From Wikipedia, the free encyclopedia
Doggerland on arheoloogide ja geoloogide poolt Põhjamere lõunaosas asunud maamassiivile pandud nimi. Kunagine massiiv ühendas Suurbritannia saart Euroopa mandriosaga viimase jääaja ajal ning pärast seda, pidades vastu ligikaudu aastani 6500 või 6200 eKr, mille järel ujutati Doggerland tõusva veetaseme tõttu järk-järgult üle.
Geoloogilised uuringud on oletanud, et Doggerland oli suur kuiva maastikuga piirkond, mis ulatus Suurbritannia idarannikust kuni tänapäevase Hollandi rannikule ja Saksamaa ning Taani läänerannikuteni.[2] Tõenäoliselt oli Doggerland külluslik elupaik, kus mesoliitikumi ajal elasid ka inimesed.[3]
Piirkonna arheoloogilise potentsiaali üle arutleti esimest korda 20. sajandi alguses, kuid huvi suurenes märgatavalt aastal 1931, mil sealsetel liivamadalikel opereeriv traaler tõmbas välja sakiliseks tehtud sarveharu, mis dateeriti aega, mil piirkond oli tundra. Hiljem on veesõidukid tõmmanud muude maaloomade säilmete hulgas üles ka mammuti- ja lõvisäilmeid ning eelajaloolisi tööriistu ja relvi, mida piirkonna asukad kasutasid.
Enne pleistotseeni-holotseeni jääaja jäätumisperioodi voolas Reini jõgi põhja poole läbi Põhjamere põhja ajal kui meri oli kuiv. Arvatakse, et Ida-Anglia kainosoikumi uhtliiva lasundid on Reini jõe vana voolusäng. Nime The Weald kandev antiklinaal oli kaks korda nii pikk kui praegu ja ulatus üle praeguse Doveri väina; tänapäevane Boulonnais' piirkond Prantsusmaal on selle idapoolse otsa jäänus.
Jäätumise perioodil, mil Skandinaavia ja Šotimaa jääd esimest korda kohtusid ning hiiglasliku jäätammi moodustasid, kujunes selle taha suur preglatsiaalne järv, mis võttis vastu jõgede vee ja jää sulamise vee suuremast osast Põhja-Euroopast ja läbi Balti jõgedesüsteemi (Eridanos) ka sealse vee. Tammistatud vesi tulvas lõpuks üle Wealdi La Manche'i väina ja lõikas sinna sügava lõhe, mille mere uhtumine laiendas praeguseks Doveri väinaks.
Kõige hiljutisemal jäätumise ajal, nn viimase jäätumise maksimumi ajal, mis seal piirkonnas lõppes ligikaudu 18 000 aastat tagasi, olid Põhjameri ning pea kõik Briti saared kaetud liustikujääga ning mere veetase oli umbes 120 meetrit allpool tänapäevast taset. Pärast seda muutus kliima soojemaks ning mainitud maksimumi ajal levis suuremas osas Põhjamerest ja La Manche'ist madaltundra, mis ulatus ligikaudu aasta 12 000 eKr aegu kuni Šotimaa praeguse põhjapoolseima punktini.[4]
Tõestusmaterjalid, sh praeguse merepõhja piirjooned, näitavad, et pärast esimest jääaega ulatus Põhjamere vesikonna ja La Manche'i vesikonna vaheline veelahe Ida-Angliast ida poole ning seejärel kagu suunas Hoek van Hollandini, mitte üle Doveri väina, ning et jõed Thames, Maas, Schelde ja Rein ühinesid ning voolasid piki La Manche'i kuiva põhja laia aeglase jõena, mis mõnikord voolas kaugele, enne kui jõudis Atlandi ookeanini.[3][4] Ligikaudu 8000 eKr paiku leidus Doggerlandi põhjapoolse rannikuala rannajoonel laguune, soolaksoid, padumeresid, randu, sisemaa ojasid ja jõgesid, soid ning vahel ka järvi. Tegemist võis olla Mesoliitikumi-aegse kultuuri jaoks kogu Euroopa kõige rikkalikuma jahi- ja kalastusalaga.[3][5]
Üks suur Doggerlandi jõesüsteem oli seismiliste 3D-uuringutega leitud "Shottoni jõgi", mille kaudu voolas Doggerbanki mäe kagupoolse osa vesi nime Outer Silver Pit kandva järve idapoolsesse ossa. See on saanud nime Birninghami geoloogi Frederick William Shottoni järgi.
Kui merevee tase pärast praeguse jääaja viimase jäätumisperioodi lõppu tõusis, hakkas Doggerland Põhjamere alla vajuma, lõigates umbes aasta 6500 eKr paiku Briti poolsaare Mandri-Euroopast ära.[4] Doggeri madal, mis oli olnud Doggerlandi mägisem osa, jäi omaette saareks arvatavasti vähemalt aastani 5000 eKr.[4] Enne selle täielikku üle ujutamist oli Doggerland lai lainekujuline tasandik, mis hõlmas keerukat kääruliste jõgede süsteemi ning nendega seotud kanaleid ja järvi. Olulisemateks Doggerlandi mõjutanud ajajärkudeks arvatakse olevat suure tõusude ja mõõnadega seotud lahtede süsteemi järkjärguline arenemine Inglismaa idaosa ja Doggeri madaliku vahele aastaks 7000 eKr ning sellele järgnenud kiire veetaseme tõus, mis viis Doggeri madala saareks muutumiseni ning selleni, et Suurbritannia oli lõpuks Euroopa mandrist füüsiliselt eraldatud.[6]
Hiljutine hüpotees on, et selle vähese, mis rannaäärsest maast järgi jäänud oli ning mis oli algse maapinna suurusega võrreldes oluliselt vähenenud, ujutas ligikaudu aasta 6200 eKr aegu üle nn megatsunami, mille põhjustas Norra ranniku lähedal toimunud veealune maalihe, mida tuntakse kui Storegga lihet. See teooria väidab, et "Storegga lihke tsunamil oleks olnud katastroofiline mõju selleaegsele rannaäärsele Mesoliitikumi rahvastikule ... Paistab, et pärast Storegga lihke tsunamit eraldus Suurbritannia lõpuks mandrist ning kultuuriliselt rääkides liikus sealne Mesoliitikum oma teed".[6]
Teine versioon on, et Storegga lihke tsunami küll laastas Doggerlandi, kuid mõõnas tagasi merre ning hilisem Agassizi järve avanemine vabastas maailma ookeani nii palju uut vett, et rohkem kui kahe aasta jooksul tõusis merevee tase piisavalt selleks, et üle ujutada suurem osa Doggerlandist ning muuta Suurbritannia saareks.[7]
Doggeri madalikult pinnale toodud taimi uuris paleobioloog Clement Reid juba aastal 1913 ning piirkonnast oli leitud Neoliitikumist pärinevate loomade ja töödeldud ränikivi jäänuseid.[8] 1915. aastal ilmunud raamatus "The Antiquity of Man" arutleb piirkonna arheoloogilise potentsiaali üle anatoom Arthur Keith.[8] Aastal 1931 tõi kalatraaler Colinda Norfolkist 40 kilomeetri kaugusel Oweri leetseljaku lähedal kala püüdes merest välja turbakamaka. Leiti, et turvas sisaldas 22 cm pikkust sakiliseks tehtud sarveharu, mida kasutati tõenäoliselt harpuuni või kalapüügiodana ning mis hiljem dateeriti vahemikku 4000 – 10 000 aastat eKr: aega, mil piirkond oli tundra.[3][5] Tööriista eksponeeriti Norwichi lossis olevas muuseumis.[5]
Huvi piirkonna vastu sai uut jõudu 1990. aastatel tänu professor Bryony Colesile, kes piirkonna Doggerlandiks ristis[5] ning kes valmistas piirkonnast seeria spekulatiivseid kaarte.[5][9] Ka ta ise tunnistas, et Põhjamere lõunapoolse osa merepõhi ei ole kindel teejuht Doggerlandi topograafia uurimisel[9] ning hiljem on hakatud ala topograafiat rekonstrueerima usaldusväärsemalt, kasutades seismiliste uuringute andmeid.[10][11][12]
Zeelandi provintsi rannikust 16 kilomeetri kauguselt asuva Middeldiepi piirkonnast üles tõstetud materjali hulgast leiti neandertallase kolju fragment, mis on dateeringute järgi rohkem kui 40 000 aastat vana. Leidu eksponeeriti aastal 2009 Leidenis.[13] 2010. aasta märtsis teatati, et piirkonna arheoloogilise olulisuse tunnustamine võib mõjutada ranna lähedal asuvate tuuleparkide arendamist Põhjameres.[14]
2012. aasta juulis demonstreeriti Londoni Kuninglikus Kunstiakadeemias 15 aasta pikkuse Doggerlandi uurimuse tulemusi. Uurimuse tegid Saint Andrewsi Ülikool, Dundee Ülikool ja Aberdeeni Ülikool ning näitusel olid välja pandud artefaktid ning uurimistulemuste analüüsid.[15] Richard Bates Saint Andrewsi Ülikoolist rääkis, et kui seni oldi kalameeste leitud luude põhjal tehtud spekulatsioone kadunud maa olemasolu kohta, siis viimaste aastate koostöö naftaettevõtetega on võimaldanud luua pildi sellest, milline see kadunud maa välja näha võis: modelleerida selle taimestikku ja loomastikku, luua kujundi seal elanud muistsetest inimestest ning mõista neid dramaatilisi sündmusi, mille tagajärjed seda maad muutsid".[15]
Doggerlandi kohta ilmus artikkel ajakirja National Geographic 2012. aasta detsembrinumbris (sh ajakirja eestikeelses väljaandes).
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
