Claude Lorrain
From Wikipedia, the free encyclopedia
Claude Lorrain (prantsuse hääldus [klod lɔ.ʁɛ̃], kodanikunimega Claude Gellée [ʒəle]; 1600 Chamagne – 23. november 1682 Rooma) oli prantsuse maalikunstnik ja barokiajastu maastikumaalija.[1]
Autoportree | |
Sünninimi | Claude Gellée |
---|---|
Sündinud |
1600 Chamagne |
Surnud |
23. november 1682 Rooma |
Rahvus | prantslane |
Tegevusala | maal, joonistamine, graafika |
Kunstivool | barokk |
Voldemar Vaga on nimetanud Claude Lorraini maastikumaali Raffaeliks. Teda peetakse üheks suurimaks maastikumaalijaks ehk peisažistiks, kuigi tema stiil oli idealiseeriv. Claude Lorrain töötas kogu oma elu Roomas.[2]
"...Tema tundlikult komponeeritud motiivid annavad tunnistust kunstniku dialoogist loodusega. Sageli ei kujuta ta oma töödes reaalseid paiku, vaid suursuguseid klassikalisi maastikke, kuhu on harmooniliselt paigutatud antiik- või kõrgrenessansiaja Rooma hooned, muutes need näitelavaks, kus kohtuvad jumalad ja surelikud..." [3]
Pärast Claude Lorraini surma olid tema maalid väga hinnatud nii kunstniku kodumaal kui ka mujal Euroopas. Üks tema patroone oli Hispaania kuningas Felipe IV. Lorraini teostel on palju ühist Nicolas Poussini maastikega, aga erinevus seisneb selles, et ta on rohkem huvitatud mitmesuguste loodusnähtuste kujutamisest. 18. ja 19. sajandil peeti tema loomingust eriti lugu, näiteks kaks inglise maalikunstnikku John Constable'l ja Willam Turner, hindasid tema panust maastikumaali arendamises.[4]