koos kadus ka rahvuskoondis. Eesti NSV-l oli oma koondis, kuid sellega osaleti vaid liidusisestel võistlustel ja spartakiaadidel.[1]
Esimese eestlasest meesvõrkpallurina sai Nõukogude Liidu A-koondisesse 1970. aastal Peet Raig. Hiljem tuli koondisega olümpiavõitjaks (1980), viiekordseks Euroopa (1975, 1977, 1979, 1981 ja 1983) ja kahekordseks maailmameistriks (1978 ja 1982) Viljar Loor. Korra võitis Euroopa meistritiitli (1987) Jaanus Lillepuu.[1]
Eesti Vabariik taastati 20. augustil 1991 ning taasiseseisvunud Eesti koondise peatreeneriks määrati Urmas Saar. Samal ajal alustas tegevust Eesti Käsipalli Liidu õigusjärglasena Eesti Võrkpalli Liit (EVF). 1992. aastast kuulub Eesti Rahvusvahelisse Võrkpalliföderatsiooni (FIVB) ja Euroopa Võrkpalli Konföderatsiooni (CEV).[1] Pärast iseseisvumist käis Eesti võrkpallikoondis koos vähe. Koondislaste sõnul puudus järjepidevus, ühine eesmärk ja arusaamad. Aastatel 1991–1999 pidas koondis 41 ametlikku mängu (nendest 6 tiitlivõistluste valikmängud). Juhendajad vahetusid pidevalt.[3]
1992. aastal täitis koondise treeneri rolli Laimons Raudsepp ning osaleti esmakordselt Euroopa meistrivõistluste eelvalikturniiril, kus valikringis mängiti Ukraina võrkpallikoondisega. Esimene mäng kaotati 0:3 ning vaatamata korduskohtumise 3:1 võidule edasi ei pääsetud. 1993. aastal loodi Eestis mängivatest mängijatest Eesti klubide koondis. Selle koondisega saadi Andrei Ojametsa juhendamisel samal aastal Türgis toimunud Spring Cupil kolmas koht. 1995. aasta lõpus Ojamets loobus peatreeneri positsioonist ning uuteks treeneriteks määrati Urmas Saar ja Mati Merirand, kuid võistlusväljundit koondisele ei olnud (1996. aastal ei pidanud koondis ühtegi ametlikku mängu).[3][4] 1996. aasta lõpus naasis koondise etteotsa Laimons Raudsepp. Samal aastal osaleti maailmameistrivõistluste eelvalikmängudel, kus ühtegi mängu ei võidetud. Rahalistel kaalutlustel otsustas EVF esinduskoondisi 1995.–1999. aastatel Euroopa meistrivõistluste valikturniiridele mitte saata. Veel kahel korral osaleti Spring Cupil, kus esimese turniiri edu korrata ei suudetud.[1]
Eesti võrkpallimeeskond otsustati EVF-i poolt taas Euroopa meistrivõistluste valikturniirile saata 2001. aasta võistlustel. Eesti meistriliiga klubide juhid polnud aga rahul senise peatreeneri tegemistega ning 2000. aastal Raudsepp tagandati ja uueks peatreeneriks määrati Andres Toode. 2000. ja 2001. aastal toimunud EM-eelvalikturniiril saadi 4 võidu ja 2 kaotusega alagrupis teine koht, kuid A-gruppi pääsemiseks sellest ei piisanud. 2001. aasta alguses pärast esimesi sõpruskohtumisi loobus Toode peatreeneri ametist ning uueks peatreeneriks sai endine abitreener Andres Skuin. Tema juhendamisel osaleti samal aastal 2002. aasta MM-eelvalikturniiril, kus kolmest mängust ei saadud ühtegi mängu ega geimivõitu.[3][1]
Skuin suri 2003. aasta alguses ning koondise uueks peatreeneriks määrati Pärnu VK peatreener, soomlane, Pasi Sakari Rautio. 2002. ja 2003. aastal mängitud 2003-EM eelvalikturniir võideti ühtegi mängu kaotamata ning sellega tõusis koondis Euroopa "mudaliigast" A-gruppi (20 parema hulka). 2003. aastal osales koondis 2004-OM eelkvalifikatsioonis, kus tänu paremale punktide vahele Türgi vastu pääseti teisele kvalifikatsiooniturniirile. Seal kaotati kõik kolm mängu ning järgmisesse faasi ei jõutud. 2004. aastal toimunud 2005-EM valikturniiril jäädi ühe võidu ja viie kaotusega kolmandaks ning finaalturniirile ei pääsetud.[1][3]
2004. aasta sügisel lõppes Rautiol leping ning uue peatreeneri otsingul tehti ettepanek kandideerida treeneri kogemuseta hiljuti erru läinud pikaajalisel koondise kaptenil ja sidemängijal Avo Keelel, kes osutus valituks. 2005. aastal osaleti 2006-MM valikturniiril, kus kaks esimest valikturniiri läbiti ühe kaotusega ning esmakordselt koondise ajaloos jõuti otsustavale kolmandale valikturniirile. Seal jäädi alla sel ajal Euroopa tipus olnud Poolale, Venemaale ja Bulgaariale ning pilet MM-finaalturniirile jäi kahe mänguvõidu kaugusele. Esmakordselt osaleti Euroopa Liigas, kus võideti 12 alagrupimängust kaks ning lõpetati kaheksa koondise konkurentsis viimasena.[3][1]
2006. aasta kevadel võideti esimest korda Spring Cup, kus Eesti koondis oli vahepealsetel aastatel ka osalenud, kuid mille osalejate tase (edetabelite järgi) oli aastatega aina langenud. Osaleti 2007-EM valikturniiril, kus nelja võidu ja kahe kaotusega saadi alagrupis teine koht, mis viis koondise EM-pileti eest võitlema Soomega. Kaks omavahelist kohtumist kaotati ning sellega jäädi ilma ka kohast EM-finaalturniiril. Euroopa Liigas saadi 11 kaotuse ja 1 võiduga taas kaheksa koondise seas viimane koht.[1]
2007. aastal otsustas Eesti loobuda Euroopa Liigas osalemisest pärast alagruppide loosimise põhjendamatuid korrigeerimisi. Novembris toimus 2008-OM eelkvalifikatsioon, kus kaotati kaks peetud mängu ning järgmisesse ringi ei jõutud.[3]
2008. aastal toimunud 2009-EM valikturniir oli koondisele läbimurdeline. Eesti oli alagrupis koos Poola, Ungari ja Montenegroga. Esimesel alagrupiturniiril Poolas kaotati vaid kodumeeskonnale. Tallinnas toimunud turniiril võideti kahes esimeses mängus taas Ungarit ja Montenegrot ning alagrupi teine koht tundus olevat kindel. Poola kaotus Montenegrole jättis aga võimaluse viimases mängus Poolaga (2006-MM finalist) võidelda alagrupi võidu eest (alagrupi võitja pääses otse EM-finaalturniirile, teine koht mängis play-off 'is). 25. mail 2008 toimunud kohtumine võideti kodus 3:2 ning pääseti koondise ajaloos esimest korda EM-finaalturniirile. Otsustavas mängus üllatati koosseisuga: tavapärase kapteni ja sidemängija Lemberi aset täitis põhiliselt Kert Toobal, lisaks mängisid Argo Meresaar, Ardo Kreek, Sten Esna, Martti Rosenblatt, Raimo Pajusalu, Keith Pupart, Janis Sirelpuu, Jaanus Nõmmsalu ja Kristjan Sikaste (koondisse kuulus ka vigastatud Eerik Jago ja Poola turniiril osalenud Aivar Silm).[3]
2009. aastal osaleti 2010-MM valikturniiridel, kus teises ringis saadi kahe võidu ja kahe kaotusega alagrupis teine koht (2.-4. kohal tekkis surnud ring, kus Eestil oli parim geimipunktide suhe), mis andis pääsu MM-valiksarja kolmandasse ringi. Eesti vormi tipp oli suunatud mõned nädalad hiljem toimunud EM-finaalturniirile ning kolme kaotusega jäädi MM-valikturniiri kolmanda ringi alagrupis viimaseks.[3]
Septembris 2009 osales Eesti esimest korda Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril (Türgis). Alagrupis kaotati mängud Venemaale (1:3), Hollandile (1:3) ja Soomele (0:3), millega jäädi alagrupis viimaseks ja võistlustel 16 koondise seas 14ndaks.[3]
2010. aastal osaleti koondisega 2011-EM valikturniiril. Alagrupis jäädi kahe kaotuse ja nelja võiduga Saksamaa järel teiseks, mis viis otsustavateks play-off mängudeks kokku Hollandiga. Mõlemad kohtumised võideti (3:1 ja 3:0) ning tagati teist korda pääs EM-finaalturniirile.[3] FIVB maailma edetabelis paiknes Eesti 48. kohal.[5] Peatreener Avo Keel valiti Eesti 2010. spordiaasta treeneriks ja koondis spordiaasta võistkonnaks.[6][7]
2011. aasta tippsündmuseks oli septembris Tšehhis (ja Austrias – seal Eesti ei mänginud) toimunud Euroopa meistrivõistluste finaalturniir. Alagrupiturniiri alustati 0:3 kaotustega Venemaale ja Tšehhile. Otsustav mäng Portugaliga võideti 3:0, mis andis alagrupis kolmanda koha ja edasipääsu 12. parema hulka. Play-off 'is oli Eesti vastaseks Bulgaaria, kellele kaotati kindlalt 0:3. Kokkuvõttes saadi võistlustel 16 koondise konkurentsis 12. koht.[3]
Novembris 2011 osaleti ka 2012-OM eelkvalifikatsioonis, kus alagrupp võideti ühe võidu ja ühe kaotusega.[8] Poolfinaalis kaotati Hispaaniale ja kvalifikatsiooni ei pääsetud.[9] FIVB maailma edetabelis tõusti 36. kohale.[10]
2012. aastal vaatamata peatreeneri soovile ei osaletud jätkuvalt Euroopa Liigas, samuti loobusid tugevamad vastased planeeritud sõpruskohtumistest. Septembris toimunud 2013-EM valikturniiri eel oli koondis saanud mängupraktikat soovitust vähem. Alagrupis võideti kaks mängu ning kaotati neli, millega saadi kolmas koht ja jäädi EM-finaalturniirilt välja. Kusjuures esimesed kolm kaotust olid 2:3, mis andis viimase mängu eel Hollandiga veel võimaluse võidu korral edasi pääseda, kuid seda realiseerida ei suudetud.[3] FIVB maailma edetabelis langeti kaks kohta ning oldi 38. kohal.[11]
EM-finaalturniirilt kõrvale jäämise tõttu oli 2013. aasta koondisesuvi lühike, võisteldi vaid kevadel. Mais osaleti Rakveres toimunud 2014-MM esimesel valikturniiril, kus osade osalejate suureks pahameeleks alagrupid mitte ei loositud vaid jagati vastavalt küsimusi tekitavale "geograafilise printsiibile". Oma alagrupp võideti ning pääseti teise valikturniiri, mis toimus 2014. aasta jaanuaris Ludwigsburgis. Kaotati Türgile (0:3) ja Saksamaale (0:3), võideti küll Horvaatiat (3:1), kuid kolmanda kohaga kolmandale valikturniirile ei pääsetud. See turniir jäi viimaseks ka peatreener Avo Keelele.[3]
Uueks peatreeneriks valiti Rumeenia ja Austria kodakondsusega Gheorghe Creţu.[12] Uue peatreeneri all mängiti pärast kahte sõpruskohtumist 2014. aasta mais 2015-EM valikturniir. Alagrupis saadi nelja võidu ja kahe kaotusega teine koht ning pileti eest EM-finaalturniirile tuli mängida Rootsiga play-off 'i.[13] 2014. aasta septembris paiknes Eesti koondis FIVB maailma edetabelis 41. kohal.[14]
2015. aasta mais toimusid 2015-EM valikturniiri play-off mängud Rootsiga, mille Eesti kindlalt võitis (3:1 ja 3:0) ning tagas sellega kolmandat korda koha EM-finaalturniiril.[15] Pärast 2006. aastat osaleti esimest korda taas Euroopa Liigas. Alagrupiturniir läbiti ühegi kaotuseta (10 võitu, 0 kaotust) ning pääseti final four turniirile.[16] Poolfinaalis kaotati 0:3 Makedooniale ning kolmanda koha mängus sama tulemusega Poolale, kokkuvõttes saadi neljas koht.[17][18] Eesti koondise keskblokeerija Ardo Kreek valiti teise keskblokeerijana turniiri sümboolsesse koosseisu.[19]
2015. aasta koondisesuvi kulmineerus oktoobris Itaalias (ja Bulgaarias – seal Eesti ei mänginud) toimunud Euroopa meistrivõistluste finaalturniiriga. Alagrupis saadi ühe võidu ja kahe kaotusega kolmas koht, millega pääseti play-off 'i, kus oli vastaseks Serbia.[20] Pingelises mängus kaotati Serbiale 2:3 (viies geim minimaalse vahega 13:15) ning langeti konkurentsist (Serbia sai lõpuks võistlustel teise koha).[21] Eesti sai seni parima tulemuse EM-il ning lõpetas 16 koondise konkurentsis 11. kohal.[22] Vaatamata edukale koondisesuvele langes Eesti FIVB maailma edetabelis 45.–46. kohale.[23]
2016. aasta suve esimeses pooles osaleti taas Euroopa Liigas. Sarnaselt eelmise aastaga võideti alagrupiturniiril kõik mängud (6 võitu, 0 kaotust) ning pääseti final four turniirile.[24] Poolfinaalis võideti 3:2 Bulgaaria B-koondist ning finaalis 3:0 Makedoonia. Turniiri sümboolsesse koosseisu valiti Eesti koondisest libero Rait Rikberg, sidemängija Kert Toobal ja nurgaründaja Robert Täht (kellele omistati ka kõige väärtuslikuma mängija auhind). Liiga võit tagas koondisele koha Maailmaliigas.[25][26] Eduka turniiriga tehti hüpe ka FIVB maailma edetabelis ning tõusti 38. kohale.[27] Sügisel võeti osa 2017-EM valikturniirist, kus alagrupis saadi 3 võidu ja 3 kaotusega teine koht.[28] Piletile EM-finaalturniirile mängiti Lätiga, kus mõlemad mängud võideti (3:2 ja 3:0) ning tagati neljandat korda pääs EM-finaalturniirile.[29]
2017. aasta kevadel osaleti 2018-MM valikturniiri teises ringis Tallinnas. Nelja võidu ja ühe kaotusega saadi Venemaa järel alagrupis teine koht ning pääseti kolmandasse ringi.[30] Juunis osaleti esimest korda Maailmaliigas (3. tugevusgrupis). Alagrupiturniirilt pääseti viie võidu ja ühe kaotusega kolmandatena (12 koondisest) finaalturniirile.[31] Poolfinaalis alistati 3:0 Mehhiko ning finaalis sama tulemusega Hispaania.[32][33] Kokkuvõttes andis see maailma tugevaimas liigas 36 koondise hulgas 25. koha. Juulis toimus 2018-MM valikturniiri kolmas ring, kus kolme võidu ja kahe kaotusega saadi Belgia järel alagrupis teine koht. Kusjuures jäi koondis MM-finaalturniirile pääsust vaid ühe mänguvõidu kaugusele.[34] FIVB maailma edetabelis tõusti augusti alguseks 32. kohale.[35]
2017 koondisesuve lõpetas augusti lõpus Poolas toimunud Euroopa meistrivõistluste finaalturniir. Alagrupis kaotati Soomele (2:3), Serbiale (2:3) ja Poolale (0:3) ning jäädi oma alagrupis ühegi võiduta viimasele kohale. Koguarvestuses andis see 16 koondise konkurentsis 13. koha.[36] A-alagrupi parimaks nurgaründajaks valiti Robert Täht ning keskblokeerijaks Ardo Kreek.[37] Peatreener Gheorghe Creţut tunnustati Eesti 2017. spordiaasta parima treeneri autasuga.[38]
2018. aasta eel reformiti 36 koondisega Maailmaliiga 16 koondisega Rahvuste liigaks. Euroopa Liiga jagati kahte tugevusgruppi (12 parema koondisega Euroopa Kuldliiga ja Euroopa Hõbeliiga). Euroopa Liigast Rahvuste liigasse üleminekuturniiriks loodi Challenger Cup.[39] Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile pääsevate koondiste arvu tõsteti kuueteistkümnelt kahekümne neljale.
2018. aasta koondisesuvi algas Euroopa Kuldliigaga, kus võideti oma alagrupp viie võidu ja ühe kaotusega ning pääseti final four turniirile.[40] Poolfinaalis võideti 3:0 Portugali ning finaalis sama tulemusega Tšehhi ning kvalifitseeruti sellega Challenger Cupile.[41] Euroopa Kuldliiga sümboolsesse koosseisu valiti Eesti koondisest nurgaründana Oliver Venno, keskblokeerija Andri Aganits ja sidemängija Kert Toobal, turniiri kõige väärtuslikuma mängija tiitli pälvis Renee Teppan.[42] Challenger Cupil saadi kuue koondise konkurentsis kolmas koht ning Rahvuste liigasse ei pääsetud.[43] 2019-EM valikturniiril võideti alagrupis kõik neli mängu ning pääseti viiendat korda EM-finaalturniirile.[44] Novembris oldi FIVB maailma edetabelis 26. kohal, mis oli küll koondise seni parim koht, kuid 2020-OM valikturniirist jäi Eestit lahutama üks koht ja üks punkt.[45] Creţu valiti teist aastat järjest Eesti spordiaasta parimaks treeneriks.[46]
2019. aastal sai Eesti õiguse korraldada Euroopa Kuldliiga finaalturniiri (tähistamaks Eesti võrkpalli 100. juubeliaastat).[47] Kuna korraldajatena oli Eestil koht final four'is tagatud, anti mitmetele kogenud mängijatele pikemalt aega puhkamiseks ning mängiti suuremalt jaolt noorendatud koosseisuga.[48][49] Alagrupis saadi kahe võidu ja nelja kaotusega viimane (neljas) koht.[50] Poolfinaalis kaotati Türgile 1:3 ja pronksimäng Hollandile 0:3 ning saadi liigas neljas koht.[51][52] Septembris toimus Euroopa meistrivõistluste finaalturniir. Alagrupis kaotati kõik viis mängu, jäädi alagrupis viimasele (kuuendale) kohale ning kogu arvestuses saadi 24 koondise seas viimane koht.[53] Pärast EM-i lõppu teatas Creţu, et loobub edasisest peatreeneritööst, ehkki alaliit oli valmis temaga koostööd jätkama.[54]
2019. aasta juunis tegi CEV teatavaks, et 2021. aasta EM-finaalturniiri üheks alagrupiturniiri korraldajaks on Eesti.[55] Sama aasta viimastel päevadel tehti teatavaks, et koondise uueks peatreeneriks saab prantslane Cédric Énard.[56] 2020. aasta veebruaris avaldati uue süsteemiga FIVB maailma edetabel, kus Eesti koondis oli langenud 26. kohalt 68. kohale (uues edetabelis võeti arvesse vaid 2019. aasta tulemusi).[57] FIVB otsustas 2020. aasta lõpus edaspidi mitte korralda MM-valiksarju ning nende asemel täita kohad maailma edetabeli alusel.[58]
2020. aasta alguses levis koroonapandeemia. Selle tõttu jäeti ära Euroopa Liiga, samuti ei pidanud Eesti osalema korraldajatena EM-valiksarjas. Koondis küll kogunes, kuid mängiti vaid mõned sõpruskohtumised Soome ja Lätiga.[59][60]
2021. aastal korraldati taas Euroopa Kuldliiga, kus osales ka Eesti. Alagrupiturniir läbiti kaotuseta (6 võitu, 0 kaotust) ning pääseti final four turniirile.[61] Poolfinaali Türgi vastu asuti 2:0 juhtima, kuid kaotati mäng lõpuks 2:3.[62] Kolmanda koha mängus võideti kindlalt 3:0 Belgiat ning saadi pronksmedal.[63]
2021. aasta septembris toimus ajaloo esimene kodune EM-finaalturniir (Saku Suurhallis, Tallinnas). Eesti kaotas esimese mängu Lätile (1:3) ning samuti said vigastada nurgaründajad Karli Allik, Robert Täht ja Märt Tammearu, esimese asemel toodi meditsiinilise jokkerina koondise juurde Stefan Kaibald.[64][65] Järgmine mäng Slovakkia vastu võideti (3:2), kuid kaotati ka Saksamaale (0:3), Horvaatiale (2:3) ja Prantsusmaale (0:3), mis andis alagrupis viimase (kuuenda) koha ning üldarvestuses 21. koha.[66] Jaanuaris 2022 teatati, et peatreener Énard enam selles ametis ei jätka.[67]
2022. aastal sai koondise peatreeneriks itaallane Fabio Soli.[68] 2022. aasta Euroopa Kuldliiga alagrupiturniiril saadi nelja võidu ja kahe kaotusega teine koht ning jäädi finaalturniirilt välja.[69] Augustis toimus 2023. aasta EM-i valikturniir, kus Eesti sai kahe võidu ja kahe kaotusega alagrupis teise koha ning tagas kuuendat korda pääsu EM-finaalturniirile.[70] 2023. aasta alguses teatati Soli lahkumisest koondise peatreeneri positsioonilt, kuna Itaalia meistriliiga kehtestas reegli, et sealsed peatreenerid ei tohi paralleelselt tegutseda rahvuskoondise peatreenerina.[71]
2023. aastal sai koondise peatreeneriks koondise pikaajaline (18. aastat koondise juures olnud) statistik ja abitreener Alar Rikberg.[72] Suve esimeses pooles osaleti Euroopa Kuldliigas, kus oma alagrupis saadi kolme võidu ja kolme kaotusega kolmas koht ning final four turniirile taas ei pääsetud.[73] Suve teises pooles osaleti EM-finaalturniiril. Alagrupiturniiril võideti Šveitsi (3:2) ning kaotati Saksamaale (0:3), Itaaliale (0:3), Serbiale (0:3) ja Belgiale (1:3), millega jäädi alagrupis viiendale (eelviimasele kohale) ning play-off 'i ei pääsetud. Kokkuvõttes andis see Eestile 24 koondise konkurentsis 20. koha.[74]
Peatreener | Tööaastad |
---|---|
erinevad treenerid | 1991–1996 |
Laimons Raudsepp | 1996–2000 |
Andres Toode | 2000–2001 |
Andres Skuin | 2001–2003 |
Pasi Sakari Rautio | 2003–2004 |
Avo Keel | 2004–2014 |
Gheorghe Creţu | 2014–2019 |
Cédric Énard | 2020–2021 |
Fabio Soli | 2022 |
Alar Rikberg | 2023– |
Euroopa meistrivõistluste tulemused | Kvalifikatsioon | ||||||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
Aasta | Ring | Koht | Mänge | V | K | GV | GK | Mänge | V | K | |
1993 | Ei kvalifitseerunud | 2 | 1 | 1 | |||||||
2001 | Ei kvalifitseerunud | 6 | 4 | 2 | |||||||
2003 | 6 | 6 | 0 | ||||||||
2005 | 6 | 1 | 5 | ||||||||
2007 | 8 | 4 | 4 | ||||||||
2009 | Alagrupp | 14. koht | 3 | 0 | 3 | 2 | 9 | 6 | 5 | 1 | |
2011 | play-off | 12. koht | 4 | 1 | 3 | 3 | 9 | 8 | 6 | 2 | |
2013 | Ei kvalifitseerunud | 6 | 2 | 4 | |||||||
2015 | play-off | 11. koht | 4 | 1 | 3 | 6 | 9 | 8 | 6 | 2 | |
2017 | Alagrupp | 13. koht | 3 | 0 | 3 | 4 | 9 | 8 | 5 | 3 | |
2019 | Alagrupp | 24. koht | 5 | 0 | 5 | 2 | 15 | 4 | 4 | 0 | |
2021 | Alagrupp | 21. koht | 5 | 1 | 4 | 6 | 14 | Korraldaja | |||
2023 | Alagrupp | 20. koht | 5 | 1 | 4 | 4 | 14 | 4 | 2 | 2 | |
2026 | 2* | 2* | 0* | ||||||||
Kokku | 7 | 0 Tiitlit | 29 | 4 | 25 | 27 | 79 | 74 | 48 | 26 |
Alates 2018. aastast asendati Maailmaliiga Rahvuste liigaga.[75]
Euroopa Liiga tulemused | |||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|
Aasta | Ring | Koht | Mänge | V | K | GV | GK |
2005 | Alagrupp | 8. koht | 12 | 2 | 10 | 13 | 33 |
2006 | Alagrupp | 8. koht | 12 | 1 | 11 | 7 | 34 |
2015 | Final four | 4. koht | 12 | 10 | 2 | 30 | 13 |
2016 | Final four | Võitja | 8 | 8 | 0 | 24 | 7 |
2018 | Final four | Võitja | 8 | 7 | 1 | 21 | 6 |
2019 | Final four | 4. koht | 8 | 2 | 6 | 9 | 22 |
2021 | Final four | 3. koht | 8 | 7 | 1 | 23 | 7 |
2022 | Alagrupp | 5. koht | 6 | 4 | 2 | 13 | 10 |
2023 | Alagrupp | 8. koht | 6 | 3 | 3 | 11 | 11 |
2024 | Final four | 4. koht | 8 | 4 | 4 | 17 | 15 |
Kokku | 10 | 2 Tiitlit | 88 | 48 | 40 | 168 | 158 |
Järgnevad mängijad esindasid Eestit 2024. aastal 2026-EM valikturniiril.[76]
Nr | Nimi | Klubi | Sünnikuupäev ja vanus | Pikkus | Kaal | Löök | Blokk | Positsioon |
---|---|---|---|---|---|---|---|---|
1 | Henri Treial | Barrus Võru | 28. mai 1992 | 202 | 96 | 345 | 322 | Keskblokeerija |
2 | Renet Vanker | Maaseiki Greenyard | 22. september 1998 | 195 | 78 | 345 | 325 | Sidemängija |
3 | Karli Allik | Cuneo Volley | 25. september 1996 | 192 | 82 | 340 | 325 | Nurgaründaja |
7 | Renee Teppan | Dubai Al-Wasl VC | 26. september 1993 | 197 | 89 | 352 | 337 | Diagonaalründaja |
8 | Märt Tammearu | Lvivi Barkom-Kažanõ | 17. märts 2001 | 198 | 84 | 352 | 330 | Nurgaründaja |
9 | Robert Täht | Cuprum Stilon Gorzów Wielkopolski | 15. august 1993 | 192 | 84 | 352 | 330 | Nurgaründaja |
10 | Silver Maar | Bigbank Tartu | 11. veebruar 1999 | 185 | 74 | 305 | 295 | Libero |
12 | Alari Saar | Pärnu VK | 28. märts 1996 | 177 | 305 | 270 | Libero | |
16 | Robert Viiber | Innsbrucki Hypo Tirol | 31. jaanuar 1997 | 204 | 96 | 345 | 324 | Sidemängija |
18 | Alex Saaremaa | Maaseiki Greenyard | 18. detsember 2000 | 208 | 95 | 362 | 350 | Keskblokeerija |
19 | Andri Aganits | Selver x TalTech | 7. september 1993 | 207 | 96 | 350 | 340 | Keskblokeerija |
24 | Albert Hurt | Barrus Võru VK | 22. aprill 1999 | 190 | 82 | 347 | 325 | Nurgaründaja |
25 | Valentin Kordas | Bigbank Tartu | 31. detsember 1998 | 191 | 80 | 346 | 325 | Nurgaründaja |
28 | Timo Lõhmus | Aalsti Lindemans | 30. mai 2001 | 188 | 85 | 355 | 330 | Diagonaalründaja |
30 | Marx Aru | Tourcoing Lille Métropole | 8. november 2002 | 203 | 80 | 330 | 320 | Keskblokeerija |
Järgnevad mängijad on olnud koondises viimase aasta jooksul (2024. aasta seisuga):[77][78][79]
Nr. | Nimi | Klubi | Sünnikuupäev ja vanus | Pikkus | Kaal | Löök | Blokk | Positsioon |
---|---|---|---|---|---|---|---|---|
6 | Martti Juhkami | Bigbank Tartu | 6. juuni 1988 | 195 | 93 | 352 | 335 | Nurgaründaja |
11 | Oliver Venno | Al-Rayyan | 23. mai 1990 | 210 | 110 | 355 | 330 | Diagonaalründaja |
13 | Johan Vahter | Selver x TalTech | 19. november 1995 | 190 | 78 | 322 | 313 | Libero |
15 | Tristan Täht | Selver x TalTech | 13. juuni 2005 | 185 | 325 | 315 | Nurgaründaja | |
17 | Timo Tammemaa | Hokkaido Voreas | 18. november 1991 | 202 | 93 | 365 | 343 | Keskblokeerija |
21 | Stefan Kaibald | Bigbank Tartu | 15. mai 1997 | 193 | 88 | 340 | 330 | Nurgaründaja |
22 | Markkus Keel | Dunav Ruse | 18. august 1995 | 193 | 95 | 340 | 325 | Sidemängija |
23 | Aleksander Eerma | Bigbank Tartu | 3. august 1995 | 193 | 80 | 335 | 310 | Sidemängija |
26 | Kevin Saar | Orion Stars | 15. jaanuar 1995 | 191 | 82 | 350 | 330 | Nurgaründaja |
27 | Markus Uuskari | Pärnu VK | 22. aprill 1997 | 197 | 344 | 320 | Diagonaalründaja | |
32 | Mihkel Varblane | Aalsti Lindemans | 12. detsember 1999 | 200 | 84 | 345 | 334 | Keskblokeerija |
Eesti võrkpallikoondise personal 2024. aasta Euroopa Kuldliigaks valmistudes.[80]
Amet | Nimi |
---|---|
Peatreener | Alar Rikberg |
Abitreener | Avo Keel |
Füsioterapeut | Kert Kähari |
ÜKE-treener | Ott-Erik Kalmus |
Mänedžer | Robin Ristmäe |
Statistik | Märt Pajusalu |
Nimi | Hooajad | Mänge | |
---|---|---|---|
Kert Toobal | 2001–2019 | 308 | |
Ardo Kreek | 2004–2021 | 244 | |
Oliver Venno | 2008– | 210 | |
Andri Aganits | 2013– | 198 | |
Rait Rikberg | 2002–2021 | 183 | |
Renee Teppan | 2014– | 175 | |
Argo Meresaar | 2001–2013 | 175 | |
Keith Pupart | 2004–2016 | 170 | |
Robert Täht | 2013– | 165 | |
Raimo Pajusalu | 2000–2014 | 160 | |
Tabel seisuga 24. august 2024.[81] | |||
Mängijad rasvases kirjas on klubitasandil tegevad. |
Eesti võrkpallikoondises on (seisuga 24.08.2024) pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist mänginud 110 mängijat. Vähemalt 100. mängus on osalenud 22 koondislast, vähemalt 50. mängus 43 koondislast. Vähem kui kümnes kohtumises on osalenud 27 koondislast.[81]
Võrkpallikoondis valiti 2010. aastal Eesti aasta võistkonnaks.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.