Biokütus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Biokütus on energeetilisel otstarbel kasutatav gaasiline, vedel- või tahkekütus[1], keemiliselt orgaaniline aine, mis organismide elutegevuse tulemusena on ökosüsteemis hiljuti moodustunud või mis on selle saadus.
Biokütus kuulub taastuvate kütuste hulka.
Biokütus võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu.
Esmaste biokütustena on kasutusel näiteks küttepuu, hagu, puusüsi, õled, hein, sõnnik. Teatava tinglikkusega on biokütuseks loetud ka turvast[1].
Töödeldud biokütused on näiteks biodiislikütus, bioetanool, hakkpuit, saepuru, bioloogiliste jäätmete anaeroobsel lagunemisel tekkiv biogaas.
Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel (metsaraie, võsaraie (sh raiejäätmed), heinategu, roolõikamine jne) kui kultiveerimisel (energiavõsa, energiaheina, õlitaimede jms põllumajanduslikul kasvatamisel).
Biokütust nähakse taastumatute energiaallikate võimaliku asendajana, juhul kui biokütuste tootmisel arvestatakse keskkonnakaitsenõudeid, tootmises ei kulu rohkem fossiilenergiat kui biokütus asendab, ning tagatud on toiduga kindlustatus[1].
Erinevalt fossiilkütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse ainet juurde. Biokütuste põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud; seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris[1].