Ülekiirendamine
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ülekiirendamine (slängis klokkimine, kellamine; inglise keeles overclocking), tähendab arvutikomponendi töölepanekut originaalsätetest suuremal kiirusel.
Üldjuhul väljendub see komponendi töötamises tehaseseadetest suuremal taktsagedusel (rohkem töötakte sekundis). Ülekiirendamise eesmärk on suurendada arvuti jõudlust erinevates valdkondades. Sellist tegevust on harrastanud juba pikalt entusiastid, kes soovivad oma arvutid viimase piirini viia ning näiteks purustada jõudlustestide maailmarekordeid. Samas osad ülekiirendajad ostavad odavamaid komponente ning kiirendavad neid, kuni need töötavad sama kiirelt kui kallimad komponendid. Samuti on võimalik ülekiirendades edasi lükata vajadust uue riistvara järele.[1]
Kui varem oli ülekiirendamine entusiastide ja gurude pärusmaa, siis tänapäeval on see valdkond tulnud lähemale ka tavakasutajale, kuigi nad ise ei pruugi seda teadagi: näiteks paljud tänapäeva protsessorid ja videokaardid üle- ja alakiirendavad ennast automaatselt vastavalt rakenduste nõudlusele. Levinud on ka see, et enamasti Inteli protsessorid hakkavad end alakiirendama, kui protsessoril pole piisavalt jahutust.
Ülekiirendamisel keskendutakse üldiselt protsessorile, videokaardile, mäludele ja emaplaadi kiibistikele. Nagu mainitud, saavutatakse tulemus komponendi taktsageduse suurendamisega või mälude puhul näiteks ka timmingute muutmisega. Protsessori taktsagedust on võimalik suurendada baaskella taktsageduse või esisiini kordaja väärtuse muutmisega. Uuematel Inteli i-seeria protsessoritel siiski enam esisiinil baseeruvat tehnoloogiat ei kasutata ning on üle mindud protsessorisisest mälukontrollerit kasutavatele arhitektuuridele. i-seeria protsessorite ülekiirendamine erineb küll veidi esisiini tehnoloogiat kasutavate protsessorite ülekiirendamisest, kuid idee jääb samaks.