Eesti regionaalpoliitika
From Wikipedia, the free encyclopedia
Eesti regionaalpoliitika on Eesti riigi regionaalpoliitika.
Vabariigi Valitsus 14.03.1991 määrusega number 54 kehtestati esimene "Vabariigi territooriumi regionaalpoliitilise jaotuse ja regionaalsete maksusoodustuste ning nende andmise kord"[1]
Eesti regionaalpoliitika aluseks oli varem regionaalkontseptsioon, mis võeti vastu 1994. aastal. See kontseptsioon koostati ajal, mil turumajanduse ülemineku regionaalsed mõjud olid vaid ligikaudu prognoositavad, riigi võimalused rahastada regionaalpoliitikat olid piiratud, visioon Eesti regionaalarengust ei olnud üheselt välja kujunenud ning liitumine Euroopa Liiduga polnud veel päevakorral.[2]
Seoses Euroopa Liiduga liitumisega on koostatud mitmeid majandus- ja regionaalarengut puudutavaid arengukavasid. Aluseks võeti Euroopa Liidu regionaalpoliitika.
Eesti Vabariigi regionaalarengu dokumentides on välja toodud visioon, suundumused ning põhimõtted.
Eestis on jagatud regionaalareng programmidesse:
Programm | Piirkond | Eesmärk |
---|---|---|
Saarteprogramm | Hiiumaa, Saaremaa, Naissaar, Aegna jne | Majanduse konkurentsivõimelisena hoidmine, parandada ühendust saartega, et suureneks turism |
Tööstuspiirkondade programm | Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Järvakandi alev jne | Suurendada majanduskasvu ning tagada konkurents antud piirkonnas |
Põllumajanduspiirkondade programm | Jõgeva, Põlva, Võru | Tagada majanduskasv just väikeettevõtluse toetamise abil. Püütakse vähendada tööpuudust |
Keskvõrgu programm | Tartu, Narva, Viljandi jne. | Tugevdada linnade arengut |
Setomaa programm | Setomaa | Säilitada sealset elutegevust ning ainulaadset kultuuri |
Kohaliku omaalgatuse programm | hõlmab kogu Eestit | Tugevdada kodanike isetegevust ning tõsta nende aktiivsust |
Piireületava koostöö programm | Piiriäärsed alad | Toetada piiriäärseid alasid |