2011. aasta Liibüa kodusõda, mida nimetatakse ka Liibüa revolutsiooniks[4] või 17. veebruari revolutsiooniks[5], sai alguse 15. veebruaril toimunud valitsusvastastest meeleavaldustest. Ohvriterohked rahva väljaastumised olid suunatud Liibüa diktaator Mu‘ammar al-Qadhdhāfī režiimi vastu. Protestid eskaleerusid mässuks, mis levis üle kogu riigi[6]. Mässu käigus moodustasid Gaddafi-vastased vahevalitsuse, mille nimeks sai Rahvuslik Üleminekunõukogu. Rahutustele eelnesid samalaadsed sündmused mujal Põhja-Aafrikas: Egiptuses ja Tuneesias[7][8].
| Liibüa kodusõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Araabia kevadest | |||
 – mässuliste alad enne 19. märtsi – lahingualad märtsist augustini – mässuliste lääneranniku rinne – mäsuliste võidetud alad 1. oktoobriks – valitsusvägede viimased tugipunktid  – suuremad lahingud  – väiksemad lahingud | |||
| Toimumisaeg |
15. veebruar 2011 – 23. oktoober 2011 (8 kuud, 1 nädal ja 1 päev) | ||
| Toimumiskoht | Liibüa | ||
| Tulemus |
Mässuliste võit: | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
Taustainfo
Juhtimine
Muammar al-Gaddafi oli Araabia natsionalistide grupi nimega Vabad Ohvitserid juht, kes eemaldasid 1969. aasta rahuliku riigipöörde käigus võimult kuninga Idris I[9]. Ta tühistas kehtinud Liibüa 1951. aasta põhiseaduse, nimetades seda neokoloniaalseks dokumendiks. Gaddafi valitsemisajal paranes märgatavalt Liibüa elanike elatustase, oodatav eluiga ja kirjaoskus. 1975. aastal avaldas ta oma manifesti "Roheline raamat". Ametlikult taandus Gaddafi võimult 1977. aastal ning nimetas end lihtsalt "sümboolseks juhiks"[10].
Gaddafi juhtimise all oli tema manifesti kohaselt riigis tegu detsentraliseeritud otsedemokraatiaga[11], kus temal oli puhtalt esinduslik roll. Ametlikult kehtis riigis süsteem, kus kohalike omavalitsuste ülesandeid täitsid rahva komiteed, seadusandlikke ülesandeid kaudselt valitud Üldine Rahvakongress ja täidesaatvaks võimuks oli Üldine Rahvakomitee. Freedom House’i andmetel mõjutati neid riigiorganeid siiski vastavalt sellele, kuidas Gaddafi võimule mugavam oli[12].
Areng ja korruptsioon
Kuigi Gaddafi 42-aastase valitsemisaja lõpuks oli Liibüas keskmine sissetulek elaniku kohta 14 000 dollarit, elas kolmandik inimesi allpool vaesuspiiri[13]. Riigis toimis üsna sekulaarne ühiskond[14], kus oli keelustatud lapsabielud ja naistele oli antud võrdsed õigused palga suhtes, lahutuste osas ja ligipääs kõrgharidusele suurenes 1996. aastaks kaheksalt protsendilt 43 protsendini, olles võrdne meeste näitajaga[15]. Suur osa riigi sissetulekust pärines 1970. aastatel kiiresti arenenud nafta puurimisest ja töötlemisest[16].
Liibüa SKT per capita, inimarengu indeks ja kirjaoskus olid kõrgemal tasemel kui naaberriikides Egiptuses ja Tuneesias, kust said alguse Araabia kevade ülestõusud[17]. Seevastu oli Liibüas kõrgem ka korruptsioonitajumise indeks (CPI), mille näitaja oli 2010. aastal 2,2. Sellega oli Liibüa 178 riigi seas 146. kohal, võrreldes Egpituse 98. ja Tuneesia 59. kohaga[18]. Lisaks oli umbes 13% Liibüa elanikkonnast töötu[19], kuigi riigis oli üks kõrgeim töötusemäär regioonis. Seetõttu töötas riigis üle miljoni võõrtöölise, kes suures osas lahkusid riigist pärast rahutuste algust[20].
Kõige hullem oli majanduslik olukord riigi idaosas, kus toimus suur osa nafta puurimisest[21]. Mitmed välisriigid ja analüütikud on väitnud, et suur osa riigis toimunud ettevõtlusest oli Gaddafi, tema perekonna ja valitsuse poolt kontrollitud[22]. Gaddafi oli oma valitsemisajal suurel hulgal varandust kogunud, mis kajastus luksuslikes autodes, majades ja erinevates investeeringutes[23]. Enda sõnul kavatses Gaddafi riigis korruptsioonitaset vähendada viies läbi reforme naftatööstuses[24]. 2008. aastal pakkus ta välja plaani saata laiali ametis olev administratiivne ametnikkond, välja arvatud kaitse-, sisejulgeoleku ja välisministrid, ja suunata naftast pärit tulu otse Liibüa rahvale[25]. Plaan pandi hääletusele, kuid kukkus läbi ning tõi esile pahameele mitme valitsusametniku seas[26].
Inimõigused Liibüas
2009. ja 2011. aastal hindas Pressivabaduse Indeks Liibüa Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas enim tsenseeritud riigiks[27][28]. Samal ajal hindas ÜRO Inimõiguste Nõukogu enne mässu algust teatud paranemisi riigi inimõiguste osas[29]. Liibüa delegatsioon ÜRO juures andis samuti välja raporti riigi inimõigustealase olukorra kohta. Nende andmetel kehtis riigis otsene rahvademokraatia, mis garanteeris inimeste otsese osaluse riigi poliitikas[30].
Väidetavalt töötas kuni 20% Liibüa elanikest riigi heaks informaatoritena, kelle abil hoiti kontrolli all riigisiseseid dissidente[31]. 2009. aastal teates Gaddafi valitsuse ametnikele, et Liibüat on ees ootamas uus poliitiline periood, kus toimuvad vabad valimised, mida jälgivad rahvusvahelised vaatlejad[32]. See tekitas taas pahameelt kõrgete ametnike seas. Samas oli riigis keelatud luua poliitilisi parteisid ning seaduse rikkujatele oli karistuseks hukkamine[31]. Gaddafi välja antud "Roheline raamat" oli aastaid põhiline raamistik poliitiliseks hariduseks ning õpetajaid, kes olid avalikult selle vastased, võidi hukata[33]. 1988. aastal viidi manifesti sisse mõned muudatused, mis parandasid riigi inimõigustealast olukorda. Näiteks anti rahvale rohkem sõnavabandust[29]. Selle tulemusel suurenes kuni 21. sajandi alguseni Liibüa elanike rahulolu valitsusega.
Gaddafi-vastane liikumine
Esimesed protestid algasid juba 13. Jaanuaril, kui Baydas, Dernas ja Benghazis tulid tänavatele mitmed meeleavaldajad[34]. Jaanuari lõpus õhtus ajakirjanik Jamal al-Hajji inimesi demonstreerima oma toetust suuremale vabadusele ning ta vahistati veebruari alguses. Vahistamise põhjuseks toodi asjaolu, et al-Hajji olevate kellelegi autoga otsa sõitnud, kuid Amnesty International andmetel oli vahistamise põhjuseks tema Gaddafi-vastasus[35]. Veebruari keskpaigaks kasvas Liibüas mässude arv ning Araabia kevade käigus algas riigis kodusõda[36].
Veebruari algul tulid tänavatele välistöölised ja vähemused, kes protestisid kohalike võimude vastu. Pärast inimõiguste advokaadi Fathi Terbili vahistamist 15. veebruaril, tulid Benghazis tänavatele juba suuremad rahvahulgad, kes olid relvastatud näiteks kivide ja bensiinipommidega[37]. Politsei vastas omalt poolt pisargaasi, veekahurite ja kummikuulidega. Mõnes linnas süütasid sajad protestijad politseijaoskondi ja turvahooneid, mille peale Liibüa julgeolekujõud kasutasid väidetavalt surmavat jõudu[38]. 17. veebruaril kuulutati mässajate poolt välja "Viha päev" ning tänavale kutsuti meelt avaldama kõik Gaddafi-vastased grupid[39]. Suuremad ülestõusud toimusid Benghazi, Ajdabiya, Derna, Zintani ja Bayda linnas.[40]
Paljude opositsiooniliikmete eesmärk oli taastada 1952. aasta põhiseadus, mille Gaddafi oli kehtetuks kuulutanud, ja üleminek mitmepartei demokraatiale[41]. Paljud sõjaväelased läksid üle mässuliste poolele ja kaasatud oli suurel hulgal vabatahtlikke[42]. 27. veebruaril loodi Rahvuslik Üleminekunõukogu, mille abil loodeti ühtsustada võimuvahetust Liibüas[43]. Grupi peamine eesmärk ei olnud moodustada vahevalitsus, vaid koordineerida mässuliste tööd erinevates linnades ja anda liikumisele poliitiline nägu[44]. Nõukogu seadis eesmärgiks viia läbi valimised, mis pidanuks toimuma mai kuus[45].
Mässuliste hulka kuulusid peamiselt tsiviilisikud nagu õpetajad, õpilased, advokaadid ja naftatöölised. Lisaks neile oli mässajate hulgas ka suur osa politseinike ja sõjaväelasi[46]. Gaddafi valitsus oli korduvalt väitnud, et mässuliste hulka kuulub ka al-Qaeda võitlejaid[47], kuid NATO kõrgete juhtide väitel ei olnud nende hulgas piisavalt suurt terroristide osakaalu[48].
Sündmuste käik
Facebookis levitasid al-Qadhdhāfī-vastased üleskutseid tulla 17. veebruaril ("viha päeval") meelt avaldama.
15. ja 16. veebruar (teisipäev ja kolmapäev)
15. veebruari õhtul alustas umbes 200 inimest meeleavaldust Banghāzī politsei peakorteri ees väljakul Maydān ash-Shajarah, nõudes samal päeval[49] arreteeritud inimõiguste aktivisti Fathi Terbili vabastamist[50]. Meeleavalduse algatasid Abū Salīmi vanglas kinni peetavate islamivõitlejate sugulased; Fathi Terbil taotles nende vangide vabastamist[51][52][53]. Hiljem kasvas meeleavaldajate arv 500 kuni 600-le[54] ning meeleavaldus pöördus al-Qadhdhāfī vastu[50]. Kolmapäeva varajastel tundidel skandeeriti hüüdlauseid "riigi korrumpeerunud juhtide vastu"[55]. Väljaande Qūrīnā teatel oli mõnel meeleavaldajal kive ja süütepudeleid[55]. Politsei ajas meeleavalduse laiali. Meeleavaldajate vastu kasutati väidetavalt kummiga ümbritsetud teraskuule, veekahureid ja pisargaasi[55] ning pealtnägijate teatel rünnati rahvahulka kihutavate autodega[50]. Idris Al-Mesmari sõnul kasutasid erariides julgeolekutöötajad meeleavalduse laialiajamiseks pisargaasi, nuiasid ja kuuma vett; mõned tunnid pärast telefoniintervjuud Al-Jazeerale ta arreteeriti[55]. Kohaliku haigla direktori sõnul sai kokkupõrgetes kergelt vigastada 38 inimest, kellest enamik (Al-Jazeera andmetel 10[55]) olid julgeolekutöötajad[50]. Qūrīnā andmetel sai viga 14 inimest; korrakaitsejõud olevat sekkunud al-Gadhdhāfī pooldajate ja "saboteerijate" kokkupõrkesse[56] 20 inimest arreteeriti[50].
Meeleavaldused laienesid teistesse linnadesse. Al-Bayḑā’s[57] skandeerisid sajad meeleavaldajad "Rahvas tahab režiimi lõppu" ja süütasid politseiposte[58]. Väljaande Al-Yawm hinnangul rohkem kui 1500-pealine rahvahulk püüdis rünnata julgeolekujõudude hoonet. Meeleavaldajad süütasid kaks autot ja põletasid maha liikluspolitsei peakorteri. Järgnes kokkupõrge politseiga, milles kuus inimest sai surma ja kolm inimest sai haavata.
Az-Zintānis marssisid sajad meeleavaldajad tänavatel režiimile lõpu tegemist nõudvaid loosungeid ning süütasid julgeoleku peakorteri ja ühe politseijaoskonna ning panid lõpuks kesklinnas telgid üles[59]. Meeleavaldusi oli ka Darnah's. Kummaski kohas keegi viga ei saanud.
16. veebruaril toimusid ka valitsuse pooldajate meeleavaldused.
Abū Salīmi vanglast vabastati 16. veebruaril 110 Liibüa Islami Võitlusrühma liiget; vanglasse jäi veel 30 selle rühmitusi liiget. Seda oli nõudnud Sayf al-Islām Mu‘ammar al-Qadhdhāfī lepitusplaani osana.[60]
Valitsus pani ette riigitöötajate palga kahekordistamise.[60]
21. veebruar
21. veebruaril süütasid rahvahulgad pealinnas parlamendihoone[61].
22. veebruar
22. veebruar peatas Araabia Liiga Liibüa liikmesuse organisatsioonis[62].
23. august
23. augustil hõivasid mässuliste väed Muammar al-Qaddafi residentsi Tripolis.[63]
22. september
Rahvusliku Üleminekunõukogu väed teatasid Sabhā vallutamisest.
17. oktoober
Rahvusliku Üleminekunõukogu väed hõivasid Banī Walīdi, mida nad olid vallutada püüdnud septembri algusest saadik.
20.oktoober
Rahvusliku Üleminekuvalitsuse võitlejad pidasid Surtis kinni Mu‘ammar al-Qadhdhāfī, kes umbes tund hiljem segastel asjaoludel tapeti.
Enne seda andsid Qadhdhāfīt transportinud konvoile õhulöögi NATO väed.
NATO raporti järgi tabasid õhulöögid sel päeval Surti lähistel ühteteist mootorsõidukit.[64]
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
