From Wikipedia, the free encyclopedia
Eesti põlevkivitööstus on üks Eesti mõjukamatest tööstusharudest, mis on tähtis nii riigi energeetika põhivarustajana kui ka otsese ja kaudse tööandjana (eelkõige Virumaal). Põlevkivi kasutatakse Eestis eelkõige elektritootmiseks, kuid sellest valmistatakse ka põlevkiviõli ning keemiatooteid. Põlevkivitööstus annab umbes 4% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kuna Kirde-Eestis paiknev Eesti põlevkivimaardla on üks suuremaid ja enim kasutatud põlevkivimaardlaid kogu maailmas, on Eesti põlevkivitööstus üks maailma arenenumaid ning siinseid põlevkivitehnoloogiaid on püütud ka eksportida.[1]
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Põlevkivi on Eesti strateegiline energiaressurss. Eestis leidub kaht liiki põlevkivi, mis mõlemad on Ordoviitsiumist pärinevad settekivimid.[2] Suuremas mahus leidub graptoliitargilliiti, kuid orgaanilise aine väikese sisalduse tõttu ei kasutata seda tööstuslikult. Seevastu on kukersiiti Eestis kaevandatud juba sadakond aastat ning selle varusid hinnatakse jätkuvat veel 25–30 aastaks. 2012. aasta lõpus ulatus Eesti kukersiidivaru 4,8 miljardi tonnini, millest kuni 650 miljonit tonni peeti kättesaadavaks. Eesti kukersiidimaardla moodustab 1,1% maailma põlevkivivarudest.[1]
2012. aastal töötas Eesti põlevkivitööstuses 6500 inimest ehk umbes 1% kogu tööjõust. Eestis asub kaks maailma suurimat põlevkivielektrijaama.[3][4] Kohaliku põlevkivitööstuse suurimate ettevõtete seas on AS Enefit Kaevandused (2009. aastani Eesti Põlevkivi) – Eesti Energia tütarettevõte, mis haldab Estonia kaevandust ja Narva karjääri ning tegeleb põlevkivi raudteeveoga – ja VKG Kaevandused OÜ, Eesti Energia, mis toodab põlevkivist elektrit (eelkõige Narva elektrijaamades), ning põlevkivi keemiatööstuses kasutavad Viru Keemia Grupi firmad ja Eesti Energia Õlitööstus.
2012. aastal kasutati elektritootmises 70% kaevandatud põlevkivist, mis andis umbes 85% Eesti elektritoodangust. Pürolüüsi teel valmistatava põlevkiviõli tootmismahult oli Eesti maailmas teisel kohal Hiina RV järel. Põlevkivi ja sellest valmistatud tooteid kasutatakse ka kohalikus küttes ning toormaterjalina tsemenditööstuses.
18.–19. sajandil uurisid Eesti põlevkivi mitmed teadlased ning seda kasutati madala kütteväärtusega kütusena. 1838. aasta algul avastati Kohala mõisa maadel Vanamõisa külas kaevu kaevamisel „põlevat kivimit“. Peterburi Teaduste Akadeemia mäeinsenerid analüüsisid laboris põlevkivi ja leidsid, et kuumutades annab see protsentuaalselt rohkem põletusgaasi kui kivisüsi. Põlevkivi tundus sobivat ka kütteaineks ning õli saamiseks[5].
Tööstusliku kasutuseni jõuti 1916. aastal, kui rajati Pavandu, Kukruse ja Järve karjäärid. Esimene allmaakaevandus alustas tegevust 1920 Kukrusel. Põlevkiviõli hakati Eestis tootma 1921. aastal ning elektritootmine põlevkivist algas 1924. aastal.[6] Virumaal ehitati aastatel 1924–1942 neli õlivabrikut. 1922. aastal asutatud a/s "Riiklik Põlevkivitööstuse" kolm õlivabrikut läksid käiku aastatel 1924, 1936 ja 1938, bensiinitehas 1931. 1930. aastate lõpus oli Eestis 7 põlevkivitööstuse ettevõtet, neist aktsiaselts Esimene Eesti Põlevkivitööstus töötas riigi-, ülejäänud kuus välismaisel erakapitalil. Peagi algas põlevkivi kasutamise süsteemne teaduslik uurimine ja 1938. aastal loodi Tallinna Tehnikaülikoolis ka keemia- ja mäeteaduskond.
1931. aastal rajas Suurbritannia firma New Consolidated Gold fields Ltd. Kohtla raudteejaama juures Kohtla õlivabriku, mis kasutas toorainena põlevkivi ja et mitte põlevkivi kaugelt transportida, rajati lähedusse 1937. aastal Kohtla kaevandus. Nimi Kohtla-Nõmme võeti kohanimena kasutusele alles pärast teist maailmasõda. 1941. aasta 12. augustil põletati Kohtla asundus maani maha. Alles jäi kogu asunduse peale vaid paar elamut, asula ehitati väga ruttu uuesti üles ja ülesehitamisega täiesti uueks muutunud asula sai endale ka uue nime, Kohtla-Nõmme.
.jpg)
Pikemalt artiklis Esimene Eesti Põlevkivitööstus, Kohtla-Järve õlivabriku I (1924), II (1936), III (1938), IV (1943), V (1951), Kohtla-Järve VI õlivabrik (1987)[7]1928–1929 ehitas Eestimaa Õlikonsortsium Rootsi kapitali abiga Türsamäele põlevkiviutmise tehase, rajati ka elektrijaam ja sadamasild. 1936. aastal pandi Sillamäel taas käima Sillamäe õlivabrik, mis valmistas päevas umbes 60 tonni õli ja millest omakorda saadi 20 tonni kõrgekvaliteedilist bensiini (oktaaniarvuga 72). Algul saadi põlevkivi AS-i Küttejõud Kohtla kaevandusest, alates 1936. aasta juunist hakati saama oma Viivikonna karjäärist. Õlivabrik asus Sillamäe-Türsamäe kõrgel merekaldal, õlivabrik sai omale tooraine Viivikonna karjäärist ja tooraine töi vabrikusse kitsarööpmeline raudtee kogupikkuses 8,5 km-it. Toodang, põlevkiviõli, läks peamiselt Saksamaale ja ka Rootsi.
Pikemalt artiklis Eesti põlevkivimaardlaAastatel 1918–1940 tegutsesid piirkonnas põlevkivitööstuses: A/S "Esimene Eesti Põlevkivitööstus", A/Ü "Eesti Kiviõli", Eestimaa Õlikonsortsium, The New Consolidated Gold Fields Ltd.
Saksa okupatsiooni alguses 1941. aastal võttis põlevkivitööstuse üle väegrupi Nord tagalateenistus, kes demineeris ja kustutas põlengud tööstuses ning alustas taastamistöid. 1941. aasta oktoobris moodustati põlevkivitööstuse haldamiseks "Baltische Öl" GmbH, mille juhtkond asus Tallinnas ja mis oli Saksa "Continental Oil Corporation" osakonnaks. Baltische Öl Gmbh juhiks Tallinnas oli Claus von Kursell, kes oli olnud alates 1930 aastast IG Farbenindustrie esindaja Eestis. Baltische Öl GmbH peakontor ja 7 osakonda asus Tallinnas, tehnikaosakond asus aga Kiviõlis.
Põlevkivitööstuses moodustati 5 vabrikut, kuhu kuulusid kaevandused ja õlivabrikud:
Teise maailmasõja järel kasutati Virumaa põlevkivigaasi Leningradis ja Põhja-Eesti linnades maagaasi asendusena. NSV Liidu loodeosa kasvav nõudlus elektri järele viis suurte põlevkivielektrijaamade rajamiseni. 1944. aastal rajati Esimene Eesti Põlevkivitööstus Kohtla-Järvel. 1945. aastal alustati tollase NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee otsuse kohaselt uue põlevkivitöötlemise kompleksi rajamist Kohtla-Järvel loosungi "Gaasi Leningradile" all. 1945. aastal rajati Kohtla-Järve Õlivabrikud, 1949. aastal Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise Kombinaat. 1945. aasta asutati Kukruse ja Käva II kaevanduse baasil trust Eesti Põlevkivi, 1946. aastaks oli taastatud 6 kaevandust.
1948. aastast sai alguse põlevkivist tehtud majapidamisgaasi pumpamine Leningradi, mida toodeti Kohtla-Järve gaasivabrikutes, hiljem suunati gaasijuhe ka Tallinna ja teistesse Põhja-Eesti linnadesse.
1959. aastal avati Balti Soojuselektrijaam ja 1970. aastal Eesti Soojuselektrijaam, misjärel läks 80% põlevkivist elektrienergia tootmiseks.
Põlevkivi kaevandamine jõudis tippmahuni 1980. aastal. Seejärel vähenes vajadus põlevkivielektri järele, kuna Venemaal käivitati mitu tuumajaama, nende seas ka Leningradi varustav tuumaelektrijaam, mis asub Sosnovõi Boris. Nõukogude Liidu lagunemise järgsed muutused majanduses vähendasid põlevkivikaevandamise mahte veelgi. Kaevandusmahud hakkasid taas tõusma alles pärast kahe aastakümne pikkust langust, 21. sajandi alguses.
Eesti iseseisvuse taastamise järel, 8. aprillil 1996 võttis EV Valitsus vastu korralduse, mille alusel kujundati senine riigiettevõte Eesti Põlevkivi ümber aktsiaseltsiks Eesti Põlevkivi.
1997. aastal moodustati aktsiaseltsi Eesti Põlevkivi 14 tütarettevõtet, kellele Eesti Põlevkivi loovutas oma varad: AS Ahtme Kaevandus, AS Aidu Karjäär, AS Eesti Põlevkivi Ehitus, AS Estonia Kaevandus, AS Kohtla Kaevandus, AS Mäetehnika, AS Narva Karjäär, AS Põlevkivi Kaubandus, AS Põlevkivi Raudtee, AS Sirgala Karjäär, AS Sompa Kaevandus, AS Tammiku Kaevandus, AS Toila Sanatoorium ja AS Viru Kaevandus.
Põlevkivitööstusel on Eestis jätkuvalt suur keskkonnamõju. 2012. aastal tuli põlevkivitootmisest umbes 70% Eesti tava- ja 82% ohtlikest jäätmetest ning üle 70% kasvuhoonegaasidest. Põlevkivikaevandamine langetab põhjavee taset, muudab looduslikku veeringlust ja halvendab vee kvaliteeti. Kaevandustest välja pumbatud ja elektrijaamades kasutatud vesi moodustab enam kui 90% kogu Eesti veetarbimisest. Põlevkivijäätmete nõrgvesi reostab pinnast ja põhjavett. Endised ja praegused põlevkivikaevandused katavad umbes 8,5% Eesti pindalast.
| Aasta | Tootmise maht, tuhat t [9] | Muutus eelmise aastaga võrreldes, % |
|---|---|---|
| 1990 | 22 486 | |
| 1991 | 19 612 | –12,8 |
| 1992 | 18 849 | –3,9 |
| 1993 | 14 915 | –20,9 |
| 1994 | 14 530 | –2,6 |
| 1995 | 13 310 | –8,4 |
| 1996 | 14 735 | +10,7 |
| 1997 | 14 383 | –2,4 |
| 1998 | 12 464 | –13,3 |
| 1999 | 10 687 | –14,3 |
| 2000 | 11 727 | +9,7 |
| 2001 | 11 838 | +0,9 |
| 2002 | 12 400 | +4,7 |
| 2003 | 14 892 | +20,1 |
| 2004 | 13 993 | –6,0 |
| 2005 | 14 591 | +4,3 |
| 2006 | 14 095 | –3,4 |
| 2007 | 16 544 | +17,4 |
| 2008 | 16 117 | –2,6 |
| 2009 | 14 939 | –7,3 |
| 2010 | 17 933 | +20,0 |
| 2011 | 18 734 | +4,5 |
| 2012 | 18 796 | +0,3 |
| 2013 | 20 511 | +9,1 |
| 2014 | 20 995 | +2,4 |
| 2015 | 19 616 | –6,6 |
| 2016 | 17 057 | –13,0 |
| 2017 | 21 625 | +26,8 |
| 2018 | 21 883 | +1,2 |
| 2019 | 15 877 | –27,4
|
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
