2. Diviis
From Wikipedia, the free encyclopedia
2. Diviis oli Eesti Rahvaväe, Kaitseväe ja sõjaväe väekoondis aastatel 1918–1940.
| 2. Diviis | |
|---|---|
| Tegev | 24. detsember 1918–1940 |
| Riik |
 Eesti Vabariik |
| Haru | Eesti maavägi |
| Liik | jalavägi |
| Suurus | diviis |
| Tähtpäevad | 24. detsember 1918 |
| Lahingud | |
| Ülemad | |
| Praegune ülem | - |
| Märkimisväärsed ülemad |
polkovnik Viktor Puskar |
Diviisiülemad
- polkovnik Ernst Limberg, 2. Diviisi ülema kt, 23. – 25. detsember 1918,
- polkovnik Viktor Puskar, 2. Diviisi ülema kt, 25. detsember 1918 – 2. jaanuar 1919,
- polkovnik Johan Unt, 2. Diviisi ülem, 28. jaanuar 1919[1] –
- polkovnik Viktor Puskar, 2. Diviisi ülem, 19. veebruar 1919 – 21. juuli 1920,
- Eduard-Alfred Kubbo, 2. Diviisi ülema abi, 3. aprillist 1919 – Vabadussõja lõpuni,
- Siegfried Pinding, 2. Diviisi ülema teine abi, 3. aprillist 1919 – Vabadussõja lõpuni,
- kindralmajor Otto Heinze, 1921,
- kindralmajor Ernst Põdder, 1. jaanuar 1921 – 31. oktoober 1926,
- Nikolai Reek, 2. Diviisi ülem, 1. november 1926 – 3. märts 1927,
- kolonel Eduard-Alfred Kubbo, 2. Diviisi ülema kt, märts 1927 – märts 1929,
- Nikolai Reek, 2. Diviisi ülem, 4. detsember 1928 – 6. märts 1934,
- diviisiülema ajutine kohusetäitjalt kolonel Paul Borkmann, 1934
- diviisiülema kohustetäitja[2] kolonel August Traksmann, 1934
- kindralmajor Jaan Kruus, 1. september 1936 – 1940
| 2. Diviisi Staap | |
|---|---|
| Tegev | 24. detsember 1918 – 1940 |
| Ülemad | |
| Märkimisväärsed ülemad |
Konrad Rotschild Viktor Mutt |
Diviisi staabiülemad
- kapten Konrad Rotschild, 2. Diviisi staabiülema kt, 24. detsember 1918 – 23. veebruar 1919,
- polkovnik Viktor Mutt, 2. Diviisi staabiülem, 23. veebruar 1919 – Vabadussõja lõpuni,
- kapten Villem Saarsen, 2 Diviisi staabiülem, 10. juuli 1920 – märts 1921
- kolonelleitnant Karl Aleksander Freimann
- kolonelleitnant Jaan Lukas, 2 Diviisi staabiülema kt ja staabiülem, 1936 – 1939
Vabadussõja alguses moodustati Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. Eesti brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel.
24. detsembril 1918. aastal reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad. Eesti sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru, Petseri maakond. Diviisi tegevuspiirkond oli kogu Lõunarinne, selle staap asus Viljandis, pärast Tartu vabastamist 14. jaanuaril 1919 asus staap Tartusse.
24. detsembril 1918. aastal määrati 2. diviisi ülemaks polkovnik Viktor Puskar, diviisi staabiülemaks kapten Konrad Rotschild. 20. veebruarist 1919. aastal oli 2. diviisi 1. brigaadi ülem Eduard-Alfred Kubbo.
1919. aasta märtsis jäi 2. diviisi piirkonnaks Lõunarinne Valgast ida poole, samuti Peipsi järve rannakaitse kuni Lohusuuni, milleks oli loodud Peipsi rannakaitsepataljon. 1919. aasta kevadel peeti ägedaid lahinguid Võrumaal, mis viisid Pihkva vallutamiseni 28. mail 1919. aastal.
1919. aasta juulis kuulusid 2. diviisi koosseisu 5., 6. ja 7. jalaväepolk, Sakala partisanide pataljon, Scoutspataljon, Taani vabatahtlike rood.
1919. aastal Pihkvast taandumise järel asusid 2. diviisi väeosad positsioonidele Petserimaal ning detsembris 1919. aastal kuulusid 2. diviisi 2., 5. ja 7. jalaväepolk, Sakala partisanide pataljon, 2. Suurtükiväepolk, 1. raskesuurtükidivisjon, 1. ratsapolk, Katšanovi pataljon, Bułak-Bałachowiczi pataljon, 2. diviisi tagavarapataljon.
Diviisi staap asus Tartus, praeguse Barclay hotelli hoones.
Diviisi rajooni kuulusid alates 1928. aastast Tartumaa, Valgamaa, Võrumaa ja Petserimaa[3]
15. märtsist 1924. aastal muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi, 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks.
Alates 1. veebruarist 1940 kuulusid diviisi rajooni Tartu Sõjaväeringkond (Tartumaa) ja Võru-Petseri Sõjaväeringkond (Võru- ja Petserimaa). 2. diviisi kaitsepiirkond ulatus Peipsi järve loodeservalt Läti piirini. Kaitsepiirkond oli jagatud neljaks kaitselõiguks: 1 kattis Laura teedesõlme eelkõige läbi Läti kirdeosa tuleva rünnaku vastu; 2. Velje järve - Irboska positsioon Petserimaal, mis kattis Pihkva–Riia kivitee ja ka Irboska–Petseri maantee suunda; 3. Vilo– Optjoki positsioon kattis Pihkva–Petseri raudtee suunda ja 4. Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve kaldal. 2. diviisi operatiivalluvuses oli ka Peipsi laevastiku divisjon.
Riigivanema otsusega 1940. aastast, alates 1. veebruarist jaotati Eesti Vabariigi maaala neljaks diviisi rajooniks ja viimased omakorda sõjaväeringkondadeks järgmiselt:
- 1. diviisi rajoon: Narva Sõjaväeringkond, kuhu kuulus idapoolne osa Virumaast, ja Viru-Järva Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid läänepoolne osa Virumaast ja Järvamaa.
- 2. diviisi rajoon: Tartu Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Tartumaa, ja Võru-Petseri Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid Võru- ja Petserimaa[4]. 1934 oli ka moodustatud Valga Kaitseringkond (aastast 1937 Valga Sõjaväeringkond)[5]
- 3. diviisi rajoon: Harju Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Harjumaa, ja Lääne-Saare Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid Lääne- ja Saaremaa.
- 4. diviisi rajoon: Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkond Pärnu- Ja Viljandimaaga ja Valga Sõjaväeringkond Valgamaaga[6].
Diviisi operatiivalluvusse kuulus Peipsi Laevastiku Divisjon.
1940. aastal kuulusid diviisi koosseisu järgmised väeosad:
- 7. Jalaväerügement Võrus ja Petseris - piirikatteüksusena
- 8. Üksik Jalaväepataljon Võrus
- 2. Üksik Jalaväepataljon Tartus
- Kuperjanovi Partisanide Pataljon Tartus
- Ratsarügement Tartus
- 3. Suurtükiväegrupp Tartus (1. patarei Petseris ja 3. patarei Vana-Nursis)
- 4. Suurtükiväegrupp Tartus
- 2. Tankitõrjekompanii Võrus
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |