Takud

Takud on lina töötlemisel eraldatud lühemate kiudude ja linaluukatkendite segu.

Luule

Viru villad, Harju takud,
Laiuzi linad lahedad,
Tooge meie Kärdu kätte.
Kärt on kärmäs keträmaie,
Voolas vokki sõkkumaie,
Ladus lõnga laskemaie,
Edus lõnga eietämä.

• "Kedrates". Rahvaluule. "Vana kannel" II

Mõni mees, kel on lokke ja laupa,
  kuldprillid
  ja puhevil pluus –
muudkui sohiseb köidete kaupa, nagu oleks tal
  takud suus.

• Betti Alver, "Kodune kirjandustund" (1975). Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 61-62

Proosa

• Et noorikul sugugi naisterahva kombel loodud rinda ei olnud, sellepärast oli ema temale takukoonlad särgi alla põue pistnud. Kui noorrahvas ja pulmalised olid magama läinud, laulis tuttav hääleke jälle akna tagant:

"Peiukene, poisikene!
Takukoonlast kasvas rinda;
Takk ei anna lapsel’ toitu
Ega mehel’ meeleheada."

Peigmees seisis kahevahel, süda sees külmem kui küünlakuu, aga kui noorik oli magama uinunud, ruttas ta asja läbi katsuma, kas laul tõtt ehk valet tunnistanud. Ja vaata! takud olid tõesti noorikul rindade asemel põues.

• Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Võõrasema". "Eesti rahva ennemuistsed jutud"

• Elu kulgeb nagu takune nöör. Seda harutatakse ja harutatakse ühest päevast teise. Mitu päeva läheb kõik hästi, aga siis tuleb jälle umbsõlm, mis kummagi kannatuse proovile paneb.
  • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998, lk 124

• Takk on väärt ehitusmaterjal! Sama hea kui palgid ja lauad ja naelad ja klaas. Takk õieti alles teeb majast maja. Sest mis on maja? Üks vihmavari ja tuulevari, üks ulualune, mis peab küllalt ilma ja tuult, et saaks seal oodata, kuni väljas jälle valgeks läheb; kuni tuleb talvehommiku Esimene Vares; kuni tuleb Kevad; kuni tuleb Talv; kuni elu saab otsa ja sa võid seal oma Surivoodile heita. See on maja. (lk 64)
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Takud