otsedemokraatia instrument Šveitsis From Wikipedia, the free encyclopedia
Referendumid (saksa k Volksabstimmungen, prantsuse k votations populaires, itaalia k votazioni popolari, romanši k votaziuns dal pievel) moodustavad olulise osa Šveitsi poliitilisest süsteemist, mis sisaldab nii otse- kui ka esindusdemokraatia elemente.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2022) |
Tänu referendumitele ei avalda rahvas poliitikale mõju mitte ainult perioodiliste parlamendivalimiste, vaid ka regulaarsete hääletuste kaudu oluliste küsimuste üle, tugevdades nii riigi tegevuse demokraatilist legitimeerimist.[1]
Kõik Šveitsi referendumid on siduvad ning sõnastatakse JAH- või EI-küsimusena.
Referendumid toimuvad Šveitsis kõigil poliitilistel tasanditel: valdade tasandil (nimetatakse ka kommunaalseteks referendumiteks), kantonite tasandil ja föderaaltasandil (öeldakse samuti: liidutasandil, saksa auf Bundesebene).
Föderaaltasandil võidakse referendumit algatada kolmel viisil:
Fakultatiivsel referendumil võidab variant „Jah“ juba siis, kui häälte lihtenamus on saavutatud üle kogu konföderatsiooni (rikutud ja tühje sedeleid arvesse võtmata). Rahvaalgatusel ja obligatoorsel referendumil on vaja, et variant „Jah“ saavutaks lihtenamuse lisaks enamikus kantonites (sealjuures kuuele kantonile kahekümne kuuest antakse ajaloolistel põhjustel ainult pool häält). Šveitsi poliitilises terminoloogias kasutatakse mõisteid rahva enamus (saksa Volksmehr, prantsuse majorité du peuple, itaalia maggioranza del popolo, romanši maioritad dal pievel) ja kantonite enamus (saksa Ständemehr, prantsuse majorité des cantons, itaalia maggioranza dei Cantoni, romanši maioritad dals chantuns).[5]
Kantonite ja valdade tasandil leiab aset veelgi rohkem referendumeid. Detailid sageli varieeruvad, kuid üldjoontes kehtivad neil sarnased põhimõtted.
Eriti suure tähendusega on eelarvega seotud referendumid; need toimuvad tänapäeval igas kantonis ja ka paljudes valdades. Föderaaltasandil analoogne praktika puudub, kuigi ettepanekuid selle sisseviimiseks on tehtud.[8]
Föderaaltasandil on hääleõigus kõigil Šveitsi kodanikel alates 18. eluaastast (välja arvatud vaimupuudega isikud), elukohast sõltumata.[9]
Kantonite ja valdade tasandil võivad kehtida erinevad seadused. Näiteks Glaruse kantonis tohivad hääletada ka 16- ja 17-aastased; Neuchâtelis ja Juras lubatakse teatud tingimustel referendumitest osa võtta kantonis elavatel välismaalastel.[10]
Föderaaltasandil määratakse aegsasti referendumite ja valimiste läbiviimiseks neli tähtaega aastas.[11] Kantonid ja vallad korraldavad osa referendumitest samaaegselt, kuid tohivad määrata ka lisatähtaegu.
Hääleõiguslikud kodanikud (või elanikud, vt Hääleõigus) saavad kõige varem neli, kõige hiljem kolm nädalat enne tähtaega hääletamisega seotud dokumente, kuhu kuuluvad: hääletussedel, hääleõiguse tõend, ümbrik hääletussedeli jaoks ja hääletuse teabeleht.[12] Viimases on välja toodud referendumile pandud ettepaneku täpne sõnastus, poolt- ja vastuargumendid, vastava täidesaatva organi (vallanõukogu, kantonivalitsuse või Liidunõukogu) arvamus ja vastavas seadusandvas organis (suures vallanõukogus, kantoniparlamendis, Rahvusnõukogus või Kantonite Nõukogus) toimunud nõupidamiste või hääletuste tulemused. Aeg-ajalt põhjustab teabelehe sisu hääletuskampaania ajal poleemikat, näiteks seatakse kahtluse alla teksti erapooletus[13][14][15] või leitakse faktivigu.[16][17][18][19][20][21][22]
Hääletamisruumid on avatud hääletuse päeval ja 2–4 päeva enne seda; hääletajad toovad täidetud sedeliga ümbriku kodust ning panevad selle hääletuskasti[23]. Alternatiiviks on hääletada posti teel, kusjuures mõnes kantonis margistatakse selle jaoks sedeli ümbris algusest peale tasuta tagasisaatmiseks.[24] Osades kantonites praktiseeritakse samuti elektroonilist hääletamist või SMS-hääletamist.[25]
Omaette nähtuseks on Landsgemeinde (võimalik tõlge: maakommuun, maakogu, üldkogu) – otsedemokraatia arhailine vorm; vabas õhus toimuvad kokkutulekud, kus hääleõiguslikud kodanikud hääletavad oluliste küsimuste üle avalikult, tõstes kätt. Sellised üldkogud on tänapäevani säilinud kahes saksakeelses kantonis, Appenzell Innerrhoden ja Glarus; samuti (üldiselt teiste nimede all: Bezirksgemeinde ehk rajoonikogu; Gemeindeversammlung ehk vallakogu) mõnes väiksemas kohalikus omavalitsuses.
Rahva kaasamisel poliitilistesse protsessidesse on Šveitsis pikk traditsioon. Esimene Landsgemeinde 't mainiv kirjalik allikas pärineb umbes 1725. aastast.[26] Rahvahääletusi korraldati ka hiliskeskajal ja uusajal, näiteks 1521. aastal Zürichis, kui elanike käest küsiti, kas rekruteerimislepingut Prantsusmaaga (lepingut, mille kohaselt võis Prantsusmaa kaitsesõja puhul värvata 6000 –16 000 Šveitsi sõdurit) peaks uuendama. Hääletuse tulemus osutus negatiivseks ning sellest lähtuvalt valitsus lepingut enam ei uuendanud.[27]
Suurt mõju otsese demokraatia kinnistumisele Šveitsis on avaldanud Genfi filosoofi Jean-Jacques Rousseau ideed ja Prantsuse revolutsiooni eeskujud, nagu näiteks 24. juuni 1793 montanjaaride konstitutsioon.[28]
Tänini tuntud Šveitsi regulaarsete rahvahääletuste süsteemi juured on 1830. aastate poliitilises arengus ja 1848. aasta liidupõhiseaduses. Esialgu toimusid Šveitsis vaid seda tüüpi referendumid, mida nimetatakse praegu obligatoorseteks. Fakultatiivsed referendumid viidi sisse 1874. aastal põhiseaduse täieliku revideerimisega ning rahvaalgatusi lubati alles 1891. aastal.[29]
1973. aastast on föderaalseaduste järgi referendumite (seega ka valimiste) hääleõigus olemas samuti naistel. 1990. aastast on naistel lubatud hääletada ka kõigis 26 kantonis, viimasena tunnistas naiste hääleõigust pärast kohtuprotsessi Appenzell Innerrhodeni kanton.[30]
Otsese demokraatia instrumente arendatakse Šveitsis edasi ka nüüdisajal. Üks hilisemaid tähelepanuväärseid muudatusi tehti 1987. aastal, kui sama referendumi raames lubati hääletada nii rahvaalgatuse kui ka vastuettepaneku poolt (vt Liigid). Harilikult katsetatakse uuendusi esialgu üksikutes kantonites ning alles seejärel jõustuvad need föderaaltasandil. Ette tulnud on ka selliseid reforme, mis nii hästi ei juurdunud ning said lõpuks tühistatud. Näiteks niinimetatud üldine rahvaalgatus (2003–2009), millega sooviti rahvale pakkuda põhiseadusse mittekuuluvate seaduste muudatusi.[31]
Võimalusel osaleda otsedemokraatia protsessides rajaneb paljude šveitslaste enesemääratlemine riigikodanikuna.
„ | Wir sind, durch Recht und Gesetz untereinander verbunden, unser Staat selber. Me oleme, õiguse ja seaduse kaudu üksteisega seotud, meie riik ise. |
“ |
„ | Wir sind uns sehr wohl bewusst, dass die direkte Demokratie eine staatsbildende und integrierende Institution für die Eidgenossenschaft ist, vielleicht heute sogar, nach dem Ende des Kalten Krieges, der Identifikationsfaktor par excellence. Die direkte Demokratie ist Bestandteil der Staatsidee Schweiz und daher ohne Substanzverlust nicht wegzudenken. Me saame selgelt aru, et otsedemokraatia on Konföderatsiooni jaoks riigikeskne ja integreeriv institutsioon, võib-olla isegi tänapäeval, pärast külma sõja lõppu, identifitseerimisfaktor par excellence. Otsedemokraatia on Šveitsi riigiidee osis, mille äravõtmisel ei oleks võimalik ette kujutada ka tervet ainest. |
“ | Bernhard Ehrenzeller, 1999[33] |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.