From Wikipedia, the free encyclopedia
Angoob on niiskele, harva ka õhkkuivale või ettepõletatud saviesemele kantav vedel keraamiline mass (lobri).
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Kuna tavaliselt on angoobi ülesandeks olla vahekihiks savi ja glasuuri vahel, kaetakse angoob enamasti läbipaistva glasuuriga. Kui angoobi kasutatakse aga teda katva glasuurikihita, lisatakse angoobi koostisse veidi sulandajaid ning angoob muutub omadustelt saviglasuuriks.
Heledale keraamilisele massile kantakse tumedamat värvi savi ja ümberpöördult.
Angoobi kahanemine kuivades peab olema lähedane selle savi omale, millele seda kantakse. Savist palju enam või vähem kahanev angoob praguneb ja võib maha kooruda.
Kõige lihtsam viis, kuidas angoobi valmistada, on savi segada veega. Selleks piisab, kui toored savitükid ööpäevaks vette kaanega suletud anumasse seisma jätta ja saadud mass järgmisel päeval korralikult läbi segada. Et tagada angoobi paras paksus, tuleb jälgida, et vett ei lisataks liiga palju või liiga vähe. Samuti peaks arvestama kui suuri pindu angoobiga katma hakatakse ja sellele vastavalt valima ka valmistatava angoobi koguse.
Angoobi on võimalik värvida metallide oksiididega või värvipigmentidega.
Angoobi värvimisel oleneb tulemus nii kasutatava värvaine hulgast kui savi värvist. Näiteks koobaltoksiidi segamine heleda savi hulka annab tulemuseks sinakad, punase savi hulka aga rohekashallid toonid. Pigmenti lisatakse tavaliselt kuni 10% kuiva angoobi massist.
Angoobis on savi osakaal tavaliselt vahemikus 50–100%. See tähendab, et lisaks savile ja pigmendile võib angoobi koostist täiendada ka mitmesuguste lisaainetega. Lisaaineid kasutatakse harilikult samasuguse paisumiskoefitsiendi saavutamiseks, kui on esemetel, mida angoobiga katma hakatakse. Paisumiskoefitsiendi muutmiseks võib lisada kaltsineeritud savi, räniliiva, kaoliini või põldpagu. Angoobile võib mõningate soovitud omaduste saavutamiseks lisada ka fritte, tulekindlat šamotti, soodat, nefeliinsüeniiti või booraksit.
Angoobile võib valmistamise käigus lisada ka teralist materjali. Nõnda jääb esemele kantud angoob krobelise mustriga.
Selleks kasutatakse tavaliselt suurema terasuurusega liiva, šamotti või telliskivipuru. Pinna krobelisuse tõstmiseks lisatakse angoobile teralist materjali 10–40% ulatuses. Vähemaga ei pruugi soovitud krobelist tulemust saada, rohkem lisades võib lisamaterjal aga angoobi omadustele halba mõju avaldada (näiteks võib angoob maha kooruda).
Angoob kantakse esemetele 1–2 mm paksuse kihina. Liiga õhuke kiht ei kata hästi ja liiga paks kiht võib maha kooruda.
Angoobi pealekandmiseks on palju võimalusi. Eseme võib angoobiga üle valada või sellesse kasta. Angoobi võib peale kanda pintsliga või pihusti (pritsi) abil.
Angoobide pealekandmiseks mõeldud tehnikate eesmärgiks on uudsete efektide saavutamine ja esemete omapäraseks muutmine. Näiteks tehnika, mida tuntakse marmoreerimisena, seisneb selles, et kasutades koos nii heledat kui tumedat angoobi, lastakse tekkida kordumatuil mustreil, kui angoobid üksteise peale valguvad.
Üks keerukamaid angoobi pealekandmise tehnikaid on angoobmaal, mida tuntakse ka metsomajoolikana. Tegemist on ühe variandiga glasuurialuse maali tehnikast.
Keraamiliste esemete angoobiga katmisel kasutatakse veel näiteks flandeerimist ja reservaaži.
Pinna edasine töötlemine pärast angoobiga katmist ei ole vajalik juhul, kui eesmärgiks ongi ühtlase välispinna saavutamine, või loodi eseme katmise käigus juba soovitud muster.
Kui aga peetakse vajalikuks edasist töötlemist, on võimalik sgrafiito tehnikas välja kraapida soovitud pilt või muster. Sellisel juhul tuleb kasuks savi ja angoobi värvuste vaheline võimalikult suur kontrast, et väljakraabitu paremini välja paistaks.
Angobeeritud eset võib ka poleerida. See tähendab, et angoob hõõrutakse tihedamalt vastu eset, mida ta katab. Selleks võib kasutada näiteks tavalist metall-lusikat.
Angoobiga kaetud tooted põletatakse tavaliselt kaks korda (eelpõletus ja glasuurpõletus). Enne glasuurpõletust kaetakse ese tavaliselt läbipaistva glasuuriga.
Võimalik on ka ainult ühekordne põletus, aga säärasel juhul on vajalik kõrgem põletustemperatuur ja viiendiku ulatuses sulandajate kasutamine angoobi koostises.
Angoob, mis on olemuselt saviglasuur, on niivõrd lihtne ja samas efektne ning võimalusterohke, et leidis rohkelt kasutust juba ammu enne antiikaega. Kõige varasem angoobi kasutamine on teada Anatooliast (tänapäeva Türgi ala), kus seda kasutati laialdaselt juba mitu tuhat aastat enne Kristust. Keraamikaleidude põhjal on järeldatud, et Anatoolias kasutati valdavalt punast ja valget angoobi, mida poleeriti angoobiga katmise järel.
Hiljem leidis angoob ulatuslikku kasutust ka Mesopotaamias, kus seda tarvitati keraamiliste esemete poorsuse vähendamiseks. Selleks esemed kas poleeriti või kaeti angoobmaaliga, tihti tehti ka mõlemaid koos. Vanimad leitud esemed pärinevad ajast enam kui 5000 aastat eKr.
Hiina kunstis on keraamikal olnud väga oluline osa. Hiina keraamika kasutas oma algusajal samuti angoobi ja seda eriti Hiina lääneosas, kus viljeletud lihtsa väliskujuga ning angoobmaalinguga kaunistatud keraamika sarnanes Ees-Aasia omaga. Angoobmaal oli tavaliselt geomeetrilise pinnamustriga. Samal ajal levis Hiina põhja- ja kirdeosas potikedral valmistatud õhukeste seintega poleeritud keraamika. Shangi dünastia ajal tehti Hiinas aga algust pronksisulatusega, mis soodustas kõrgete temperatuuridega põletuse kasutuselevõttu ja seetõttu ka kõrgkuumuskeraamika teket. Õpiti kasutama uusi glasuure ja angoob kadus kasutusest.
7000 aastat eKr oli maaharimine ja keraamika laialdaselt levinud ka Egeuse mere äärsetele aladele. Dimini ja Sesklo kultuuridest on säilinud ka punasest savist valmistatud ning valge angoobmaalinguga kaetud keraamilisi esemeid. Kreeta ja Mükeene keraamikas kasutati samuti palju angoobi ja sealt levis angoobi kasutamine ka Vana-Kreekasse, kus see arenes omaette stiilideks.
Juba 10. sajandil eKr alguse saanud eelgeomeetrilises stiilis kasutati sageli heledamale punasele aluspõhjale kantavat tumedamat punakat ja musta angoobi, millega loodi vöötidest koosnevaid mustreid. Neid mustreid arendati edasi geomeetrilise stiili valitsemisajal, kuni jõuti välja mustafiguurilise stiili loomiseni, mis domineeris Vana-Kreeka keraamikas ajavahemikul 600–530 aastat eKr.
Mustafiguuriline stiil seisnes mustal angoobmaalingul punasele taustale, kus detailid toodi välja angoobi eemaldamisega kraapimise teel. Seejärel poleeriti keraamiliste esemete välispind kõrgläikeni. Punasefiguuriline stiil (530–400 eKr) oli sisuliselt sama, mis mustafiguuriline stiil, kuid mustale aluspinnale hakati kandma punast angoobi. Samuti laienes käsitletav teemadering ja paranes detailide väljagraveerimisoskus.
Vana-Kreekas hakati esemeid katma ka ülipeeneteralisest savist loodud angoobidega, mida seejärel kõrgetasemeliselt poleeriti ja mis sarnanesid põletuse järel glasuuriga. See tehnika on terra sigillata ja seda kasutati hiljem ka Vana-Roomas.
Ameerika varases keraamikas oli angoobi kasutamine laialdaselt levinud. Inkade angoobmaalingutega veenõud ja Nazca kultuuri rohkevärvilised angoobiga kaetud toidunõud on vaid osa pikast nimekirjast.
Näiteks Nazca kultuuri (300–800) keraamika Lõuna-Ameerikas oli sageli kaunistatud angoobmaalingutega ning poleeritud kuni kõrgläike saavutamiseni. Angoobmaali teostamisel kasutati 4–8 värvi ja kõige sagedamini esinenud värvikombinatsiooniks oli punane, must ja valge, millele lisandus tihti kollane, oranž või pruun.
Eesti keraamikas on angoobmaali viljemisega silma paistnud Elgi Reemets (1910–1987).
Saviglasuur on olemuselt angoob, mis on sulanud glasuuriks. See saab võimalikuks kõrgkuumuskeraamikas, kui kasutatakse angoobe, mis on kohandatud madalkuumuskeraamika jaoks. Siiski on ka angoobe, mis ei sula kõrgkuumuses ning angoobe, mis sulavad madalkuumuses. Kõik sõltub angoobi koostisest, kus tüüpilise saviglasuuri puhul on savi sisaldus vahemikus 25–50%, aga ka 100% savisisaldusega angoob võib kõrgel temperatuuril glasuuriks sulada.
Koostise järgi liigitatakse saviglasuure järgmiselt:
Eesti savid sobivad koostiselt väga hästi saviglasuurideks, kuna sulavad madalatel temperatuuridel. Näiteks Otepää, Sangaste ja Laeva savid sulavad temperatuuridel alla 1300 °C.
Saviglasuuride väärtust tõstvaks teguriks on nende lihtne ning tavaliselt odav koostis. Samuti piisab saviglasuuriga kaetud toodetele tavaliselt ühest põletusest.
Rauaühendite näol on tegemist ühtede põhiliste savi värvuse mõjutajatega. Rauasisaldus soodustab kollakate, punakate või pruunikate värvitoonide esinemist saviglasuuris, ning mida suurem see sisaldus on, seda pruunikam või punakam on lõpptulemus. Samas võib põlenud savi värvust mõjutada ka suur kaltsiumisisaldus (tuleneb lubjakivist). Näiteks sulab suure kaltsiumisisalduse tõttu kollakaks Tõstamaa savi.
Saviglasuuride omaduste mõjutamiseks on kasutusel ka hulgaliselt angoobi lisatavaid aineid. Nendest peamisteks on sulandajad, mis aitavad vähendada angoobi sulamistemperatuuri, kuna nende ainete endi sulamistemperatuur on oluliselt madalam kui see on keraamilisel massil. Sulandajatena kõrgkuumuskeraamikas kasutatakse näiteks põldpagu (päevakivi), nefeliinsüeniiti, pegmatiiti, kriiti, dolomiiti või magnesiiti.
Sulandajatena on kasutusel ka mitmed sellised ühendid nagu titaandioksiid (TiO2), tsinkoksiid (ZnO) ja baariumkarbonaat, aga tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, et lisaks sulamistemperatuuri vähendavale toimele avaldavad need ja paljud teised ained ka muud mõju. Näiteks mainitud titaandioksiid matistab glasuuri, baariumkarbonaat aga lisab värvitoonidele läiget ja puhtust.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
