Eesti tänavakunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Edward von Lõngus (pseudonüüm; lühendi ja allkirjana EvL) on üks Eesti tuntumaid tänavakunstnikke. Tema teosed on pälvinud ajakirjanduse ja kunstikriitikute tähelepanu, neid on eksponeeritud näitustel ja müüdud kunstioksjonitel.[1]
Peamiselt on 2007. aastal tegevust alustanud Lõngus tuntud stencil-tehnikas sotsiaalkriitiliste, ohtralt kultuurilisi seoseid kasutavate teoste poolest. Briti grafitikunstniku järgi on teda kutsutud ka Eesti Banksyks.[2] Kunstiajaloolane Triin Tulgiste on nimetanud teda oksjonikataloogis eesti tänavakunsti vaieldamatuks superstaariks.[3] Y-galeriis 2012. aastal toimunud näituse "Eesti tänavakunstnikud" kuraatori Marika Agu hinnangul saab Lõnguse loomingus eristada temaatiliselt kahte liini, millest üks kujutab mängumaailma reaalsust ning teine keskendub ühiskondlike valupunktide esiletoomisele.[4] Kunstnik ise on väitnud, et "Edward von Lõnguse ametlik sünniaasta on 2008".[5]
Üks Edward von Lõnguse esimesi populaarsemaid taieseid on Quentin Tarantino filmi "Pulp Fiction" ja Oskar Lutsu noorsooromaani "Kevade" motiive miksiv "Sure, koer!", mis leidis Tartu noore kunsti oksjonil ostja kõige kõrgema hinnaga. 2013. aasta oktoobris loodud teose originaal paikneb "Kevade" sündmuspaigas Palamusel, Jõgeva Majandusühistu poe seinal. Pilt kujutab Arno Liiveri näoga Arnot ja Aare Laanemetsa näoga Joosep Tootsi Tarantino filmist tuttavas poosis. Lõnguse sõnul räägib teos koolivägivallast ja märulikultusest: "Huvitav, et Eesti kirjandusklassikas on sedavõrd kaalukas sündmus nagu koolitulistamine, tänapäevase ühiskonna üks suuremaid hirme, esindatud kerges ja lustlikus võtmes ühe ulaka koolipoisi vigurina. Selles plaanis ei erine "Kevade" vägivallakäsitlus "Pulp Fictioni" omast kuigivõrd. Tarantino ja Lutsu ristamine osutus minu jaoks ketserlikult magusaks tembuks."[6][7][8]
Peamiselt tekstiline "Miski pole olulisem kui see lause" (tsitaat Erkki Luugilt, 2007) paikneb Kompanii tänavas müüril Tartu Linnaraamatukogu vastas. ACTA-vastaste protestide ajal ja järel on Lõngus seda muutnud.[9] Linnaraamatukogu enda seinal on Lõngus kujutanud koondatud Anton Hansen Tammsaaret ja Lydia Koidulat, teos sündis majanduskriisi ja euro tuleku aegu 2010. aasta detsembris.[3][6][10] Lõnguse teoste "Koidula" ja "Tammsaare" šabloonid on ostnud Tartu Kunstimuuseum.[11][12]
Neli linnaraamatukogu esist pinki kaunistas Lõngus 2013. aastal raamatukogu 100. aastapäevaks piltide ja tsitaatidega kirjandusteostest, sh A. H. Tammsaarelt ning Arkadi ja Boriss Strugatskilt.[13]
2013. aastal esindas Lõngus Eestit Ungari pealinnas Budapestis toimunud rahvusvahelisel kultuurifestivalil JAK-Solitude, kus lõi ühe teose Budapesti ainetel spetsiaalselt selle ürituse jaoks.[14]
Endise Tartu sünnitusmaja, nüüdse Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna hoone juures seinal Riigikohtu vastas asub samuti ajakirjanduses käsitletud ja oksjonil suurt huvi äratanud "Kannahabe ja nõiakütt" (2014). Pildil paneb politseinik nimesildiga "Nõia Kütt" käsi raudu Eno Raua lasteraamatu "Naksitrallid" tegelasel Sammalhabemel, kelle habemes kasvavad kanepitaimed.[7][8][15]
Laiemat tähelepanu on kogunud ka teos "Alasti keiser", mis jõudis 2015. aastal kõigepealt Kitsale tänavale Tartus, Viljandis ja hiljem ka Tallinna vanalinna, kust see aga eemaldati.[16][17] Kujutis trükiti kultuurilehe Sirp esikaanel.[18]
2017.-2018. aastal tegutses Lõngus ka Euroopa suurlinnades: Brüsselis[19] ja Roomas[20], Helsingis, Berliinis, Kopenhaagenis, Pariisis, Budapestis, Vilniuses, Londonis, Viinis[21] ja mujal, kokku 11 Euroopa linnas. Digitänavakunstituuri raames levitas Lõngus pilte Eesti kultuurilooga seotud tegelastest, kes vastavast mobiilirakendusest vaatamisel laiendatud reaalsuse abil ellu ärkasid ja oma lugusid jutustasid. Projekti koondnimetus oli "(R)estart Reality", see toimus osana Eesti Euroopa Liidu eesistumise ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul korraldatud ja riiklikult toetatud kultuuriprogrammist.[22][5]
Bernt Notke loomingust inspireeritud sari "Surmatants" kujutab inimkonna surmapatte. Edward von Lõnguse teos ilmus aastatel 2017-2018 peatükkhaaval ka mitme Euroopa riigi pealinna. "Surmatants palgiga" ehk "Kepitants Eesti moodi" on üks osa sellest sarjast. 2017. aastal Tallinnas keskkonnaministeeriumi ette loodud taies viitab globaalsele keskkonnakriisile ning kritiseerib riiklikku metsanduspoliitikat.[23] "Surmatants Endliga ehk Endli kepp" on 2017. aastal Tallinnas Telliskivi loomelinnakus loodud taies, mis viitab hipsterikultuurile ja ekshibitsionismi kõrgele osakaalule kaasaegses kultuuriruumis. Hoone, mille seinale teos loodi, oli määratud lammutamisele, kuid omanike soovil lammutustööd peatati ning massiivne silikaattellistest seinajupp koos kunstiteosega eemaldati ühes tükis.[24] 2020. aastal loodud "Surmatants terasplaadil" kordab mitme samas sarjas loodud teose motiive. "Moodne surm on industrialiseeritud, mehhaniseeritud, kalkuleeritud, muudetud tehasteks, masinateks, numbriteks ja kasuteguriteks. Surma pakendatakse ja turundatakse, seda ostetakse, müüakse ja vahendatakse. Surma pritsitakse põldudele, lõigatakse raiesmikel, heidetakse ookeanidesse ja paisatakse atmosfääri. Surmatööstus töötab täistuuridel," on kunstnik ise selle sarja ajendanud mõtted sõnadesse pannud.[25]
Tallinna 2020. aasta kunstibiennaalil võis näha Edward von Lõngus suurnäitust „Viimsepäeva katedraal“, mis käsitles inimkonna eksistentsiaalsete ohtude võimalikke stsenaariume.[5]
2018. aasta Tartu noore kunsti oksjonile esitas Edward von Lõngus teose "Metsa riigile"[26], mis on pastišš Viktor Karruse 1953. aastal valminud sotsrealistlikust maalist "Vilja riigile"[27]. Teos tegi pakkumisel läbi suure hinnatõusu ja müüdi 2300 euro eest.[28] Sama aasta 9. novembri Sirbis kasutati teost Aveliina Helmi artikli "Ei ole hilja, aga väga kiire on" illustratsioonina.[29] Teose autorikordused asuvad Telliskivi tänaval Tallinnas (pildistatud 3.11.2018)[30] ja Vabadussillal Tartus (pildistatud oktoobris 2018)[31].
Keskkonnateemat jätkab gaasimaskiga "Siil sudus" (2019; stencil ja aerosool lõuendil).[32]
Tänavakunsti loomust ja vajalikkust on Edward von Lõngus kirjeldanud nõnda: "Ma ei kavatse kunagi oma tegevuse jaoks luba küsida. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 19 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Linnaruum ei ole vaid eraomandite kogum, vaid avalik ruum, mis tähendab, et see kuulub meile kõigile. Tänavakunstnikud on nagu tõelised timurlased, kes oma uneajast ning enda kulu ja kirjadega proovivad maailma teiste jaoks ilusamaks ning huvitavamaks kohaks teha."[6]
Enda identiteedi ja anonüümsuse kohta on Lõngus öelnud: "Edward von Lõngus on idee. Multiidentiteedi ajastu peegeldus informatsiooniväljas, mis on genereerunud kollektiivteadvuse võngetest. Iga idee jaguneb paljudeks väiksemateks ideedeks ning moodustab osi suurematest ideedest. Ideed ei saa taandada ühele inimesele. Von Lõngus on sama palju olemas kui jõuluvana – teatavate kehastumisrituaalide kaudu saab teda esile kutsuda, kuid füüsilise indiviidina teda ei eksisteerigi."[2]
Eesti Rahvusringhäälingu dokumentaalsarjas "Eesti lood" valmis 2015. aastal Aleksandr Heifetsi dokumentaalfilm "Lõuendilinn", mille peategelased on Tartu tänavakunstnikud MinaJaLydia ja Edward von Lõngus.[37]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.