From Wikipedia, the free encyclopedia
Claude Lorrain (prantsuse hääldus [klod lɔ.ʁɛ̃], kodanikunimega Claude Gellée [ʒəle]; 1600 Chamagne – 23. november 1682 Rooma) oli prantsuse maalikunstnik ja barokiajastu maastikumaalija.[1]
 Autoportree | |
| Sünninimi | Claude Gellée |
|---|---|
| Sündinud |
1600 Chamagne |
| Surnud |
23. november 1682 Rooma |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maal, joonistamine, graafika |
| Kunstivool | barokk |
Voldemar Vaga on nimetanud Claude Lorraini maastikumaali Raffaeliks. Teda peetakse üheks suurimaks maastikumaalijaks ehk peisažistiks, kuigi tema stiil oli idealiseeriv. Claude Lorrain töötas kogu oma elu Roomas.[2]
"...Tema tundlikult komponeeritud motiivid annavad tunnistust kunstniku dialoogist loodusega. Sageli ei kujuta ta oma töödes reaalseid paiku, vaid suursuguseid klassikalisi maastikke, kuhu on harmooniliselt paigutatud antiik- või kõrgrenessansiaja Rooma hooned, muutes need näitelavaks, kus kohtuvad jumalad ja surelikud..." [3]
Pärast Claude Lorraini surma olid tema maalid väga hinnatud nii kunstniku kodumaal kui ka mujal Euroopas. Üks tema patroone oli Hispaania kuningas Felipe IV. Lorraini teostel on palju ühist Nicolas Poussini maastikega, aga erinevus seisneb selles, et ta on rohkem huvitatud mitmesuguste loodusnähtuste kujutamisest. 18. ja 19. sajandil peeti tema loomingust eriti lugu, näiteks kaks inglise maalikunstnikku John Constable'l ja Willam Turner, hindasid tema panust maastikumaali arendamises.[4]
Claude Gellée sündis 1600. või 1604/1605.[5] aastal Champagne’i maakonnas Nancy lähedal Lotringi hertsogkonnas (prantsuse keeles Lorraine). Sellest on tulnud ka kunstniku hüüdnimi. Kuigi Claude sündis kehva talupoja peres ega saanud korralikku kooliharidust, polnud ta legendi kohaselt sugugi harimatu. Tema maalide teemade valik näitab, et tal olid piisavad teadmised Piiblist, Ovidiuse Metamorfoosidest ja Aeneisest. Kunstniku esimese biograafi Joachim von Sandrarti sõnul koolitati Claude algselt kondiitriks. Olles oma vanemad varakult kaotanud, sattus ta poisikesena Itaaliasse, kus temast sai kunstniku õpipoiss.[6][7]
Noort Lorraini koolitas aastatel 1614–1616 itaalia maastikuarhitekt ja maalikunstnik Agustino Tassi, kes oli tuntud oma illusoorsete freskode poolest. Lorrain alustas oma kunstniku karjääri dekoratiivsete maastikupiltide maalimisega.[8] Meister õpetas noorele õpipoisile baasteadmisi, kuidas kujutada maastikke või merevaateid koos ehitiste ning väikesemate figuuridega. Meistri käest õpitu tekitas noorel Lorrainil elukestva huvi maastikumaali vastu. Arvatavasti oli ta oma õpetajale abiks Montalto paviljoni (it. k Palazzina Montalto) freskode maalimisel. Võimalik, et Claude Lorrain viibis aastatel 1618–1620 Napolis, koos Tassi teise õpilase Gottfried Walsiga, kes õpetas talle perspektiivi. Lorraini teise biograafi Filippo Baldinucci sõnul naasis Claude 1625. aastal Lorraine'i pealinna Nancysse, kus ta töötas aasta aega Claude Deruetti assistendina, Karmeliitide (Carmelite) kiriku freskodega, mis on tänaseks hävinud. 1626.–1627. aasta paiku tuli ta tagasi Rooma ja asus sinna alaliselt elama.[9],[7]
Claude Lorraini tutvusringkorda kuulusid peamiselt kunstnikud, kes olid päritolult põhja-eurooplased nagu ta ise. Lorrain suhtles väikese maastikumaalijate grupiga, eelkõige Madalmaadest ja Flandriast saabunud kunstnikutega, kes moodustasid Bamboccianti rühma. 1610. aastal surnud Bamboccianti rühma juhi, sakslase Adam Elsherimeri looming mõjutas väga tugevalt noort Lorraini. Claude Lorrain kuulus Accademia di San Luca välisliikmete hulka, kuhu kuulusid samuti Diego Velázquez ja Nicolas Poussin.[10] Lorrainil olid head suhted kaasmaalase Nicolas Poussiniga, kes samuti elas ning töötas Roomas. Aastatel 1629–1635 elas Lorrain koos kunstnikust sõbra Joachim von Sandrartiga. Sandrarti ülestähendused jutustavad Rooma kunstnikekoloonia elust ning sealt selgub, et Sandrarti soovitusel hakkas Lorrain Rooma lähistel natuuri järgi maastiku joonistama. Vanemas eas oli Lorrain üksildasem ning vältis avalikkust, elatudes peamiselt oma tööst. Tema eluviis oli suhteliselt tagasihoidlik ning kuna ta oli kunstnikuna edukas, oli tal elu lõpp majanduslikult kindlustatud.[7][9] Claude Lorrain ei abiellunud kunagi, kuid tal oli abieluväline tütar Agnese Gellée (1653–1713), kes elas koos isaga.[11] Claude Lorrain suri 23. novembril 1682 Roomas.[12]
Claude Lorraini loomingus eristatakse kolme perioodi. Vaga sõnul on Claude Lorraini varasemad teosed üpriski tumedad, valitsevad raskepärased pruunid toonid. Keskperioodi teosed on maalitud soojemates kuldtoonides, hilisema aja maalidele on omane hõbehall koloriit. Kunstniku loomingut täiendab hulk joonistusi (teadaolevalt 1000 ringis), ta harrastas ka oforti (44 teost).[7] Oma isikupärase stiili kujundas kunstnik välja võrdlemisi hilja (1630–1640), kuid sellele jäi ta truuks elu lõpuni.[13]
Varastes maalides on juba näha idealiseeritud maastikega stseene, külje pealt langevat valgust ja eksperimente valgusega. Varasema perioodi lõpetavad teosed "Sadam" ja "Maarahva tants" (mõlemad 1639), millele on iseloomulik inimfiguuride koondamine maali keskossa.[14] Lorraini varasema perioodi teosed pole säilinud. Tõenäoliselt hakkas ta maastikumaaliga tegelema alles pärast 1627. aastat. Tema esimene dateeritud teos on „Maastik karja ja talupoegadega“ (1629, Philadelphia Museum of Art). 1630. aastatel hakkas tema kuulsus kiiresti kasvama, Baldinuccini sõnul saavutas ta tuntuse peamiselt tänu oma oskusele kujutada loodusnähtusi.[7]
Pärast 1640. aastat muutusid Lorraini maalid rahulikumaks, valguski on neil pehmem ja soojem.[15] Keskperioodi teosed: „Merkuur varastab Admetose härjad“ ja „Vesiveski“ Londoni Rahvusgaleriis (teine eksemplar Galleria Doria Pamphili), "Puhkus põgenemisel Egiptusesse". Selles perioodist on ta maalinud palju sadamavaateid. Hilisema perioodi teosed: „Akis ja Galateia“, „Egeria“, „Nõiutud loss“. Maalisari „Hommik“, „Keskpäev“, „Õhtu“ ja „Öö“ (Peterburi Ermitaažis) jt.[16]
Lorrain maalis palju veduute, näiteks: „Genova sadam“ ja „Sadam Villa Mediciga“. A. Kartna sõnul on Lorraini teosed piinliku täpsusega läbi maalitud. Sellel ajal ei peetud maastikumaali veel iseseisvaks žanriks nii, et kunstnik pidi klassitsistliku ideaali järgi lisama stseene ajaloost, mütoloogiast või klassikalisest kirjandusest. Lorraini maalides põimusid omavahel nii reaalsus kui ka väljamõeldis. Legendaarseid sündmusi kujutavad tema muinasjutulised maalid „Kleopatra randumine Tarsoses“, "Seeba kuninganna asumine laevale“, „Odysseus loovutab Chryseise tema isale“ jt. Claude Lorrain on mõnikord peitunud oma maalidesse vihjeid, näiteks: „Haagari patustamine“. Sageli maalis ta piltidel päikest nii, et sõltuvalt päikesetõusust või -loojangust on maali horisondi kõrgus sama: „Päev“ ja „Õhtu“ ning „Hommik sadamas“ ja „Õhtu sadamas“ (Peterburi Ermitaaž). Pärast 1650. aastat loobus Lorrain sadamapiltide maalimisest ja keskendus maastikumaalile.[17]
Claude Lorraini kliendid olid rahvusvahelised ja valdavalt aristokraadid. Lorrain oli asjalik töötaja ning üsna kallis kunstnik. Ta tegi palju tellimustöid, müües algul oma maale agentide kaudu, kuid hiljem pidas ise klientidega läbirääkimisi. Hilisemal perioodil maalis ta vähem, aga tema maalide formaat kasvas.[7] 1637.–1639. aastal maalis ta paavst Urbanus VIII-st neli pilti.[18] 1635. aastal tuli tellimus Hispaania kuningalt Felipe IV seitsme maali asjus, mis pidid kaunistama Madridi Buen Retiro lossi („Püha Pauluse laeva minek Ostias“, „Peaingel Raafael ja Tobias“, „Moosese päästmine Niiluse voogudest“ (kõik 1639–1640). Hilisemas Claude Lorraini loomingus on näha mõjutusi Poussinist.[19]
Claude Lorrain tegi kõigepealt palju joonistusi ja skitse, ta maalis palju natuurist. Enamasti tegi ta valmis teosest uue eraldi detailse joonistuse, kuhu märkis juurde teose kohta käivad andmed. Kunstnikku jäljendati juba tema eluajal ning sellega püüdis ta vältida võimalikke võltsinguid. See oli ka põhjuseks, miks Lorrain avaldas 1777. aastal kogumiku "Liber Veritatis" (ingl "Book of Truth"), mille graveeringute autor on Richard Earlom. Selle dokumendiga sai Claude Lorrain esimeseks kunstnikuks, kes nõudis oma teostele autoriõigusi. Testamendiga pärandas ta 1000 joonistusest koosneva kogu (kogus on Lorraini 195 maali joonistused) oma tütrele Agnès Gelléele. Prantsuse kuningas Louis XIV püüdis küll kogu endale saada, kuid pärimisõiguse tõttu see tal ei õnnestunud. 1720. aasta paiku läks „Liber Veritatis“ Devonshire’i hertsogi valdusse ja kuulub 1957. aastast Briti Muuseumile.[20][9]
Lorrain on oma ideaalmaastike konstrueerimisel saanud inspiratsiooni Nicolas Poussinilt, samas erinevad tema maastikud Poussini omadest, kelle töid iseloomustavad tagaplaanil olevad mäed või kaljud. Vaga on tähendanud, et Lorraini teostes avaneb aga vaade kaugusse, mis annab pildile suurema sügavuse. Poussini teosed on tõsisemad, Lorrainil aga rahulikud. Claude on ehitanud oma maalide kompositsiooni üles sarnase paigutusega, kuid kõik tema teosed on erinevad, sest valgusekäsitlus ei kordu maalides kordagi. Tema teoste meisterlikkus tuleb esile selles, kuidas ta oskab kujutada valgust. Keegi kunstnikest polnud varem tabanud, kuidas kujutada päikest, võttes arvesse päikesevalguse vaheldumist ja erinevaid loodusnähtusi.[21]
Inspiratsiooni maalimiseks on Claude saanud ka Vana-Rooma minevikust: Tivoli kaunite villade varemed ja hauasambad, Rooma foorumid, Campagna varemed ja akveduktid. Neid antiikseid monumente toetavad mitmesugused maastikuvormid. Kartna sõnul on atmosfäärimeeleolu, arhitektuur ja inimesed need, mis esinevad Lorraini maastikumaalides.[22]
Sarnaselt perspektiiviga saab valguse ja varju kasutamisega muuta teose tõepärasemaks ja see muudab lõuendil kujutatud objektid kolmemõõtmeliseks. Lorrain on kasutanud maalimisel palju tagant langevat valgust, mis paneb horisondi hõõguma, juhtides vaataja pilku selle poole. Vastu valgust olevad objektid näivad tumedad, kuid nende ümber on valguskuma.[23] Claude Lorrain avas meie silmad looduse kaunidusele ning pärast tema surma hindasid paljud maastiku ilu just tema järgi.[24]
Ideaalmaastiku kujutamise traditsioon on tulnud Itaaliast, kuid selle parimad meistrid Nicolas Poussin ja Claude Lorrain olid hoopis prantslased. Maastikumaali algeid võib leida Bellini, Giorgione ja noore Tiziani maastikes. Mida aeg edasi seda enam muutub maastik maalil kujutatava võrdväärseks partneriks. Nägemus Arkaadiast tuli eriti esile põhjamaiste kunstnike teoste, kellele eriti mõjus see eriline kirgas itaalia valgus. Prantslaste saavutuseks on aga kõikvõimalikes meeleoludes kõikjale tungiva päevavalguse kujutamine. Kaks prantsuse meistrit võlgnevad teatud tänu ka oma Itaalia eelkäijate, Annibale Carracci ja Domenichino loodud maastikumaalidele. Claude Lorrain ammutas inspiratsiooni antiikkultuurist, millega ta kohandas isegi piibliteemasid.[25]
Lorraini peeti ideaalmaastiku täiuslikuks kujutajaks ja ta oli pikka aega rahvusvaheliselt tunnustatuim maastikumaalija. Lorraini maastikud pole küll alati tõesed paigad, aga tema lähenemine loodusele on mõjutanud paljude põlvkondade maastikumaalijaid (raamimisvõte: puud v. hooned). Figuurid Lorraini teostel kannavad enamasti antiikseid rüüsid, maalide õhkkond on väga romantiline või eleegiline. Tema teosed ei ole kunagi rahutud, vaid kalduvad pigem lüüriliste mõtisklusteni. Kuigi kunstniku pildiline ülesehitus ja sisu pärineb antiiktraditsiooni põhimõtetest, on teoseid hiljem juba romantiliseks nimetatud.[26]
Juba Claude Lorraini eluajal on teada, et tema maalidest on tehtud palju koopiaid ja võltsinguid. Enda tellijate soovil on ta siiski ka ise oma maalidest repliike või koopiaid valmistanud. Sajandi hiljem tekkis sadamapiltidele isegi vastav žanr, mille silmapaistvaim esindaja oli Joseph Vernet. Kunstniku suuremad austajad on olnud inglased. Inglise romantismi suuresindaja William Turnerit on mõjutanud Claude Lorraini maastikud, näiteks „Dido ehitab Kartaagot“ (1815, Rahvusgalerii, London).[12]
Inglise kunstiarmastajad armastasid koguda välismaiste kunstnike teoseid ning Claude Lorraini maastikumaali ideaalid leidsid väljenduse 18. sajandi Inglismaal. Andekad maastikuarhitektid soovisid kujundada Inglismaa maastikud antiiksete printsiipide kohaselt arkaadialikeks pastoraalideks. Seega pole Claude mõjutanud ainult maalikunsti, vaid ka suhtumist maastikku.[27] Ka Richard Wilson (1714–1782) on oma teostes võtnud eeskuju Poussinist ja eriti Lorraini laadist. Vaga sõnul on teda nimetatud „inglise Claude Lorrainiks“.[28] Kuigi John Constable (1776–1837) taunis vanemate põlvkondade kunstnike jäljendamist, armastas ta sageli kopeerida nii Claude Lorraini kui ka Thomas Gainsborough' teoseid, kuid kunstniku teoste sarnasus on suurem Hollandi meistrite teostega. Prantslane Claude Joseph Vernet (1714–1789) veetis Roomas aastaid ning pärast kodumaale tagasipöördumist hakkas Lorraini stiilis maalima.[29]
.jpg)
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
