Balkani sõjad

Balkani sõjad
	Prilepi lahing 1912, postkaart
Toimumisaeg	8. oktoober 1912 – 18. juuli 1913
Toimumiskoht	Osmanite riigi Euroopa-osa, Egeuse saared, Egeuse meri
Territoriaalsed; muudatused	Londoni leping; Bukaresti rahu; Konstantinoopoli leping
Osalised
Esimene Balkani sõda; Osmanite riik; Toetaja; Austria-Ungari; Teine Balkani sõda; Bulgaaria kuningriik	Esimene Balkani sõda; Montenegro kuningriik; Kreeka kuningriik; Serbia kuningriik; Bulgaaria kuningriik; Toetaja; Venemaa Keisririik; Teine Balkani sõda; Montenegro kuningriik; Kreeka kuningriik; Serbia kuningriik; Rumeenia kuningriik; Osmanite riik

Balkani sõjad (türgi: Balkan Savaşları, sõna-sõnalt 'Balkani sõjad', või Balkan Faciası, mis tähendab 'Balkani tragöödia') koosnesid kahest konfliktist, mis leidsid Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel aset aastatel 1912 ja 1913. Neli Balkani riiki võitsid Osmanite riiki esimeses sõjas; üks neljast, Bulgaaria, sai kaotuse teises sõjas. Osmanite riik kaotas lõviosa oma territooriumist Euroopas. Austria-Ungari, kuigi mitte osaline, muutus suhteliselt nõrgemaks, kui oluliselt laienenud Serbia õhutas lõunaslaavi rahvaste liitu. Sõda lõi tingimused Balkani kriisile 1914. aastal ja oli seega "eelmänguks Esimesele maailmasõjale".

Quick Facts Toimumisaeg, Toimumiskoht ...

Close

20. sajandi algul olid Bulgaaria, Kreeka, Montenegro ja Serbia saavutanud Osmanite riigist sõltumatuse, kuid suur osa nende rahvuskaaslasi jäi Osmanite võimu alla. Aastal 1912 moodustasid need riigid Balkani liidu. Esimesel Balkani sõjal oli kolm peapõhjust:

Osmanite riik ei suutnud ennast reformida, rahuldavalt valitseda või tegeleda kirju rahvastiku kasvava rahvuslusega.
Suurriigid tülitsesid omavahel ja ei suutnud tagada, et Osmanid viiks vajalikud reformid läbi. See pani Balkani riigid oma lahendust kehtestama.
Kõige tähtsam, moodustati Balkani Liit ja selle liikmed uskusid, et võivad türklasi võita.

Osmanite riik kaotas kahe Balkani sõja tulemusena kõik oma Euroopa territooriumid Maritsa jõest läänes, mis seega kujutab tänapäeva Türgi läänepiiri. Suur hulk türklasi hakkas kaotatud maadelt Osmanite südamaale põgenema. Aastal 1914 koges Osmanite riigi järelejäänud tuumikala rahvastiku kasvu umbes 2,5 miljoni võrra sisserändevoo tõttu Balkanilt.

Türgi kodanikud loevad Balkani sõdu suureks katastroofiks (Balkan harbi faciası) rahvuse ajaloos. Ootamatu langus ja türklaste-domineeritud Euroopa territooriumite äkiline loovutamine tekitas türklaste seas psühhotraumaatilise ilmingu, mis öeldavasti päästis valla riigi lõpliku lagunemise viie aasta jooksul. Osmanite armee staabiülemat Nazım pašat peeti läbikukkumise eest vastutavaks ja ta mõrvati 23. jaanuaril 1913 "Noortürklaste" poolt korraldatud riigipöörde ajal.

Esimene Balkani sõda puhkes, kui Liidu liikmesriigid ründasid 8. oktoobril 1912 Osmanite riiki, ja lõppes seitse kuud hiljem Londoni lepingu sõlmimisega 30. mail 1913. Teine Balkani sõda puhkes 16. juunil 1913. Nii Serbia kui ka Kreeka, kasutades argumenti, et sõda oli pikale veninud, ütlesid lahti sõjaeelse lepingu olulistest üksikasjadest ja jäid okupeerima kõiki enda poolt vallutatud alasid, mis tulnuks jagada vastavalt konkreetsetele eelnevalt kindlaksmääratud piiridele. Nähes lepingu jalge alla trampimist, oli Bulgaaria rahulolematu Makedoonia jagamise üle (tehtud salaja endiste liitlaste, Serbia ja Kreeka poolt) ja alustas nende vastu sõjategevust. Ülekaalukam Serbia ja Kreeka ühendarmee tõrjus Bulgaaria pealetungi ja tegi Bulgaariale vasturünnaku. Rumeenia, kes ei olnud konfliktist osa võtnud, omas puutumatut puhanud armeed, tungis Bulgaariasse põhjast, rikkudes kahe riigi vahelist rahulepingut. Osmanite riik ründas samuti Bulgaariat ja edenes Traakias, vallutades tagasi Adrianoopoli. Sõlmitud Bukaresti rahuga kaotas Bulgaaria enamuse Esimeses Balkani sõjas omandatud territooriumitest ning pidi lisaks endise Osmanite Dobrudža provintsi lõunapoolse kolmandiku Rumeeniale loovutama.

Pikemalt artiklis Rahvusluse tõus Osmanite riigis

Sõdade taust peitub rahvusriikide mittetäielikus tekkimises Osmanite riigi Euroopa-territooriumil 19. sajandi teisel poolel. Serbia oli saanud olulise territooriumi Vene-Türgi sõja (1877–1878) ajal, samas Kreeka omandas aastal 1881 Tessaalia (kuigi kaotas aastal 1897 väikese tüki Osmanite riigile tagasi) ja Bulgaaria (autonoomne vürstkond aastast 1878) liidendas endise eraldi Ida-Rumeelia provintsi (1885). Kõik kolm riiki, samuti Montenegro, soovisid lisaterritooriume suurest Osmanite valitsetud piirkonnast nimega Rumeelia, mis koosnes Ida-Rumeeliast, Albaaniast, Makedooniast ja Traakiast.

Suurriikide poliitika

Läbi kogu 19. sajandi jagasid suurriigid erinevaid eesmärke "Idaküsimuses" ja Osmanite riigi terviklikkuses. Venemaa tahtis Mustalt merelt ligipääsu Vahemere "soojadele vetele"; ta viis ellu panslavistlikku välispoliitikat ning toetas seega Bulgaariat ja Serbiat. Suurbritannia soovis keelata Venemaa ligipääsu "soojadele vetele" ja toetas Osmanite riigi terviklikkust, kuigi ta toetas varuplaanina ka Kreeka piiratud laienemist juhul, kui impeeriumi terviklikkus ei olnud enam võimalik. Prantsusmaa soovis tugevdada oma positsiooni piirkonnas, eriti Levandis (tänapäeva Liibanon, Süüria, Palestiina territooriumid ja Iisrael).

Habsburgide-valitsetud Austria-Ungari soovis Osmanite riigi olemasolu jätkumist, kuna mõlemad olid hädas paljurahvuseliste üksustega ja seega ühe kokkuvarisemine võis teist nõrgestada. Habsburgid nägid tugevat Osmanite kohalolu piirkonnas ka vastukaaluna Serbia rahvuslaste üleskutsele serblastest alamatele Bosnias, Vojvodinas ja mujal keisririigis. Itaalia soovis väidetavalt taasluua Rooma riiki, kuigi selle esmane eesmärk sel ajal näis olevat teistele suurtele mereriikidele juurdepääsu keelamine Aadria merele. Saksa keisririik püüdis oma "Drang nach Osten" poliitikaga Osmanite riiki oma de facto kolooniaks muuta ja seega toetas selle terviklikkust.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses võitlesid Bulgaaria ja Kreeka Osmanite Makedoonia ja Traakia eest. Kreeklased püüdsid "kreekastada" bulgaarlasi, kes püüdsid "bulgaaristada" kreeklasi. Mõlemad riigid saatsid Osmanite territooriumile relvastatud ebaseaduslikke võitlejaid oma rahvuskaaslasi kaitsma ja abistama. Aastast 1904 oli Makedoonias vähesel määral sõjapidamist Kreeka ja Bulgaaria bandede ning Osmanite armee vahel (Võitlus Makedoonia pärast). Pärast Noortürklaste revolutsiooni 1908. aasta juulis muutus olukord järsult.

Noortürklaste revolutsioon

Pikemalt artiklis Noortürklaste revolutsioon

1908. aasta Noortürklaste revolutsiooniga ennistati Osmanite riigis põhiseaduslik monarhia ja algas Teine põhiseaduslik ajastu. Kui mäss puhkes, toetasid seda haritlased, armee ja peaaegu kõik etnilised vähemused riigis ning sundisid sultan Abdülhamit II taaskehtestama pikalt mittetoiminud Osmanite 1876. aasta põhiseaduse ja parlamendi. Reformide ja autonoomia lootused kerkisid Balkani rahvuste seas ja esindava paljurahvuselise Osmanite parlamendi moodustamiseks toimusid valimised. Kuid pärast sultani vasturiigipöörde katset tõrjuti Noortürklaste liberaalne tiib kõrvale ja domineerivaks muutus rahvuslik tiib.

Samal ajal, oktoobris 1908 kasutas Austria-Ungari ära Osmanite poliitilise murrangu sündmust, et annekteerida de jure Osmanite provints Bosnia ja Hertsegoviina, mida ta okupeeris aastast 1878 (vaata Bosnia kriis). Bulgaaria kuulutas sõltumatust, nagu ta oli seda teinud 1878. aastal, kuid seekord tunnustati sõltumatust rahvusvaheliselt. Autonoomse Kreeta Riigi kreeklased kuulutasid ühinemist Kreekaga, kuigi suurriikide vastuseis hoidis ära selle tegeliku jõustumise. Sündmusel oli suur mõju maailmakorrale.

Reaktsioon Balkani riikides

Serbia oli põhjas pettunud Bosnia liidendamisest Austria-Ungari poolt. Märtsis 1909 oli Serbia sunnitud anneksiooniga leppima ja piirama Habsburgide-vastast agitatsiooni Serbia rahvuslaste poolt. Selle asemel vaatas Serbia valitsus formaalsete serblaste territooriumite peale lõunas, eriti "Vana Serbia" (Novi Pazari sandžakk ja Kosovo provints).

15. augustil 1909 asus Sõjaline liiga, rühm Kreeka ohvitsere tegutsema valitsuse vastu, et reformida riigi valitsus ja armee ümber korraldada. Sõjaline liiga ei suutnud luua uut poliitilist süsteemi, kuni liiga kutsus Kreeta poliitiku Elefthérios Venizélose Ateenasse poliitiliseks nõuandjaks. Venizélos veenis kuningat põhiseadust muutma ja palus liiga laialisaatmist rahvuskogu kasuks. Märtsis 1910 saatis sõjaline liiga end laiali.

Bulgaaria, kes tagas Osmanite tunnustuse oma sõltumatusele aprillis 1909 ja nautis Venemaa sõprust, vaatas samuti Osmanite Traakia ja Makedoonia ringkondade liidendamise poole. Augustis 1910 järgnes Montenegro Bulgaaria eeskujule, saades kuningriigiks.

Balkani Liit

Pikemalt artiklis Balkani Liit

Pärast Itaalia võitu Itaalia-Türgi sõjas (1911–1912) kaotasid Noortürklased pärast riigipööret võimu. Balkani riigid nägid selles võimalust rünnata Osmanite riiki ja täita oma laienemissoove.

Vene agentide õhutusel sõlmiti 1912. aasta märtsis Serbia ja Bulgaaria vahel rida kokkuleppeid. Sõjaline võit Osmanite riigi vastu ei oleks olnud võimalik, kui see saanuks tuua täiendusi Aasiast. Osmanite raudteede olukord sel ajal ei olnud hea, seega enamus täiendusi pidi tulema meritsi Egeuse mere kaudu. Kreeka oli ainus piisavalt võimsa sõjalaevastikuga Balkani riik, et takistada Osmanite riigil Egeuse mere kasutamist, seega muutus leping Kreeka ja Bulgaaria vahel hädavajalikuks; see sõlmiti mais 1912.

Montenegro sõlmis kokkulepped Serbia ja Bulgaariaga hiljem samal aastal. Bulgaaria sõlmis kokkulepped Serbiaga Põhja-Makedoonia territooriumi jagamiseks.

Liit Kreeka, Serbia, Bulgaaria ja Montenegro vahel sai tuntuks kui Balkani Liit; selle olemasolu ei soovinud ükski suurriik. Liit oli parimal juhul lõtv, kuigi Kreeka ja Serbia armee vahel vahetati pärast sõja algust sideohvitsere. Kreeka lükkas sõja algust 1912. aasta suvel mitu korda edasi, et oma sõjalaevastikku paremini ette valmistada, kuid Montenegro kuulutas 8. oktoobril (vana kalendri järgi 25. septembril) sõja. Pärast ultimaatumit Osmanite riigile astusid ülejäänud liidu liikmed 17. oktoobril konflikti.

Pikemalt artiklis Esimene Balkani sõda

Kolm slaavi liitlast (Bulgaaria, Serbia ja Montenegro) tegid ulatuslikke plaane oma sõjaliste jõupingutuste koordineerimiseks nende salajaste sõjaeelsete kokkulepete pikendustena ja hoolika Vene järelevalve all (Kreekat ei kaasatud). Serbia ja Montenegro pidid ründama Sandžaki teatris, Bulgaaria ja Serbia Makedoonias ja Traakias.

Osmanite riigi olukord oli raske. Selle umbes 26-miljoniline rahvastik pakkus rohkelt elavjõudu, kuid ¾ rahvastikust ja peaaegu kõik moslemid elasid riigi Aasia-osas. Abiväed said Aasiast tulla peamiselt meritsi, mis sõltus lahingute tulemusest Türgi ja Kreeka sõjalaevastike vahel Egeuse merel.

Sõja puhkedes käivitas Osmanite riik kolm armee peakorterit: Traakia peakorter Konstantinoopolis, Lääne peakorter Thessaloníkis ja Vardari peakorter Skopjes, vastavalt bulgaarlaste, kreeklaste ja serblaste vastu. Enamus nende kättesaadavaid vägesid eraldati nendele rinnetele. Väikesed iseseisvad üksused eraldati mujale, peamiselt ümber raskelt kindlustatud linnade.

Montenegro oli esimene, kes 8. oktoobril (vkj. 25. septembril) sõja kuulutas. Tema peamine eesmärk oli Shkodëri suunal, abioperatsioonidega Novi Pazari alal. Ülejäänud liitlased kuulutasid sõja nädal hiljem, pärast üldise ultimaatumi andmist. Bulgaaria ründas Ida-Traakia suunal ning peatati alles Konstantinoopoli eeslinnas Çatalca joonel ja Gelibolu poolsaare maakitsusel, samas teised väed vallutasid Lääne-Traakia ja Ida-Makedoonia. Serbia ründas lõunas Skopje ja Monastiri suunas ja pöördus siis läände tänapäeva Albaaniasse, jõudes Aadria mereni, samas teine armee vallutas Kosovo ja ühines Montenegro vägedega. Kreeka peaväed ründasid Tessaaliast Makedooniasse läbi Sarantaporo kitsaskoha ja pärast Thessaloníki vallutamist 12. novembril (vkj. 26. oktoobril) laiendasid oma okupeeritud ala ning ühinesid Serbia armeega loodes, samas kui peaväed pöördusid itta Kavála suunas, kohates bulgaarlasi. Veel üks Kreeka armee ründas Epeirost Ioánnina suunal.

Merel väljus Osmanite laevastik kaks korda Dardanellidest ja sai kaks korda Kreeka sõjalaevastikult lüüa, Elli ja Lemnose lahingutes. Kreeka domineerimine Egeuse merel tegi Osmanitele võimatuks tuua kavandatud väed Lähis-Idast Traakia (Bulgaaria vastu) ja Makedoonia (kreeklaste ja serblaste vastu) rinnetele. Edward J. Ericksoni järgi mängis Kreeka sõjalaevastik ka olulist, kuigi kaudset rolli Traakia kampaanias, neutraliseerides mitte vähem kui kolm Traakia korpust (vaata Esimene Balkani sõda, Bulgaaria operatsioonide teater), märkimisväärse osa Osmanite armeest seal, sõja kõiktähtsal avaetapil. Pärast Osmanite laevastiku võitmist oli Kreeka sõjalaevastik vaba ka vabastama Egeuse mere saared. Kindral Nikola Ivanov tunnistas Kreeka sõjalaevastiku tegevuse peamiseks teguriks liitlaste üldises edus.

Jaanuaris, pärast noorte armeeohvitseride edukat riigipööret otsustas Osmanite riik sõda jätkata. Pärast Osmanite nurjunud vasturünnakut Lääne-Traakia rindel suutsid Bulgaaria väed Serbia armee abiga vallutada Adrianoopoli, samas Kreeka väed suutsid võtta Ioánnina pärast Osmanite võitmist Bizani lahingus. Serbia-Montenegro operatsioonide ühisteatris piiras ja vallutas Montenegro armee Shkodëri, lõpetades Osmanite kohalolu Euroopas lääne pool Çatalca joont pärast umbes 500 aastat. Sõda lõppes ametlikult Londoni lepinguga 30.(17.) mail 1913.

Pikemalt artiklis Teine Balkani sõda

Kuigi Balkani liitlased võitlesid koos ühise vaenlase vastu, ei olnud see piisav, et ületada nende vastastikust rivaalitsemist. Balkani Liidu algdokumendis lubas Serbia Bulgaariale enamuse Makedooniast. Kuid enne esimese sõja lõppemist näitasid Serbia (rikkudes eelnevat kokkulepet) ja Kreeka oma plaani hoida enda käes territooriume, mida nende väed okupeerisid. See tegu ajendas Bulgaaria tsaari oma liitlasi ründama. Teine Balkani sõda puhkes 29.(16.) juunil 1913, kui Bulgaaria ründas oma endisi liitlasi Esimeses Balkani sõjas, Serbiat ja Kreekat, samas Montenegro ja Osmanite riik sekkusid hiljem Bulgaaria vastu ja Rumeenia ründas Bulgaariat põhjast. Kui Kreeka armee sisenes Esimeses Balkani sõjas Thessaloníkisse vaid üks päev enne Bulgaaria 7. diviisi, paluti neil lubada Bulgaaria pataljonil linna siseneda. Kreeka nõustus tingimusel, et Kreeka üksusel lubataks siseneda Sérresi linna.

Bulgaaria üksus, mis Thessaloníkisse sisenes, osutus pataljoni asemel olevaks 18 000-meheliseks diviisiks, miski, mis tekitas muret kreeklaste seas, kes nägid selles Bulgaaria katset luua linnast kondomiinium. Tegelikult, abivägede hädavajalikkuse tõttu Traakia rindele oli Bulgaaria peakorter varsti sunnitud oma väed linnast välja tooma (kuigi kreeklased nõustusid vastastikku eemaldama oma üksused Sérresist) ja viima need Alexandroúpolisse), kuid ikkagi jäi maha pataljon, mis hakkas oma positsioone kindlustama.

Kreeka lubas bulgaarlastel kontrollida ka lõiku Thessaloníki-Konstantinoopoli raudteest, mis asus Kreeka-okupeeritud territooriumil, kuna Bulgaaria kontrollis suuremat osa sellest raudteest Traakia suunal. Pärast operatsioonide lõppu Traakias – ja Kreeka murede kinnitamist – ei olnud Bulgaaria rahul territooriumiga, mida ta Makedoonias kontrollis, ja nõudis Kreekalt kohe kontrolli üleandmist Thessaloníkis ja aladel Pieriast põhjas, mis tähendanuks kogu Egeuse Makedoonia loovutamist. Need vastuvõetamatud nõudmised koos Bulgaaria keeldumisega demobiliseerida oma armee pärast Londoni lepingut lõpetasid ühise sõja Osmanite vastu ja ajasid ärevusse Kreeka, kes otsustas samuti oma armee mobiliseerituna hoida.

Sarnaselt tekitasid Serbia ja Bulgaaria vahelised pinged hilisemate püüdluste tõttu Vardari Makedoonia üle Põhja-Makedoonias palju intsidente naaberarmeede vahel, sundides ka Serbiat oma armeed mobiliseerituna hoidma. Serbia ja Kreeka tegid ettepaneku, et kõik kolm riiki vähendavad oma armeed veerandi võrra, mis oleks esimene samm rahumeelse lahenduse hõlbustamiseks, kuid Bulgaaria lükkas selle tagasi. Nähes endeid, algatasid Kreeka ja Serbia rea läbirääkimisi ja sõlmisid 1. juunil (19. mail) 1913 lepingu. Selle lepinguga lepiti kokku vastastikune piir kahe riigi vahel, koos kokkuleppega vastastikusest sõjalisest ja diplomaatilisest toest Bulgaaria või/ja Austria-Ungari rünnaku korral. Venemaa tsaar Nikolai II, olles hästi informeeritud, püüdis saabuvat konflikti 8. juunil peatada, saates sarnased isiklikud teated Bulgaaria ja Serbia kuningatele, pakkudes enda tegutsemist vahekohtunikuna vastavalt 1912. aasta Serbia-Bulgaaria lepingu sätetele. Kuid Bulgaaria, muutes Vene vahekohtu vastuvõtmise tingimuslikuks, eitas tegelikult arutelu ja sundis Venemaa oma liidust Bulgaariaga lahti ütlema (vaata 31. mail 1902 sõlmitud Vene-Bulgaaria sõjaline konventsioon).

Serblastel ja kreeklastel oli sõja eelõhtul sõjaline eelis, kuna nende armeed olid Esimeses Balkani sõjas vastamisi suhteliselt nõrkade Osmanite vägedega ja kandsid suhteliselt kergeid kaotusi, samas kui bulgaarlased olid seotud raske võitlusega Traakias. Serblastel ja kreeklastel oli aega oma positsioone Makedoonias kindlustada. Bulgaarlastel olid ka mõned eelised, kontrollides sisemisi ühendusi ja varustusliine.

29. (16.) juunil 1913 andis kindral Savov tsaar Ferdinand I otsesel käsul rünnakukäsud nii Kreeka kui ka Serbia vastu, konsulteerimata Bulgaaria valitsusega ja ilma ametliku sõjakuulutuseta. 30. (17.) juuni öösel 1913 ründasid nad Serbia armeed Bregalnica jõel ning siis Kreeka armeed Nigrítas. Serbia armee seisis öisele äkkrünnakule vastu, samas enamus sõdureid isegi ei teadnud, kellega nad võitlesid, kuna Bulgaaria laagrid paiknesid serblaste kõrval ja neid peeti liitlasteks. Montenegro väed olid vaid mõne kilomeetri kaugusel ja kiirustasid samuti lahingusse. Bulgaaria rünnak peatati.

Ka Kreeka armee oli edukas. See taganes vastavalt plaanile kaks päeva, samas puhastati Thessaloníki järelejäänud Bulgaaria rügemendist. Siis korraldas Kreeka armee vasturünnaku ja võitis bulgaarlasi Kilkíses (Kukuš), pärast mida põhiliselt Bulgaaria linn hävitati ja rahvas aeti minema. Kreeka armee hävitas kokku 161 Bulgaaria küla ja mõrvas tuhandeid asukaid. Pärast Kilkíse vallutamist ei olnud Kreeka armee tempo piisavalt kiire, et ära hoida Nigríta, Sérresi ja Doxáto purustamist ning Kreeka asukate massimõrvu Demir Hisaris ja Doxátos Bulgaaria armee poolt. Kreeka armee jagas oma väed ja edenes kahes suunas. Osa liikus itta ja okupeeris Lääne-Traakia. Ülejäänud Kreeka armee edenes Struma jõe oruni, võites Bulgaaria armeed Doirani järve ja Belesi mäe lahingutes ning jätkates oma edenemist põhja Sofia suunas. Kresna maakitsuses varitsesid kreeklasi äsja Serbia rindelt saabunud Bulgaaria 2. ja 1. armee, kuna serblased olid pärast Bulgaaria võitu Kalimantsi lahingus asunud kaitsepositsioonidele.

30. juulil oli Kreeka armee vähemuses Bulgaaria armee vasturünnakus, mis püüdis kreeklasi ümber haarata Cannae-tüüpi lahingus, avaldades survet tiibadele. Kreeka armee oli kurnatud ja silmitsi logistiliste raskustega. Lahing kestis 11 päeva, 29. juulist 9. augustini, üle 20 km lõputus metsade ja mägede labürindis. Kreeka kuningas, nähes, et üksused, kellega ta võitles, olid Serbia rindelt, püüdis serblasi veenda uuesti rünnakut alustama, kuna rinne nende juures oli nüüd õhem, kuid serblased lükkasid selle tagasi. Siis tulid uudised Rumeenia edenemisest Sofia suunal ja selle peatsest langemisest. Seistes silmitsi ümberpiiramise ohuga, sai Konstantínos I aru, et tema armee ei suuda enam vaenutegevust jätkata, nõustus Elefthérios Venizélose ettepanekuga ja nõustus Bulgaaria vaherahu-palvega, mis tuli Rumeenia kaudu.

Rumeenia mobiliseeris armee ja kuulutas 10. juulil (27. juunil) Bulgaariale sõja, kuna oli 28. (15.) juunil Bulgaariat ametlikult hoiatanud, et ei või uues Balkani sõjas neutraalseks jääda Bulgaaria keeldumise tõttu loovutada Silistra kindlus, nagu enne Esimest Balkani sõda Rumeenia neutraliteedi eest lubatud. Rumeenia väed kohtasid vähest vastupanu ja olid ajal, kui kreeklased nõustusid Bulgaaria vaherahu-palvega, jõudnud Vraždebnasse, 11 km Sofia keskusest.

Nähes Bulgaaria armee sõjalist seisundit, otsustasid Osmanid sekkuda. Nad ründasid ja suutsid vastupanu kohtamata vallutada Ida-Traakia koos kindlustatud Adrianoopoli linnaga, hõivates Euroopas ala, mis oli vaid veidi suurem, kui tänapäeva Türgi Vabariigi Euroopa territoorium.

Arengud, mis viisid Esimese Balkani sõjani, ei jäänud suurriikidele märkamatuks, kuid kuigi Euroopa suurriikide vahel oli Osmanite riigi territoriaalses terviklikkuses ametlik konsensus, mis tõi karmi hoiatuse Balkani riikidele, võttis mitteametlikult igaüks erineva diplomaatilise lähenemise vastandlike huvide tõttu piirkonnas. Selle tulemusena muutus mistahes ühise ametliku hoiatuse võimalik ennetav mõju erinevate mitteametlike signaalide tõttu tühiseks ja nurjas sõja ennetamise või peatamise:

Venemaa oli peamine tõukejõud Balkani Liidu loomisel ja nägi seda olulise tööriistana tulevases sõjas oma rivaali, Austria-Ungari vastu. Aga ta ei teadnud Bulgaaria plaane Traakia ja Konstantinoopoli suhtes, territooriumite, mille suhtes olid sel kauaaegsed ambitsioonid ja mille suhtes oli see just taganud laienemise salakokkuleppe oma liitlastelt Prantsusmaalt ja Suurbritannialt, tasuna osalemisest tulevases Suures sõjas Keskriikide vastu.
Prantsusmaa, tundmata aastal 1912 end valmis sõjaks Saksamaa vastu, võttis sõja suhtes täiesti negatiivse positsiooni, informeerides kindlalt oma liitlast Venemaad, et ei osale potentsiaalses konfliktis Venemaa ja Austria-Ungari vahel, kui see tuleneb Balkani Liidu tegevusest. Kuid prantslased ei suutnud saavutada brittide osalemist ühises sekkumises Balkani konflikti peatamiseks.
Briti impeerium, kuigi ametlikult Osmanite riigi terviklikkuse ustav toetaja, astus salajasi diplomaatilisi samme julgustamaks Kreeka astumist Liitu, et vähendada Vene mõju. Samal ajal julgustas ta Bulgaaria püüdlusi Traakias, eelistades Bulgaaria Traakiat Vene omale, vaatamata brittide antud kinnitustele venelastele nende laienemise osas sinna.
Austria-Ungari, võideldes Aadria mere sadama eest ja otsides võimalusi Osmanite riigi arvelt lõunasse laieneda, oli täiesti vastu teiste riikide laienemisele piirkonnas. Samal ajal olid Habsburgide keisririigil omad siseprobleemid märkimisväärse slaavi rahvastikuga, kes võitles paljurahvuselises riigis Saksa-Ungari kontrolli vastu. Serbiat, kelle püüdlused Austria-valitsetud Bosnia suunal ei olnud saladus, peeti vaenlaseks ja Vene mahhinatsioonide peamiseks tööriistaks, kes oli Austria slaavlastest alamate agiteerimise taga. Kuid Austria-Ungari ei suutnud tagada Saksa tuge kindlale reaktsioonile. Esialgu ütles keiser Wilhelm II ertshertsog Franz Ferdinandile, et Saksamaa on valmis Austriat igas olukorras toetama – isegi maailmasõja ohus, kuid austria-ungarlased kõhklesid. Lõpuks oli Saksamaa keiserliku sõjanõukogu (8. detsembril 1912) konsensus, et Saksamaa ei ole sõjaks valmis kuni vähemalt 1914. aasta keskpaigani ja selle kohta saadeti noot Habsburgidele. Sellest tulenevalt ei tuleks meetmeid võtta, kui serblased ühinevad Austria 18. oktoobri ultimaatumiga ja taanduvad Albaaniast.
Saksamaa, olles juba tugevalt Osmanite sisepoliitikaga seotud, oli ametlikult sõja vastu Osmanite riigiga. Kuid oma jõupingutustes võita Bulgaaria Keskriikide poolele ja nähes Osmanite lagunemise paratamattust, tuli mõte mängida ideega asendada Balkanil Osmanid sõbraliku Suur-Bulgaariaga oma San Stefano piirides – mõte põhines Saksa päritolu Bulgaaria kuningal ja tema Vene-vastastel tunnetel.

Teine Balkani sõda oli katastroofiline löök Vene poliitikale Balkanil, kus Venemaa keskendus oma huvidele juurdepääsust "soojadele meredele" sajanditeks. Esiteks, see tähendas Balkani Liidu lõppu, mis oli Vene kaitsesüsteemi oluline haru Austria-Ungari vastu. Teiseks, konfliktis sunnitult võetud selgelt Serbia-meelne Venemaa positsioon, peamiselt Bulgaaria kompromissitu agressiivsuse tõttu, põhjustas püsiva lõhe kahe riigi vahel. Järelikult, Bulgaaria pööras oma poliitika üha lähemale Keskriikide arusaamisele Serbia-vastasest rindest, uute rahvuslike püüdluste tõttu, mida nüüd väljendati peamiselt Serbia vastu. Selle tulemusena isoleeriti Serbia sõjaliselt oma rivaali Austria-Ungari vastu, areng, mis lõpuks hukutas Serbia tulevases sõjas aasta hiljem. Aga mis kõige hukatuslikum, uus olukord püüdis tegelikult lõksu Vene välispoliitika: pärast 1913. aastat ei saanud Venemaa lubada endale oma viimase liitlase kaotamist selles olulises piirkonnas ja seega ei olnud muud võimalust, kui tingimusteta Serbiat toetada, kui aastal 1914 Serbia ja Austria vahel kriis puhkes. See oli positsioon, mis ajas teda paratamault, kuigi vastumeelselt maailmasõtta, talle hävitavate tulemustega, kuna ta oli selleks sündmuseks vähem valmistunud (nii sõjaliselt kui ka sotsiaalselt), kui ükski teine suurriik.

Austria-Ungarit muutis ärevaks Serbia territooriumi suur kasv tema rahvuslike püüdluste arvelt piirkonnas, samuti Serbia tõusev seisund, eriti Austria-Ungari slaavi rahvastiku seas. Seda muret jagati Saksamaaga, kes nägi Serbias Venemaa satelliiti. See aitas oluliselt kaasa kahe Keskriigi valmisolekule sõdimiseks niipea kui võimalik.

Lõpuks, kui Serbia toetatud organisatsioon mõrvas Austria-Ungari troonipärija, põhjustades 1914. aasta Juulikriisi, ei suutnud keegi konflikti peatada ja puhkes Esimene maailmasõda.

Nõukogude demograafi Boris Urlanise hinnangul Esimeses ja Teises Balkani sõjas hukkus lahingus 122 000, suri haavadesse 20 000 ja haigustesse 82 000 inimest.